Liftis kinni
Krista Jutt
Ta muljus järjest kõiki nuppe, kuid mitte midagi sellest ei muutunud. Lift püsis paigal, nagu tühjal rannal lebav tohutu vaalakorjus, mida lained ei suu-da tolli võrragi paigast nihutada.
Ta proovis veel. Ei midagi.
„Kuradikurat“ oli esimene selgelt formuleerunud mõte.
„Selge siis,“ tuli pragmaatiliselt järgmisena. Ta nõjatus seljaga vastu seina ja jäi hetkeks nõutult enese ette vahtima. Ta tundis, kuidas meeled muu-tuvad erksaks nagu loomal. Kuulatas pingsalt. Trepi-kojast ei kostnud ainsatki heli. Ilgelt ebameeldiv lehk. Juba järgmisel hetkel ajas ta end sirgu ja pöör-dus ümber, et vaadata, mille vastu ta toetus. Sein, mitte eriti puhas.
Saamata asjast ülevaadet üle õla kõõritades, võt-tis ta pintsaku seljast. „Näts! Taga targemaks!“ Suur roosa larakas peenvillasel riidel.
Nimetissõrmega nätsu maha kratsides kobas mõte mobiili järele.
„Kellele ma helistan? Kuidas ma ütlen, et olen lif-tis kinni? Kuradi sitt seis. Mina ja nii abitus olu-korras? Äkki keegi ikkagi tuleb ja tellib lifti sealt väljaspoolt ja see hakkab liikuma ja ma pääsen välja?“
Jõudnud mõttes selle võimaluseni, tundus olu-kord olevat lahenduse leidnud. Ok, kui just mitte lahenduse, siis vähemalt oli nüüd kõik kontrolli all. Nii näis. Vähemalt hetkeks.
Lõhn jätkas vankumatult oma pealetungi ja näis isegi, et muutus veelgi intensiivsemaks. Ta püüdis meenutada, kus ta on varem midagi sellist tundnud. „See on nagu mingi kuramuse nõukaaegne mööbli- ja vaibapood … või ei, pigem kalaturg, jah!“ – see pisut imal ja pisut kibe kilune lõhn meenutas tõepoolest pigem kalaturgu või kalapoodi.
„Ma olen kuramuse vaala kõhus,“ jõudis ta lõpuks äratundmisele, „saatuse poolt alla neelatud. Ter-vena, läbi närimata, et oleks piisavalt elus ja suudaks oma olukorda tunnetada; mõista, et elu on üks kura-muse pikk ja piinarikas kannatus. Ojaa, nüüd ma muutusin filosoofiliseks ja hakkan kohe klassikuid tsiteerima või krokodillipisaraid valama.“
Ta oli nätsu riide küljest lahti koukinud ja rullis seda sõrmede vahel.
„Kurat, kui ma siin nüüd ootan, et keegi tuleks, ma ju ei tea, kas keegi üldse tuleb, või kui tuleb, siis millal … Kas mul õhku ikka jätkub, kuni mind ära päästetakse?“
Viimase mõtte juures hajus illusioon olukorra kontrolli all olekust. Selle asemel haaras teda sele-tamatu värin, pisut nagu vastikustunne, pisut nagu ärevus.
„Mis pagana jaburad mõtted?“ kuulis ta end po-misemas, samal ajal kui käsi kobas automaatse lii-gutusega mobiili järele.
„Kellele ma helistan?“
Ta pigistas telefoni vasakus käes ja mõtles ping-salt, kellele helistada. Ei tulnud ühtegi head mõtet.
„Ok, ma ei pea ju neile teada andma, et ma liftis kinni olen,“ otsustas ta.
„Pole ju kiiret ja keegi ei oota ka …“ nentis ta mõningase kergendustundega. Situatsioon ei muu-tunud sellest siiski meeldivamaks.
„Siin peab olema mingit infot,“ oletas ta ja heitis uuesti pilgu kulunud nuppudega paneelile. Ühel neist oli kujutatud kellukas.
Vasaku käe nimetissõrmega oli tülikas nuppu vajutada, sest samas käes hoidis ta telefoni. Kui ta seda siiski üritas, ei juhtunud midagi. Samas mär-kas ta, et hoiab endiselt roosat junni parema käe sõrmede vahel. „Ahjaa, see näts! Mida sellega peale hakata?“ Ta vaatas nõutult ringi. Tavalises olukor-ras oleks ta poetanud selle prügikasti, või siis leid-nud mõne paberitüki, mille sisse see kleepuv ollus keerata. Praegusel juhul polnud aga midagi käe-pärast.
„Niisiis, see läheb tagasi sinna, kust tuli,“ otsustas ta ja surus nätsu heledale ümmargusele laigule lifti seinal.
Ta pööras ümber ja üritas uuesti vajutada kel-lukakujulise märgiga nuppu. Kuidas ta ka ei suru-nud, see ei andnud järele. „Küllap on kinni kiilunud.“
Paneelil ei leidunud ka mingit vihjet sellele, mida praeguses olukorras tegema peaks, ei mingit abitelefoni numbrit ega midagi seesugust. „Neetud! levi ka ei ole. Mitu kuradi tonni betooni peab olema selle šahti ümber valatud, et signaal siit läbi ei tule?“
Igaks juhuks käis ta telefoniga läbi kõik lifti nurgad, üritades levi leida telefoni lae alla tõstes, kui ka seda põranda ligi lastes, jälgides seadme ekraani lifti uste juures eriti hoolikalt. Hetkeks talle isegi näis, et ühe pulga jagu lootust see talle lubas, aga samas võis see olla tema enese soovkujutelm.
