Horrorstör lühijutuvõistluse parimad palad. Janar Saaron

jälgis teda umbusklikult. Nad mõlemad vai-kisid.

      Võõras seisis endiselt lifti uste ees. Kitsast praost kostis kerget hingamist.

      „Kas te tuleks valguse eest ära, siin on niigi pime,“ oli tal kiusatus ütelda.

      Trepikojas lehviv sooja pitsa lõhn võimendas olu-korra närusust. Ta vaikis siiski. „Võib olla te kutsuks abi?“ oli järgmine tundmatule suunatud lootusetult tusane mõte.

      „Võib olla ma kutsun abi?“ kostis trepikojast kõhklevalt.

      „Jah, palun tehke seda!“ vastas ta võrdlemisi ta-sakaalukalt.

      Võõras ei kiirustanud. Selle asemel, et lahkuda, laskus silm madalamale ja lifti pääses rohkem val-gust.

      „Nüüd kükitab!“ mõistis ta silma asendit hinna-tes. Mingi seletamatu ebamugavustunne pani teda jalalt jalale tammuma, samal ajal kui võõras teda läbi kitsa prao silmitses. Too pidas oluliseks vestlust jätkata:

      „Te olete siin juba pikemat aega?“

      „Keskpäevast saadik.“

      „Ja nüüd on juba õhtu.“

      „Tore teada,“ mõtles ta nördinult, aru saamata, kuidas see asjasse puutub.

      „Kell on juba pool viis,“ täpsustas võõras.

      Süda kukkus äkitselt saapasäärde. Kujutlus sel-lest, et öö tuleks siin liftis veeta, oli masendav.

      „Olete juba kõiki nuppe proovinud?“ jätkas võõ-ras pärimist.

      „Jah, ma vajutasin neid kõiki mitu korda, aga see ei aidanud.“

      „Ma proovin seda väljaspool ka,“ kuulutas noo-ruke hääl abivalmilt ja silm uste vahelt kadus.

      Trepikojast kostis liikumist ja ta kujutles, kuidas võõra käsi seal lifti kutsumise nuppu vajutab – algul korra tavaliselt ja siis kaks korda kiiresti tugevama survega, siis ootav paus ja seejärel pikk ja jõuline vajutus.

      Vaikus.

      Silm ilmus uuesti uste vahel nähtavale ja nooru-ke hääl raporteeris:

      „Ma proovisin mitu korda. See ei mõju.“

      Mida vastata? Hetkel ei osanud midagi öelda. Küllap küsib võõras ise midagi, või ütleb.

      „Ma pean korraks ära minema, pean selle ära vii-ma …“ ütleski too rutakalt, kiirustades „…aga ma olen kohe tagasi ja siis püüame teile abi kutsuda.“

      Nüüd oleks ta tahtnud küll midagi öelda, aga võõ-ra kiired sammud kostsid juba trepil, vaid sooja pitsa lõhn jäi õhku hõljuma. Ta kuulatas. Sammud lakkasid mitu korrust kõrgemal, see võis olla kõr-gemal kui Elina kontor, seal avati uks.

      „No tore! Lasin võimaluse käest. Mis ma nüüd teen?“

      Ta vajus nõutult seljaga vastu seina.

      „Oleksin pidanud talle järele hõikama. Ma oleks pidanud küsima, kuidas ta kavatseb abi kutsuda.“

      Ta kujutles, mida ja kuidas oleks pidanud õigel hetkel ütlema ja tegema. Millegipärast ei olnud see eriti lohutav. Umbses õhus tekkinud roidumus ta-sandas emotsioonid. Pettumuse asendas tüdimus.

      Üsna varsti pärast viimaseid mõtteid kostis üle-val ukse avamise-sulgemise kõmin. Kiired sammud laskusid treppi mööda allapoole ja oligi võõras noo-ruk taas tagasi.

      „Kas Teie laulsite siin enne? Mul paluti see pitsa anda mehele, kes liftis laulis.“

      Oli ääretult lohutav, et keegi veel peale tema on siin. Olgugi, et teine oli seal väljaspool. Talle telliti pitsa! Oli see nöök? Peen iroonia? Kellegi soov tunda üleolekut ja teda pisut narrida? See kõik muutus ebaoluliseks võimaluse kõrval oma nälga pisut lee-vendada.

      „Kuidas ma selle teile annan?“ Nooruk seisis nõutult teisel pool uksi ja tammus jalalt jalale. Seda võis aimata varju järgi, mis jäljendas tema kõikumist.

      Tõepoolest, pragu uste vahel oli liiga kitsas, et pitsakarp sealt läbi mahuks, ka püsti keerates.

      „Kas võtan selle karbist välja?“ pakkus tegelane koridoris.

      „Seda küll ei maksa teha,“ vastas ta kähku.

      „Mis moodi me seda siis teeme?“ ei andnud noo-ruk järele.

      Samal ajal kostus trepilt samme. Tulijaid oli kaks, või siiski kolm.

      Ta kuulis trepikojas tulijate kõnelust. Keegi nae-ris heledat naeru ja keegi teine vastas madalama summutatud häälega ja siis veel keegi kommentee-ris midagi lõbusalt.

      Uued tulijad jäid pidama nendega samal korru-sel. Pitsaga nooruk oli vaateväljast kadunud. Ta kuulis, kuidas see andis neile olukorrast ülevaate. Kuidas uued tegelased omavahel naljatasid. Ja kui-das nooruk tegi neile ettepaneku, aidata pitsa lifti uste vahelt sisse lükata.

      Peale mõningast vaikust ja arupidamist tahtsid kõik uued tulijad pilgu uste vahelt sisse heita. Nad tulid kordamööda ja piilusid läbi kitsa prao, uudis-tades teda nagu nurka aetud eksootilist looma.

      Üks uutest pistis sõrmed ka lifti uste vahele, püüdes neid jõuga lahti tõmmata, ent olukord jäi suhteliselt endiseks ja väljaspool olijad muutusid nõutuks.

      Ta kuulis kedagi trepist alla ruttamas ja järgmi-sel hetkel kriginat lifti lae juures uste kohal.

      Ta oli liiga väsinud, et mõista, mis just toimus, kui lifti uksed äkitselt avanesid ja talle vaatas vastu ühes käes kangi hoidev keskealine mees. See ulatas talle käe. Pikemalt mõtlemata haaras ta sellest ja järgmisel hetkel oli ta umbsest kuubikust välja vin-natud. Kangiga mees viipas käega, järgmisel het-kel oli ta lahkunud.

      Lahkelt naeratav heledapäine nooruk surus talle pitsakarbi kätte ja soovis õnne.

      Samal ajal pani lift uksed kinni, sõitis pool korrust ülespoole ning avas uksed nagu poleks midagi juh-tunud.

      Ta seisis lõhnav karp käes ja vaatas hämmastunult toimuvat. Noored, kes justsama siin lõbusalt olid vestelnud, trügisid seiklusjanulistena lifti, kavatse-des sõita ülespoole. Pitsa toonud nooruk läks tre-pist alla.

      Ta jäi üksi. Ta avas karbi. Ta võttis pitsatüki ja hammustas. Ta ei olnud veel otsustanud, kas minna üles või alla.