Teotahtelised poisid. Jüri Parijõgi

püssi kaenlasse – temal oli õigus esimene pauk lasta, sest püssi ümbertegemine toimus tema isa riistadega. Pealegi oli ta pikem kui mina ja tema palitu ka minu omast pikem, nii et tal oli kergem surmariista varjata.

      Linnast välja jõudsime ilma äpardusteta. Kellelgi ei tulnud mõttesse jälgida, kuhu poisid lähevad ja miks ühel neist on palitu hõlm nii salapäraselt pungis.

      Metsas võttis Lembi püssi hõlma alt välja, pani padruni rauda sellise uljuse ning kindlusega, nagu oleks ta elupõline sõjamees. Siis heitis püssi selga ja lausus:

      „Nii on palju parem.”

      Nüüd hakkasime jahisaaki otsima. Hunte ja karusid Tallinna lähedal metsas ei ela, seda me teadsime, kuid me olime täiesti veendunud, et ka neist oleksime oma püssiga jagu saanud.

      Leppisime nii kokku, et mina hiilin põõsaste vahelt jäneseid, Lembi vaatab taeva alt linde. Mõne aja pärast pani Lembi näpu suule ja hoiatas:

      „Pst… vares! Vares seal puu otsas. Anname sellele esimese põraka.”

      Ta võttis püssi seljast ja seadis palgesse, kuid samas lõi kahtlema:

      „Ehk on kauge? Uus püss – mine tea, kuidas võtab. Astume mõne sammu lähemale.”

      Hakkasime edasi nihkuma. Lembi minu ees, püss laskevalmis ja sõrm päästikul. Mina hinge kinni pidades tema järel. Mõlemad jälgisime üksisilmi varest. Korraga – sopsti! – ja Lembi kaob ära.

      „Tont… mis nüüd? Mis sul on?”

      „Ei midagi – kraav, kurivaim. Kukkusin kraavi… ei pannud luurates seda tähele. Oota, ma ei taha praegu välja ronida, viimati vares ehmub ja paneb minema. Võta sa püss ja põmmuta maha!”

      Nende sõnadega sirutas ta püssi kraavist minule. Võtsin püssitorust kinni ja ei näinud mina ega pannud ka Lembi tähele, et tal sõrm oli kogu aja päästikul. Nii kui ma püssi otsast kinni võtsin ja veidi tõmbasin, käis hirmus pauk. Kukkusin kraavikaldale maha, silmade ees läks kõik mustaks ja palav juga jooksis üle keha.

      Siis oli mu esimene mõte:

      „Ma olen surnud. Ma olen kindlasti surnud. Nüüd on kõik otsas.”

      Ja siis tuli äkki meelde porgandipirukas, mille ema Aino sünnipäevaks tegi ja millepärast me õega veel tülli läksime. Isegi pirukalõhna tundsin ninas.

      „Kui ma seda tunnen,” käis välkkiirelt mõte läbi pea, „siis ma ei ole surnud. Jah, ma ei ole surnud, ma elan, aga ma olen pime. Ma olen kindlasti pime.”

      Püüdsin end liigutada ja sõpra vaadata, kuid ei näinud midagi. Siis tõstsin pea ja nägin taeva tagaseinal Tallinna torne. Selgesti nägin, kuid nad tundusid nii kaugetena ja võõrastena, nagu oleksid nad taeva äärele maalitud.

      Kuid see ei toonud mind veel teadvusele, arvasin, et olen ikkagi pime.

      Siis aga nägin Lembit kraavi teisel äärel lubivalge näoga.

      „Ei, pime ma ei ole,” tulin enese nägemisvõime kohta nüüd teadvusele. „Ma olen kurt. Ma ei kuule enam midagi.”

      Õiendasin käe üle kraavi ja puudutasin Lembi kahvatut nägu, karjudes seejuures:

      „Räägi midagi, räägi! Räägi ometi!”