Mis ei keegi kuulatanud
Ega iial öelda suutnud -
Laulud ilma sõnadeta,
Päiksepiste vastukaja
Paradiisi mängumurult.
JUTLUSE AJAL
Heinalõhn magus lendab niidu päält,
Metsas kumin, äostus, lindude laul,
Põllul tõusleb õietolm,
Kiirtesse vaibunud maailm.
Tasane sumin kasel, niinepuul -
Isa sõnad kõnnivad jumala teed,
Väsis kuulates minu meel,
Muinasjutt üksi veel jäi…
Haldjas tasa tuleb niidu poolt,
Kaarnakivi kannab ta sammaldand käes.
Surub kivi mu südame -
Kivi see minule jääb!..
MA TUNNEN LILLESID
Ma tunnen lillesid, mis keegi pole näinud,
Neid kasvatasin oma südames;
Mu lilled sääl, kus ükski pole käinud,
Kus elan, laulan oma valguses.
Mu hingelilled valged keset igatsusi,
Kus surevad kõik ohked tolmused,
Kus leian kaduvuse rannal jäädavusi,
Ja pärliks saavad mure tundmused.
Mu meelest on, kui oleksin ma toonud
Need lilled säält, kus jumaluse maa
Nii sala tungides kui säde rändaja -
Need lilled nagu unenägu südamesse loonud,
Mis nägin kus, ei tea arvata -
Nad on kui arm, mis surematust joonud.
TUUL LAULIS
Mu avaruses õitseb sinivalge maa -
Tuul ikka laulis tasa – terve öö -
Tuul tare taga vana niine lehtes,
Et pidin sala muinasjutu ehtes
Kui uni käima tasa – terve öö.
Tuul, sõber, kas sa ikka laulad tasa veel,
Tuul, tare taga tasa – terve öö?
Veel sinivalge maa su kandle keeles
Ja öine laul kui kroon veel sinu meeles,
Kui õnn ja laul – nii tasa terve öö.
Tuul, sõber, ahelad on kodu niinepuul,
Tuul, tare taga nõiakütkes maa!
Kõik väljad – tuhat vaeselapse viisi,
Kõik teed veel – tuhat kadund paradiisi.
Tuul, tare taga hangund sinivalge maa.
O inimese rada, valu lõpmata -
Ja õnn ja laul, sa oled üksi tuul
Kui tare taga vana niine lehtes -
Ja kuskil sala muinasjutu ehtes
Kui uni kutsub tasa üksi – luul.
KAS SA EI IIAL KÜSI
Lill tukub lille kõrval
Ja talv on veel ja öö,
Kuid lume all on elu,
Ei lõpe iial töö.
Lill tõuseb lille kõrval,
Siin rohi, viljapää,
Ja päike, sinisära,
Ja kõndida nii hää.
Kas sa ei iial küsi:
Miks siin kõik nõnda on,
Rõõm, mure, surm ja elu
Ja lossi kõrval onn?
Kas sa ei iial küsi,
Miks muud on nõnda must -
Ja kuhu Jumal valvma
On pannud armastust.
VARI
Rong ruttas, päike paistis
Ja vaikis iga jutt,
Jäi üksi sõidukõrin
Ja ratta raiuv rutt.
Jäi igaüks nii üksi,
Jäi iseendaga,
Nii igaüks ja vari,
Rong mõtteid mõtelda…
See oli kord, ei tea,
Vist olid õied puul,
Tuld võttis iga vaade -
See oli lehekuul.
Ta istus üksi nurgas,
Ei tea, kes ehk kust -
Üks meri armsust, õnne -
Ja seinal vari must.
Mul oli, nagu oleks
Ma pidand hõiskama -
Kuid oma varju musta
Ta vastu nägin ma.
Nii vari varju vastu,
Nii ligi suu ja suu -
Oh varju õnn ja ilu,
Oh maine lehekuu! -
Oh varju õnn ja ilu
Ja ratta raiuv rutt -
See oli kord, ei tea -
See oli muinasjutt.
HÕBEMEELNE LUUL
Ja üle öö sa seisatad kui mõttes,
Su juukseid katab hõbemeelne luul -
Ei, sa ei pilla enam, sõber tuul,
Su meeles kõik on õndsas kokkuvõttes.
Ja imelikult õitseb siis su mure -
Kesk tööd ja vaeva puhkes sinu koit,
Kesk ööd sa seisad, ise oma loit,
Ja tead, et su armastus ei sure.
Üks õnn nii jõudis kuskil oma randa -
Sest südametes hõõge siin ehk sääl -
Sest sosistab ehk mõne sõbra hääl,
Et õnn võis olla ilmas muret kanda.
TARTU VALGEL ÖÖL
Kui ilus, ilus oled, Tartu, valgel ööl:
Kõik aknad vastu põhja hõõgavad
Kui õnne unenäod salajad.
Nii ainult mõni pilv ja täht on taevavööl
Ja orus Emajõgi ajab udujuttu,
Ja kuskil tamme lehtes tundub nagu nuttu,
Ja sõidukõrin kuskilt üle katuste
Toob lainetusi tasa kuulja kuulmesse -
Ja haljus siin ja haljus sääl,
Üks kauge laul veel vete pääl,
Ja