Nende minu Tartu-aastate kogu elu ja huvi keerles ülikooli ümber. Suurem osa kaaslasi ja sõpru elas tolles Tartu linnajaos, mille moodustasid Savi (hilisem Näituse), Veski, Kastani, Tööstuse, Viljandi, Maarjamõisa, Pepleri, Tiigi, Aia, Vallikraavi ja Hetzeli tänavad. See oli Tartu “Quartal Latin”, kus elas kõige tihedamalt üliõpilasi ja kus asus ka enamik üliõpilasorganisatsioone.
Suvel enne ülikooli algust käisin Tartus tuba otsimas. Möbleeritud toad üliõpilastele (tavaliselt ühes kütte ja valgustusega) maksid 1500-2500 marka kuus, vastavalt majale ja sisustusele. Harilik möbleeritud toa sisustus oli: voodi, riidekapp, kirjutuslaud ja raamaturiiul ning mõned istmed. Paremates tubades oli ka pehme mööbel – sohva ja pehmed tugitoolid. Magati ikka voodites, diivanid ja sohvad olid vaid istumiseks. Lutikaist ei mäleta ma üheski selle linnaosa üliõpilastoas kuulnud olevat.
Kaugemal linna äärtel olid toad odavamad, tihti oma küttega. Aga just ülalmainitud linnajaos oli perekondi, kes põlvest põlve elatusid möbleeritud tubade väljaüürimisest ja üliõpilaste pansioni võtmisest. Pansionipidajate seas oli palju kohalikke sakslasi. Täispansioni võtmine, s. o. söötmisega 3 korda päevas, oli eriti tulus: 4-5 üliõpilase-pansionäri kõrval sai toidetud kogu pere. Pansionide hinnad olid tol ajal 3000-3500 marka kuus, kusjuures püüti paar inimest tuppa paigutada. Toitained olid odavad, üliõpilastuba suhteliselt kallis. Kaheroaline lõuna lihtsas sööklas maksis 30-35 senti. Restoranides oli see muidugi kallim, aga restoranide lõunateni küündis vaid väga väheste üliõpilaste kukkur. Mäletan suure sümpaatiaga väikest kahetoalist Juuse “söögimaja” Maarjamõisa tänaval, just Veski tänava otsa kohal madalas puumajas. Seal sai hästi ja koduselt maitsvalt süüa. Puhas ümar perenaine keetis ise köögis ja lahke vanapoolne peremees kandis toitu ette. Eriti maitsev oli Juuse juures lambapraad pimisalatiga, isuäratavalt kobedad olid soojad kuklid ja paksud korbid. Ja kui vaesel tudengil oli peenike peos, andis ta alalistele külastajatele lahkelt krediiti. Selliseid väikseid sööklaid oli Tartus rohkesti – pea kõik elatusid üliõpilastest. Odav söökla üliõpilasmajas “Üliõpilasköök” avati mitu aastat hiljem.
Minu esimesel üliõpilasaastal oli keskmise üliõpilase kuine kulutus 3500-4000 marka. Suhtlesin vähe kõige jõukamate ja ka kõige kehvematega. Keskmised linnalapsed elasid selle summa piirides. Maalapsed said kodust rohkem toiduaineid ja vähem raha.
Tollel kaugel esimesel ülikooliaastal asusin elama minu ema vana sõbra dr. M. Vilbergi soovitusel tema ema kuulsasse üliõpilaspansioni Savi tänaval. See oli tolleaegsete üliõpilaste seas üldtuntud “Saviburgi” nime all ja isegi ilukirjanduses (H. Mäelo “Üliõpilane Soomest”) on see jäädvustatud. Asusin elama suurde kahe voodiga tuppa teisel korrusel, aknad vastu Tähtvere mõisa põlde.
