Kuid ma näen, et kuu peidab end väävlikarva pilve taha. Ta välgatab sellest kollakaspruunist lakast või ribast otsekui lõvi silm. Ta kardab, et ma räägin sulle Lukianosest ja Longinosest, Quintilianusest ja Dionysiosest, Pliniusest ja Frontost ja Pausaniasest, kõigist neist, kes kirjutasid antiikmaailmas kunstiküsimustest või pidasid neist loenguid. Tal ei pruugi karta. Ma olen väsinud oma retkest faktide hämarasse ja igavasse kuristikku. Nüüd pole mulle jäänud midagi peale veel ühe sigareti jumaliku μοvόχροvος ἠδοvή. Sigarettidel on vähemalt see võlu, et nad jätavad rahuldamatusetunde.
ERNEST: Proovi üht minu sigaretti. Need on päris head. Ma saan neid otse Kairost. Meie attaché’dest on ainult seda kasu, et nad varustavad oma sõpru suurepärase tubakaga. Ja et kuu on ennast peitnud, siis rääkigem veel natuke. Ma olen täiesti valmis möönma, et ma eksisin selles, mida ma kreeklaste kohta ütlesin. Nad olid, nagu sa tähelepanu juhtisid, kunstikriitikute rahvas. Ma tunnistan seda ja mul on nendest natuke kahju. Sest loomisvõime on kõrgem kui kriitikavõime. Neid ei saa tõesti mitte võrreldagi.
GILBERT: Nende vastandamine on täiesti meelevaldne. Ilma kriitikavõimeta pole mingit selle nime väärivat kunstiloomingut olemas. Sa rääkisid natuke aega tagasi sellest peenest valikuvaimust ja vaistust, millega kunstnik meie jaoks elu kujutab ja sellele hetkelise täiuse annab. Noh, see valikuvaim, see peenetundeline väljajätmine ongi tegelikult kriitikavõime ühes selle kõige iseloomulikumas avaldumisvormis, ning mitte keegi, kellel seda kriitikavõimet pole, ei saa kunstis üldse midagi luua. Arnold määratles kirjandust kui elu kriitikat ja see polnud kuigi hea sõnastus, kuid see näitas, kui teravalt ta mõistis kriitilise elemendi tähtsust igasuguses loomingus.
ERNEST: Ma oleksin pidanud ütlema, et suured kunstnikud töötavad alateadlikult, et nad olid „targemad, kui nad ise teadsid”, nagu Emerson minu meelest kusagil märkis.
GILBERT: See ei ole tegelikult nõnda, Ernest. Kogu kaunis fantaasiaküllane looming on eneseteadlik ja kaalutud. Ükski poeet ei laula sellepärast, et ta peab laulma. Vähemasti ei tee seda ükski suur poeet. Suur poeet laulab sellepärast, et ta arvab heaks laulda. See on nii nüüd ja see on alati nii olnud. Me kipume mõnikord arvama, et need hääled, mis kõlasid poeesia koidikul, olid lihtsamad, värskemad ja loomulikumad kui meie ajal, ning et maailmal, mida varasemad luuletajad vaatasid ja milles nad kõndisid, oli mingit omaenda poeetilisust ja see võis kanduda peaaegu muutmatult laulu. Nüüd katab Olümpost paks lumi ning selle järsud püstised nõlvad on kõledad ja viljatud, aga me kujutleme, et kunagi pühkisid muusade valged jalad seal anemoonidelt kaste ja õhtul tuli Apollon orgu karjustele laulma. Kuid sellega omistame üksnes teistele ajastutele seda, mida me endale või enda arvates ihkame. Meie ajalootaju on ekslik. Iga sajand, mis loob luulet, on seniajani kunstlik sajand, ning looming, mis näib meile oma aja kõige loomulikuma ja lihtsama sünnitisena, on alati väga eneseteadliku pingutuse tulemus. Usu mind, Ernest, ilma eneseteadlikkuseta pole kaunist kunsti olemas ning eneseteadlikkus ja kriitiline vaim on üks ja seesama.
ERNEST: Ma saan aru, mida sa mõtled, ja su jutus on oma iva. Aga sa ju tunnistad kindlasti, et ammuste aegade suured poeemid, primitiivsed, anonüümsed, kollektiivsed poeemid olid pigem rahvaste kui indiviidide kujutlusvõime vili?
GILBERT: Mitte siis, kui neist sai luule. Mitte siis, kui nad said kauni vormi. Sest seal, kus pole stiili, pole kunsti, ja seal, kus pole ühtsust, pole stiili, ja ühtsus on olemas üksikisikul. Kahtlemata olid Homerosel käepärast vanad ballaadid ja lood, nagu olid ka Shakespeare’il kroonikad ja näidendid ja romaanid, mille alusel tööd teha, kuid need olid pelgalt tema toormaterjal. Ta võttis need ja vormis need lauluks. Need said tema omaks, sest ta tegi need ilusaks. Need olid loodud muusikast,
Ja nõnda üldse mitte loodud
Ja seega loodud igaveseks.
