Sinu südamest armastaja
Albert.“
Hilda kohkus. „Siis ei ole enam hääd,“ mõtles ta. „Kiri on ometi õige – Alberti käsi.“ Imestusepuna lendas üle ta valge näo. „Nad tahavad siis juba käsitsi mulle midagi paha tegema hakata. Aga põgeneda nende eest ei tahaks ma mitte. Üksnes Alberti soovi pärast pean ma küll oma nõrkust varjama ja nende, inimese õnne rikkujate eest põgenema.“
Ta käis ägedal sammul ja kahtlasel näol edasi-tagasi, siis kutsus ta kirjatooja eestoast sisse: „Kelle käest saite selle kirja?“
„Kas ta ei pea siis teie kätte tulema?“ küsis kutsar. „Siis ma olen eksinud ja võõrasse majasse tulnud.“
„Ta tuleb küll mulle,“ kostis Hilda, „ja mina sain ta teie käest, aga kelle käest saite teie ta?“
„Noh, siis on asi selge ja kiri peab ise teile ütlema, kelle käest ma ta sain. Sääl ikka vist nimi ka peab olema, kes kirjutanud. Mina sain ta Gamla-härra poja käest ja mina olen kuulnud, et kirjal iga kord kirjutaja nimi pääl on, sellel on vististi ka ja küllap siis see tunnistab preilidele või prouadele selgemini kui mina, rumal inimene, rääkida mõistan, ehk tean. Mina ei tea muud kui seda, et Gamla-härra poeg selle kirja mulle andis, ja käskis, et ma ta siia majasse selle kätte ära pidin andma, kelle nimi kirja pääl ja siis olevat mul veel pääle selle üks noor naisterahvas siit Kabala mõisasse viia. Eks preilid või prouad – ega mina rumal inimene ei tea, mis te olete –, eks te ise tea, kes Gamla-härra poeg on. Ta on ometi ju mitu aastat siin Viljandis elanud ja see on tema maja, mina olen temaga mitu korda siia sõitnud ja mitu korda temaga ka Kabala vahet sõitnud, kui tal omal veel hobuseid ei olnud. Tal oli ju hakatuses hoidja mees nagu vanahärra isegi. Aga teid, austatud prouad või preilid, ei mäleta ma mitte enne siin näinud olevat. See on kõik, mis ma tean, ja kirja olen ma teile ka ära andnud ja nüüd lubate mind vist minna.“
Hilda näolt oli kahtlus kadunud. „Siis on ikka õige asi,“ rääkis ta iseeneses, „ja ma pean sõitma. Kes võib teada, mida nad teha tahavad.“
Ta pööras kirjatooja poole: „Täna öösel peate siit Kabalasse sõitma,“ rääkis ta, „ja ühe naisterahva saate kaasa. Söötke siis hobused ära, õhtu on ju lähedal ja öösel kell üksteist sõitke siinse kiriku köstri maja ette, säält algab sõit pääle.“ Ta juhatas ja arutas võõrale mehele ette, kus köstrimaja on.
„Tänan, tänan, aulikud preilid või prouad,“ rääkis tundmatu kutsar omalt poolt, „saab kõik tehtud, punktipääl.“ Ta läks rõõmsal näol uksest välja.
Hilda hakkas ennast kohe reisi vastu valmis seadma. Ja oli kodus kõik korras, siis läks ta vanemate juurde, et neile ka kahtlasest asjast ja oma ärareisimsest teatust anda ja siis nende juurest öösel ära sõita. Kodust, Alberti majast, ei tahtnud ta sõita, sest see oleks võinud, kui mõni vastaline nägema juhtuks, kuidagi kahjulik olla. Teist tüdrukut mõtles ta küll esiti seltsiks endale kaasa võtta, aga et need mõlemad tema vastu nagu salalikud ja tumedad näisid olevat, siis oli viimane nõu – üksi sõita. Tee on ju lühike ja valitseja Kabalas on ju kõigiti hää mees, mõtles ta, mis seltsi mulle vaja on.
Kell lõi üksteist ja suur kinnine neljahobusetõld veeres Viljandi köstrimaja ukse ette. Hilda langes palavas armastuses oma vanematele kaela, andis neile nuttes suud ja astus tõlda. Ka vanemate süda oli raske. Isa soovis rusutud häälel talle Jumala õnnistust ja andis veel tõlda talle korraks suud.