Minu toakaaslaseks oli mu sõber, teise aasta tudeng Ermi Kirikal, elav brünett tütarlaps, kes õppis samas teaduskonnas. Selleaegsel Savi tänaval olid majad vaid tänava ühel küljel, teisel pool tänavat algasid Tähtvere mõisa põllud, mis ulatusid mõisa südameni. Kogu praegune esinduslik Tähtvere linnaosa oli alles sündimata. Aknaist avaneva avara vaate eest kippus talvel jäine lagedate väljade tuul tuppa. Savi tänav oli alles sillutamata ja seda sõimati ka Pori tänavaks. Saviburgi perenaine, vana pr. Johanna Vilberg, oli tore inimene, tasakaalukas, noorte suhtes salliv ja heasüdamlik – ehtne “Studentenmutter”12. Ta oli hästi suure, võimsa figuuriga ja omas hüüdnime “Barclay õde”, kuna oma monumentaalsuselt meenutas kuulsa väejuhi kuju. Tema pansion hõlmas kahekordse puumaja ja oli odavaim üliõpilaskodu Tartus. Neist avaraist lihtsalt möbleeritud tubadest olid läbi käinud paljud üliõpilasaastakäigud. Elu oli siin vaba: võis teha mürtsu, võis vastu võtta külalisi. Ent liigset lärmi ja tõelist pummeldamist ei esinenudki, kuna seal elasid enamikus tagasihoidlikud vähese rahaga noored üliõpilased või oma töösse süvenenud varstised lõpetajad. “Kuldsele noorusele” oli see pansion liig lihtne. Söögitoa pika laua ümber kogunes alati inimest 20. Söök oli lihtne, ent küllaldane. Lõunasuppi jätkus kõigile soovi järgi. Ainult suur praevaagen kippus laua alumisele otsale jõudes kahanema kasinasisuliseks. Kogu pansioni maks oli ainult 2500 marka kuus, tuntavalt odavam teistest pansionidest. See võrdus õieti ühe noobli toa üüriga. Sõjaaegseist puudusepäevist oli säilinud komme, et suhkur pidi igal pansionäril enesel olema, seda perenaiselt ei saadud. Laupäeviti esines lõunalaual järjekindlalt lahja hakklihakaste, mida meie ülbelt “lögaks” sõimasime. Hommikusöögiks oli ikka ainult kohv piimaga, leib ja või. Aga leib oli alati värske ning võid laual küllaldaselt. Nii odava kostiraha kohta oli kõik küllaldane. Mitmed pansionärid olid perenaisele kuude kaupa võlgu ja maksid veel peale ülikooli lõpetamist vanu arveid. Selles suhtes oli pr. Vilberg väga suurejooneline. Ta tundis oma noori. Vaatas sulle uurivalt üle prillide otsaja rääkis rahulikul, veidi kõlatul häälel. Ma ei mäleta, et tal oma ütirilistega mingit lahkheli või arusaamatust oleks olnud. Ka polnud ta liialt uudishimulik nagu paljud teised perenaised. Temast on jäänud parimad mälestused.
Minu tudengiaja Tartut ilmestasid suurel määral ka Toomemägi ja Emajõgi. Kõigi sümpaatsete noorte meestega sai jalutatud Toomel ning käidud jõel paadiga sõitmas. Tolleaegsetes jõeäärsetes restoranides Kvissentalis ja Jänesel käisime harva: need olid korporantide väljasõidukohad kommersside puhul. Jõel sõudepaadiga või purjejahiga sai tihti käidud, selleks üüriti neid välja. Mootorpaate nägi jõel vähe ja nendega sõitmist ei peetud mingiks lõbuks. Alati sõideti paatidega vaid linnast ülespoole. Ikka toimusid need jõesõidud kevaditi või sügiseti, suvel olime ju Tartust ära. Tol ajal oli Emajõgi hoopis laiem ja veerikkam – ta vääris oma nime. Kevadise suurveega esinesid laialdased üleujutused nii linnavahelistel madalatel kallastel, eriti pärmivabriku-taguses ülejõe linnaosas ja Marja, Kartuli, Herne ja Oa tänavatel, kui ka luhtadel väljaspool linna. Tihti ei saanud arugi, kus oli tõeline jõesäng.
Tolleaegse võimsa Emajõe vesi sinetas laiadel aladel ja sisendas avaruse tunnet. Nüüd on võrreldes endisega vaid kitsas pruunika veega kraav, pungil täis mootorpaate. Toome alleid sai usinalt mõõdetud, eriti romantilistel kuuvalgetel sügisõhtutel, kui koltunud lehed jalus kahisesid. Ka Tähtvere park jalutuspaigana oli armastatud – rohkem kevaditi, kuna seal tundus avarust ja vaba looduse illusiooni. Tolleaegse Tartu iseloomustuseks peab veel meenutama minu esimesel ülikooliaastal sisse seatud uut esimest linnavahelist bussiliini. Esimesed “auto-omnibussid” kurseerisid marsruudil vaksal – loomakliinik. Bussiliin oli muidugi eraettevõte ja käigus olid kaks väikest punast bussi, pingid piki seinu. Kui oli kuhugi tõeline rutt või vaja viia raskemat pakki, siis sõideti alati ühehobuse-voorimehega. Talvel tehti voorimeestega ka lõbusõite, kusjuures hobustel kuljused kaelas helisesid. Taksoautosid oli kogu linnas vaid paar tükki ja needki igavesed logud.
Talvel oli botaanikaaia tiigil uisutee, kus mängis puhkpilliorkester ja kuhu kogunesid peamiselt keskkoolinoored. Samal aastal ehitati Tähtvere mäe nõlvakule esimene viaduktiga kelgumägi ja üliõpilasperes läks moodi seal kelgutamas käia. Kelgumäge hüüti omavahel “tapalava”.
Minuaegsed Tartu üliõpilased jagunesid 3 suurde põhirühma: üliõpilasseltside liikmed, korporandid ja organiseerimatud ehk “metsikud”. Viimane rühm oli arvuliselt kõige suurem, ent mõjutum üliõpilaskonnas. Nii üliõpilasseltsid kui ka korporatsioonid olid kasvatusliku sihiga üliõpilaste intiimorganisatsioonid. Mõlemaisse astusid üliõpilased vabal valikul, aga ka organisatsioonid ise teostasid oma liikmete valikut. Organisatsiooni sisseastumisel pidid olema selle liikmete seas soovitajad, kes sisseastujat tundsid.
Vanimad üliõpilasorganisatsioonid Tartus olid baltisaksa korporatsioonid Livonia ja Estonia. Veel olid sakslastel korbid Neobaltia, Fraternitas Academica ja Normannia13. Saksa korpide eeskujul asutatud