Siis ta väsis. Õhk oli muutunud umbseks ja pala-vaks. Pidevalt jalgadel püsti seista muutus kurna-vaks. Otsustanud hinge tõmmata, toetas ta selja vas-tu seina, kuid kohe ka mõistis, et see oli viga.
Näts oli tagasi pintsaku selja küljes. Seekord mõni sentimeeter vasakul pool. Roosa larakas. Ta kratsis seda küünega riidelt eemaldada püüdes ja meenutas, millal ta viimati on olnud nii veidras olukorras. Kui täpne olla, siis see polnudki väga ammu. Hetkeks haaras teda tülpimuse tunne.
„See kuradi näts jätab riidele jälje,“ kuulis ta end pomisemas ja veeretas roosast ollusest sõrmede vahel kuuli. Nõutult ringi vaadates otsustas ta, et on seekord targem. Ta sirutas käe välja ja mõõtis –sõrmede ja lae vahele jäi umbes kümme sentimeet-rit. Ta kõverdas põlvi, võttis hoogu ja hüppas.
Kohe sai selgeks, et hüppeks kulutatud jõud ei olnud vastavuses vahemaaga, mida laeni ulatumi-seks läbida tuli. Ta põrkus kohmakalt vastu lage ja selle asemel, et nätsu sinna külge kinni vajutada, lõi ära oma sõrmenukid. Tagasi põrandale kukkudes kostis võimas mürts ja lifti põrand logises kahtla-selt. „Kuramus, ega see nüüd küljest ära kuku,“ mõtles ta ja tundis, kuidas külm hirmuhigi lainena üle selja tulvas. „Ah, ma hakkan kergelt lolliks minema,“ ma-nitses ta end ja kohe tundus põrand turvalisem.
„Huvitav, kuidas baleriinid seda teevad,“ kerkis pähe küsimus, kui ta uueks hüppeks sujuvalt hoogu võttis. Ilmselt aitas kujutlus „Luikede järvest“ teist hüpet kalkuleerida, sest sel korral õnnestus kõik sajaprotsendiliselt. Elegantse liigutusega pöialt kõ-verdades ja seda täpselt õigel hetkel vastu lage surudes, õnnestus näts sinna kinni vajutada. Tagasi põranda poole kukkudes valdas teda hetkeline õn-netunne korda läinud soorituse üle.
Kaua ta rõõmustada ei saanud. Lift nõksatas kurjakuulutavalt – rannale kinni jäänud vaalakola-kas näitas elumärki. Näis, nagu oleks põrandal trampimine sellele viivitusega mõjunud, sest peale hetkelist vaikust otsustas see harpuuni trossi pin-gule venitada ja verdtarretava krigina saatel ning jõnksutades allapoole liikuda.
Sellise krigina saatel normaalseid mõtteid mui-dugi pähe ei tule. Tegelikult oli pea hetkel täiesti tühi. Ellujäämisinstinkt sundis jalgu laiali ajama ja kätega seintelt tuge otsima – kuigi, „ega sellest vist kasu oleks, kui kogu krempel alla šahti kukuks,“ oli ta kindel.
Vaevalt pool meetrit liikunud, tardus lift uuesti paigale ning püüdis jõnksatades uksi avada. Need olid justkui kinni kiilunud. Napilt paarisentimeet-rine prigu, mis uste vahele tekkis, lasi sisse pisut valgust ja jahedamat värsket õhku. Lift oli korruste vahele kinni jäänud nii, et trepikoja põrand paistis umbes rinna kõrguselt napilt avanenud topeltuste vahelt. Näha betoonist šahtiseina allpool oli üsna kõhedusttekitav, samas kui pisuke ava ülalpool te-kitas lootust ja elevust.
Ta püüdis sõrmi uste vahele surudes neid kahe-le poole lahti tõmmata. Uksed ei liikunud paigast.
Tajuda vabadust siinsamas, isegi tunda selle lehka, milles betooni- ja krohvitolm seguneb millegi seletamatult õrna ja peibutavaga, sind eraldamas sellest vaid topeltpaar metalluksi, ja ometi mitte pääseda selleni – kas see pole kõige nõmedam nöök, mida ette kujutada?
Ta surus rinna vastu ava, sõrmed kramplikult uste vahel, küünarnukid kahele poole õieli. Tõmbas kopsud õhku täis ja tiris kõigest jõust, nii et sõrmed siniseks ja silmad verd täis valgusid. Hetke puha-nud, pingutas ta uuesti, pannes üritusse kogu oma meeleheite. Jõud ei käinud üle, seda tuli tunnistada.
Ta vaatas telefoni ekraani. „Levi ei ole ikka veel, neetud!“
Umbses õhus oli kurk muutunud kuivaks. Ta oleks meeleldi midagi joonud.
Meenusid kurgupastillid. Need olid alati kaasas, et