„Ära kurvasta, isa,“ trööstis Hilda tõllast, „veel tulen korra tagasi, siis läheme ära kauaks ajaks, ja kui Jumal tahab, siis võime ka veel ühe katuse all elama saada. Teie võite ju meile järele ehk ka meie teie juurde tagasi tulla. Jumalaga! Elage rahuga!“
Köster lõi tõllaukse kinni ja silmapilgul seisis ta üksinda oma abikaasaga enese majaukse ees. Tõld oli ööpimedusse majade taha kadunud. Kui enam sõidumürinat kuulda ei olnud, siis läksid kurvaks jäänud vanemad tuppa: mõlemad kahetsesid, et nad oma last mitte ei keelanud kahtlasel ajal vastu südaööd välja sõita. Ja isa langes põlvede pääle maha ja palvetas: „Kõigi vägede issand! Saada oma inglid, kaitse ja hoia teda kõige kahju ja kurja eest! Ära lase vaenlaste pahal nõul tema kohta korda minna! Tee häbiks kiusajate kurjad mõtted ja saada rahus neile, kes sind kardavad. Sina ise oled nende südamed kokku juhatanud, sest sina juhatad südameid kui veeojasid, juhata ja aita siis ka nüüd, et nad kiusatuse eest pääseksid ja sinu rahu osaks saaksid.“
Paluja süda sai palves kergitust. Nad heitsid kauni rahuliku meelega magama ja unes nägi isa oma armast last suure ingliteleeri saatel edasi ruttavat – hoitud kõige häda ja õnnetuse eest.
Ja Hilda oli ka hoitud õnnetuste eest. Ta istus üksinda tugevas, kindlas tõllas, neli tugevat hobust ees, julge ja vapper kutsar pukis – sõit läks nagu lennates edasi. Kutsari piits vingus – kõlas vile – hobuste jalad laksusid vahel neljajooksul, vahel rutulises traavis – raske tõld huugas aga taga. Kutsarile näis sõit iseärnis suurt rõõmu ja lusti sünnitavat; ta oli nii häämeelne ja õnneline, et enam istuda ei läbenud – püsti seisis ta paku pääl, nagu rõõmus, ohjad põnevasti pihus, piits keerlemas õhus: „Hee! Uih!..“
Hilda ei märganudki sõidu kiiru, ei olnud ta ka toredast sõidust rõõmus, ta oli sügavas mõttes taha tõllanurka vajunud – ta oli mõtetest väsinud.
Ta mõtted lendasid ilusasse, armsasse, õnnelikku lapsepõlve, kus ta ei tundnud ühtegi elusaatuse raskust, kus elu temale ainult õnnelikult ja lahkesti vastu naeratas – lendasid koju vanemate juurde, lendasid Viljandi varemetesse ja mägedesse, armastuse avaldamise kohtadesse, kus Albert tema ja tema Alberti oli tihti leidnud… Ta mõtles Alberti pääle, keda ta palaval hingel praegu enesele toetajaks ihaldas, siiski aga temast kaugel ära pidi olema – ta mõtles oma tuleviku pääle, mis nagu sügav, tume kuristik tema vastu paistis, selgust ei kuskil… Ta nägi vaimusilma ees oma vanemaid kurval palgel kahetsevat, nägi neid armastusega tema järele käsi välja sirutavat, nägi Albertit oma abielu keelajatega võitlevat, nägi enese varitsejaid Viljandisse jõudvat ja ennast tühjas majas otsivat, seda, kes omateada ei olnud tahtnud mitte rohukõrrelegi kahju ega häda teha. Ja ometi pidi ta nüüd põgenema! Kas seda oli temale tarvis? Ta oli õnnelik olnud isamajas, õnnelikum kui keegi linnukene puuoksal lauldes – miks ei olnud ta seda enam? Kes sundis teda isakodust, õnnelikust põlvest nii varmalt ja nii järsku lahkuma? Ta oli ju alles noor, ei olnud täit kahtekümmend aastatki vana ja armastavaist silmadest ei olnud temal ka puudu ega üksinda jäämiseks kartust; mitmed jõukad mehed olid juba oma õnge tema südame järele välja heita püüdnud. Mispärast pidi ta siis nüüd niisugusel viisil oma kodust põgenema? –
Kõik need mõtted ja tundmused kihasid Hilda südames ja pääs läbisegamini; ta tundis ennast õnnetu olevat, kui seda silmaga näha oli. Ja tõld lendas ikka omasoodu kiiresti edasi, ilma vähema peatamiseta. Mitu kõrtsi oli põgenejatele juba selja taha jäänud, tükk teed oli vististi juba ära käidud, veel ei tulnud sõidule lõppu. Korraga kuuldi tõlla taga käredat vilistamist ja kutsar pidas hobused kinni. Kesköö oli juba möödas ja väike koiduvalgus punetas heledasti kaugelt metsade tagant. Väsimus oli Hilda silmad kerge uneviirastusega kinni vajutanud, ja kui ta tõlla seismajäämisel ärkas, küsis ta kutsarilt kohe: „Kas Kabala?“
„Nii ruttu veel mitte,“ kostis kutsar pukist. „Nüüd