„Hilda, ära nuta!“
Õhtune vaikus laotas oma rahutiibasid tasaselt üle maade ja metsade välja, tegi päevakärale lõpetuse, uinutas hingama mis väsinud. Ka väikene Viljandi linnake oli vaikseks jäänud, ainult mõni üksik inimene kõndis uulitsa pääl ja sääl ja tääl nähti majaaknaid lahti olevat, et karastav kevadeõhk keelamata sisse võiks tungida. Õhtueha ilus paiste kumetas kõrge sügavsinise taevavõlvi serval üliarmsasti ja linnatornid ning kantsimägede varemete harjad punasid kenasti selles paistuses.
Mägede pääl varemetes oli üsna vaikne. Hommikul oli taevaisa hää hoo vihma andnud, see oli mägedesse mineku teeraja natuke mudaseks ja märjaks teinud, mispärast siis täna õhtul kellegi jalg enam ilma tähtsama tarviduseta pärast päeva seda märga teed ei armastanud käia. Kosutav soe vihm oli aga puude pungadelt selle üheainsa päevaga pisikesed noored lehekesed välja meelitanud, nii et mets mägede külgedel ja all orgudes juba kaunis rohelises ehtes seisis, kuna eile seda mitte veel ei olnud. Metsa rõõmuline lehitsemine ja värske, ergutav õhk, mida noored lehed ja hiljuti tõusnud taimed enesest rohkesti välja hingasid, oli täna ka metsa laulukuninga ööbiku keele vabastanud: ta laksutas mäe all sügavas orus toominga otsas nii kõlaval, vaimustaval häälel, nagu peaks kõik ilm temaga ühes rõõmustama ja teda kuulama tulema, et kaunist laulukunstist pikal talvel midagi ei ole unustatud. Üleval mägede otsas kõrgete varemete vahel oli üks inimesekogu liikumas: täis kasvuga, sirge kehaga mees käis rahutul sammul mäeturja mööda edasi-tagasi. Peenemad riided tema seljas ja kõigipidine korralik olek tema väljanägemises tunnustasid selgesti, et ta oma aja kõrgema hariduse osaline oli, kes ka varanduse poolest vististi märksamate meeste hulgas võis seista. Ka looduse poolest nähti ta kaunisti ehitatud olevat. Oma pikka-laadi näoga, kõrge otsaesise, ilusate ja tõsiste sinakate silmadega oli ta tõesti ilus mees. Aastate poolest ei võinud ta mitte veel vana olla, sest peenike säbarjas must habe suu ümber nähti alles noor olevat, silmist säras nooruseelavus ja laia kaapkübara alt õlgade pääle lõkendavate, mustade käharjate juuste hulgas ei olnud ühtegi halli karva. Tema väljanägemine avaldas igapidi mehelikku tõsidust ja südamehäädust, tema vaade ja liikumine kindlust, enesetundlikku julgust ja teovõimu. Praegu oli ta nägu õige tõsine ja mõttes ning tihti vaatas ta linna poole alla orgu, nagu ootaks ta säält kedagi tulevat. Aga ometigi ei olnud sääl näha ega kuulda midagi.
Mägedepäälne hallide varemete vahel muutus vaiksemaks ja vaiksemaks, ehapaiste vähenes taevaservalt, täiskuu kerkis kõrge kummi all kõrgemale ja heitis hella hõbeläiget vaikse järve pinnale rohkesti maha, mis siis oma kõrgete lehtpuuliste kallaste vahelt nagu määratu peegel ilustades raamides varemete vahel kõndijale kõrge mäe pääle vastu paistis. Ka ööbik mõtles vist õhtule jääda, sest tema laulu vaheajad jäid pikemaks, mille ajal varemetel valvaja muud ei kuulnud kui ainult Valuoja vee salahäälelist sulisemist, mis mäe külje all sügavas orus hommikuse vihma läbi suuremaks oli paisunud ja sel põhjusel siis kuuldavamalt kohisemist sünnitas kui muidu.
Mäel olija ei läinudki ära, ta istus murdunud müürivareme nurga pääle maha, sest käimine läks jalgadele juba igavaks. Varsti aga oli mäeküljel puhmaste taga kerget riidekahinat kuulda. Istuja tõusis püsti, vaatas. Üks pikas, tumedas riides naisterahvakogu, nägu rätikuga varjatud, tuli mäest ülespoole, lähenes müüri najal seisatajale. Niipea kui ta seisatajat silmas, keeras ta kohe ümber, libises kergel sammul äkilist mäekülge mööda alla tagasi.
„Kas tema oli? Ta põgeneb minu eest!“ küsis müüri najal seisja kohkudes iseeneselt. „Ei – tema ei olnud, ta oleks mind ka eemalt tundnud.“
All orus oli tasast kõnehäält kuulda ja mäel olija nägi kuupaistel ja ehavalgel, et valge naisterahvakogu kõrval ka üks mees pikuti orgu edasi sammus. „Las nad minna,“ mõtles üleval olija ,“ega nemad minusse puutu, ma ootan veel, kaua ometi mind enam oodata ei lase.“
Ta toetas jälle lahtimurdunud müürikünka pääle maha ja jäi mõttesse. Paar minutit oli mööda läinud, kui jälle järsult mäeküljelt puhmastiku tagant inimese sammude kahin ja riidekahin kuuldavale tekkis. „Ta tuleb!“ rõõmustas ootaja ja kargas püsti.