Mida kauem inimene uurib elu ja kirjandust, seda tugevam tunne tal tekib, et kõige imelise taga seisab üksikisik ning et mitte hetk ei loo inimest, vaid inimene loob ajastu. Ma kaldun isegi arvama, et iga müüt ja legend, mis tundub olevat tekkinud mingi hõimu või rahva imestusest, hirmust või kujutlusest, on tegelikult algselt üheainsa mõistuse leiutis. Müütide kummaliselt piiratud arv näib minu meelest sellele järeldusele osutavat. Kuid ei maksa kalduda võrdleva mütoloogia küsimustesse. Me peaksime jääma kriitika juurde. Ma tahan juhtida sellega seoses tähelepanu järgmisele. Ajastu, milles pole kriitikat, on kas ajastu, mille kunst on liikumatu, hierarhiline ja piirdub formaalsete tüüpide reprodutseerimisega, või ajastu, mil pole üldse mingit kunsti. On olemas olnud kriitilisi ajastuid, mis pole olnud loovad selle sõna tavapärases mõttes, ajastuid, mil inimvaim on püüdnud oma aardekambri aardeid korrastada, kulda hõbedast ja hõbedat tinast eraldada, kõik kalliskivid üle lugeda ja pärlitele nimed panna. Pole aga olnud ühtki loomingulist ajastut, mis poleks olnud ühtlasi kriitiline. Sest just kriitikavõime leiutab uusi vorme. Loomisel on kalduvus ennast korrata. Just kriitikavaistule võlgneme tänu iga uue koolkonna eest, mis esile kerkib, iga uue vormi eest, mille kunst käepärasena leiab. Tegelikult pole ainsatki praegu kunstis kasutatavat vormi, mis ei tuleks meile Aleksandria kriitilisest vaimust, sest just seal said need vormid kas stereotüübiks, leiutati või viidi täiuseni. Ma ütlen Aleksandria mitte üksnes sellepärast, et just seal sai kreeka vaim suurima eneseteadlikkuse ning läks tegelikult ka skeptitsismis ja teoloogias hingusele, vaid sellepärast, et just selle linna ja mitte Ateena poole pöördus Rooma eeskuju otsides, ning et just ladina keele ellujäämise kaudu sellisena, nagu see oli, elas kultuur üldse edasi. Kui kreeka kirjandus renessansiajal Euroopale koitis, oli pinnas mõningal määral selleks ette valmistatud. Aga et vabaneda ajaloo üksikasjadest, mis on alati tüütud ja tavaliselt ekslikud, siis ütleme parem üldiselt, et kunstivormid on olemas kreeka kriitilise vaimu tõttu. Just sellele oleme tänu võlgu eepika, lüürika, kogu draama eest kõigis selle arengutes, burlesk kaasa arvatud, idülli, romantilise romaani, seiklusromaani eest, essee, dialoogi, avaliku kõne ja loengu eest, mida me võib-olla ei peaks neile andestama, ja epigrammi eest selle kõige laiemas tähenduses. Tegelikult võlgneme sellele kõik peale soneti, mille mõningaid kummalisi mõtteparalleele võib küll leida Ameerika ajakirjanduse antoloogias, mille paralleele pole aga võimalik leida kusagilt, ning ballaadi võltsis ðoti murrakus, mis tuleks ühe meie töökama kirjaniku hiljutise ettepaneku põhjal võtta aluseks meie teisejärgulistel luuletajatel nende viimases ja üksmeelses ponnistuses endast tõelisi romantikuid teha. Iga uus koolkond tõstab ilmudes kisa kriitika vastu, kuid just inimese kriitikavõimest see pärinebki. Pelk loomisvaist mitte ei uuenda, vaid esitab uuesti.
ERNEST: Sa oled rääkinud kriitikast kui loova vaimu olulisest osast ja ma kiidan nüüd sinu teooria täielikult heaks. Aga kuidas on lugu kriitikaga väljaspool loomingut? Mul on rumal komme perioodilisi väljaandeid lugeda ning mulle tundub, et suurem osa moodsast kriitikast on täiesti väärtusetu.
GILBERT: Niisamuti on väärtusetu suurem osa moodsast loomingust. Keskpärasus vaeb keskpärasust kaalul ja asjatundmatus plaksutab oma vennale – selline on vaatepilt, mida kunstitegevus Inglismaal meile aeg-ajalt pakub. Ja ometi on mul tunne, et selles asjas olen ma natuke ülekohtune. Üldjuhul on kriitikud – ma räägin muidugi kõrgemast klassist, tegelikult neist, kes kirjutavad kuuepennistes ajalehtedes – palju haritumad kui inimesed, kelle tööd nad on kutsutud arvustama. Midagi muud ei olegi oodata, sest kriitika nõuab lõpmata palju rohkem haridust kui looming.
ERNEST: Kas tõesti?
GILBERT: Muidugi. Kolmeköitelise romaani võib kirjutada igaüks. Selleks on vaja üksnes täielikku võhiklust nii elu kui ka kirjanduse osas. Minu kujutlust mööda on arvustajal kõige suuremaid raskusi mingisugusegi taseme hoidmisega. Seal, kus pole mingit stiili, on tase ilmselt võimatu. Vaesed arvustajad on nähtavasti sunnitud alanduma selleni, et neist saavad reporterid kirjanduse politseikohtus, kunsti harjumuspäraste kurjategijate tegevuse kroonikakirjutajad. Mõnikord öeldakse, et nad ei loe päriselt läbi teoseid, mille