Üks naisterahvakogu ilmus jällegi puhmaste vahelt nähtavale, ei pööranud enam tagasi, kui ta müürimurde juures seisatajat nägi. Kergel, kärmel sammul nagu vaimutiivul kantud, ruttas ta üles, langes hellal armul ootajale kaela.
„Albert, sa ootad juba!“ rääkis tulija õnnelikult. „Tahtsin küll ennemalt tulla, aga ei võinud, meile tulid külalised; pean varsti jälle tagasi minema. Aga mis sa räägid siis nüüd mulle? Kas kirjaviija tuli Tartust juba tagasi?.“
„Tagasi küll, armas Hilda,“ kostis noormees tõsisel häälel, „isa on vastukirja ka saatnud.“ Ta heitis käe neiule ümber piha – huuled vajusid palavasti huulte vastu ja süda tuksus tormiliselt südamele õnne.
Albert ohkas.
„Mis sul on! Mis see tähendab,“ küsis Hilda kahtlaselt. „Sinu süda näikse nagu rusutud ja kartlik olevat. Kas sina võid karta ja ohata?“
Noormees katsus oma tundmusi varjata ja pidada. „Ei, Hilda, ei ole midagi,“ rääkis ta. „Mina ei karda midagi; ma sain sinu läbi liialt liigutatud ja mõte selle õnne pääle, mis on siis, kui kõik kiusatused võidetud, – see pani mind vaimustusest ohkama. Mehe südamele ei kõlba kartus. Aga lähme siit ära, siin all orus nägin ma inimesi puhmaste taga käivat, need võivad meid kuulda, – lähme järve poole mäenõlvale, sääl ei ole puhmaid, mille varjust meid varitseda võidaks – sääl räägin kõigest.“
Nad läksid. Neiu toetas ennast hellalt noormehe najale. Ta oli õnnetuse aimamisel ehmatanud, võim põlvis vähenenud, muidu juba õrnvalge punapõskne pale muutus veel palju valgemaks, peelased purpurpunased huuled liikusid tõmblikult, kuid ilusatest sügavsinistest silmadest paistis kindel kannatamise võim ja noor tuline vaimujõud puhtas selguses nähtavale.
„Kallis arm,“ algas Albert, kui nad soovitud kohale olid saanud. „Sina tead, et iga minu sõna, mis sinu südamele kurvastust võiks teha, minu enese hinge nagu kivikoorem raskesti rusub, aga siiski pean praegust pilku just niisuguste sõnade rääkimiseks tarvitama. Täna on aasta möödas, mil sind siinsamas looduse pühas vabaduses esimest korda nägin ja tundma sain, täna olen ma ka sunnitud selle sõpruse ja armastuse kohta, mis läinud aastal meie südametes vastastikku elule on ärganud, viimast otsust avalikuks tegema. Elusaatus on sügav ja sala; ta toonib meile rõõmusid ja valusid, mida meie ette aimatagi ei tea. Aasta läbi on ta meid rõõmu- ja õnnetiivul hellasti edasi kandnud, elu ja ilm on meile nagu parasiidiks olnud ja meie oleme selle õnne kõik lahkel käel omaks võtnud; praeguse pilgu on aga elusaatus valu tarvis valmistanud ja meie peame siis suutma ka selle vastu võtta, peame meile päälelangenud koorma kohkumatu ja kõikumatu meelega ära kannatama, et siis õnnepäikese ilu paiste, mis pärast tõesti jälle särama hakkab, meile seda taevalikumalt võiks maitsta.“
Need sõnad olid noore neiu haavatud südamele nagu kinnitav trööstimise evangeelium tõsiduse templist; hädapilved lõid ta palgelt vähe lahku ja silmadest hakkas endine elusüdidus jälle selgemalt särama. „See on õige, Albert, mis sa heitliku elusaatuse kohta tähendasid,“ ütles ta rahulikumal häälel, „ära karda siin minu pärast, mina olen inimene elusaatuste ja elukohustuste tarvis. Ütle kohe, mis asi nõuab.“
Noormees võttis põuest paberilehekese välja, ehapaiste ja kuuvalgus lubasid vaevalt silmil seletada, mis sääl pääl seisis. Ta luges:
„Armastatud poeg! Sina oled sügavasti eksinud ja meid rohkesti kurvastanud. Kui sa enne sellest köstritütrest meile rääkisid ja kui meie lihavõttepühil teda Sinu juures pidul nägime ja tundma saime, siis ei võinud meie veel uskuda, et Sinul temaga tõemõtted on. Meie pidasime teda ainult Sinu ilusaks majasõbrakeseks ja lootsime, et Sa ka abikaasa valimisel niisama mõistlik ja aus mees oled nagu muuski elus. Et Sa aga nüüd ometi seda ilma seisuseauta naisterahvast, üht köstritütart, kes päälegi mitte püha katoliku kiriku liige ei ole, oma abikaasaks tahad võtta ja meie sugukonna liikmeks teha, siis on see koguni kõlbmatu ja mõistmatu tegu, mida Sinu vanemad lubada ei tohi. Meie keelame Sulle selle mõistmatu teo kindlasti ära; ja kui Sa omas mõttes nii kindlaks tahad jääda, nagu kirjas ütled, siis muretseme oma kiriku vägevate seaduste poolt abi ja tunnistame Sind oma pojaõigustest lahti.
Sinu vanemad
Siegfried ja Hirlanda Gamla
Tartus 1691. aastal, aprilli 17. päeval.“
Tumedad