Mängu lõpp. Julio Cortázar

ta üldse ongi toa keskel, sest korraga meenub talle, et aken oli lahti jäänud ja et pimesi keerlemine on ohtlik, ta otsustab peatuda, ehkki parem käsi vehib edasi ega suuda kampsuniga midagi ette võtta, ehkki vasak käsi valutab üha enam, nagu oleks sõrmi hammustatud või kõrvetatud, ja ometi allub see käsi temale; haiget saanud sõrmi vähehaaval kokku tõmmates õnnestub tal läbi varruka kinni haarata õla ümber keerdunud kampsuni äärest, ta tõmbab seda jõuetult allapoole, tal on liiga valus ja oleks vaja, et parem käsi aitaks, selle asemel et kasutult mööda jalgu tilpneda, selle asemel et tema reit näpistada, sedasi läbi riiete küünistada ja näpistada, ilma et ta seda takistada suudaks, sest kogu tema tahe saab otsa vasaku käe juures, võib-olla on ta põlvili kukkunud ja ta tunneb nagu ripuks ta vasaku käe küljes, mis sikutab veel kord kampsunit, ja korraga on kulmudel ja otsmikul ja silmadel külm, jabural kombel ei taha ta silmi avada, aga ta teab, et on välja saanud, see külm aine, see nauding on värske õhk, ja ta ei taha silmi avada ja ootab sekundi, kaks sekundit, ta laseb endal elada külmas ja teistsuguses ajas, ajas väljaspool kampsunit, ta on põlvili ja nii on ilus olla, kuni ta vähehaaval tänulikult villa sinisest ilast vabu silmi paotab, paotab silmi ja näeb viit musta küünt tema silmi sihtimas, õhus värisemas ja siis tema silmade poole sööstmas, ta jõuab laud sulgeda ja tahapoole viskuda, kattes end vasaku käega, mis on tema käsi – kõik, mis talle on jäänud –, et see teda varruka sisemusest kaitseks, kampsuni kaelust ülespoole tõmbaks, nii et sinine ila uuesti ta näo kataks, samal ajal kui ta end sirgu ajab, et põgeneda mujale, jõuda ükskord kuhugi, kus pole ei kätt ega kampsunit, ainult vihisev õhk, mis teda ümbritseb ja saadab ja silitab ja kaksteist korrust.

      Jõgi

      Jah, see vist ongi tõesti nii, et sa läksid, rääkides midagi Seine’i hüppamisest või midagi seesugust, üks neid öise aja unesegaseid ütlusi, voodilinade ja kleepja suu maiguga, öelduna peaaegu alati pimedas või riivamisi käe või jalaga selle keha puudutades, kes veel vaevu kuulab, sest juba ammu ma vaevalt kuulan sind, kui sa sellist juttu räägid, see tuleb teiselt poolt minu suletud silmi, läbi une, mis mind uuesti allapoole kisub. Olgu siis, mis läheb mulle korda, kas sa läksid, kas sa uppusid või kõnnid ikka veel vette vaadates kaldapealsel, ja pealegi pole see tõsi, sest sa magad katkendlikult hingates siin, aga sel juhul sa siiski ei läinud ära, kui sa öösel mingil ajal minema läksid, enne kui ma unne vajusin, sest sa läksid rääkides midagi enese Seine’i uputamisest, aga järelikult sa hakkasid kartma, loobusid ja korraga oled sa siin ja peaaegu puudutad mind, sinu liigutused on voogavad, justkui liigutaks miski pehmelt sinu unes, justkui näeksid sa unes, et sa läksidki päriselt ja jõudsid kaldapealsele ja viskusid vette. Jälle, et siis tobedast nutust läbimärja näoga magada kella üheteistkümneni hommikul, kui tuuakse ajaleht, kus on teated neist, kes on tõepoolest uppunud.

      Vaeseke, sa ajad mind naerma. Sinu traagiline otsustavus, sinu komme provintsis tuuritava näitlejanna kombel uksi paugutada; tekib küsimus, kas sa tõesti usud oma ähvardusi, oma vastikut šantaaži, oma pisaratest ja omadussõnadest ja etteheidetest nõretavaid ammendamatuid pateetilisi stseene. Sa vääriksid kedagi minust andekamat, kes oleks sulle võrdväärne vastane, siis alles kukuks välja täiuslik paar, selles oivalises vinguhaisus, mis saadab meest ja naist, kes teineteisele silma vaadates hävitavad endid, et veel kuidagiviisi edasi venitada, et veel vastu pidada ja uuesti otsast alustada ja väsimatult oma kasutut ja õõnsat tõde taga ajada. Aga näed isegi, mina valin vaikuse, ma süütan sigareti ja kuulan sinu juttu, kuulan, kuidas sa kurdad (õigusega, aga mis ma parata saan), või mis veel parem, jään vaikselt magama, sinu etteaimatavad sajatused peaaegu äiutavad mu unele, paokil silmadega sulatan veel mõnda aega ühte esimesi unenäokilde ja sinu žeste tobedas öösärgis kroonlühtri valgel, mis meile pulmadeks kingiti, ja arvatavasti lõpuks uinun ja võtan endaga – tunnistan seda sulle peaaegu armastusega – sinu liigutuste ja etteheidete kõige väärtuslikuma osa, krabiseva heli, mis moonutab sinu raevust kahkjaid huuli. Et rikastada omaenda unenägusid, kus kellelgi ei tule kunagi pähe end ära uputada, võid mind uskuda.

      Aga sellisel juhul küsin ma, mida teed sa siin selles sängis, mille sa olid otsustanud vahetada teise, avarama ja sogasema vastu. Nüüd tuleb välja, et sa magad, et sa liigutad aeg-ajalt jalga, mis muudab lina kontuuri, sa näid olevat millegipärast vihane, mitte liiga vihane, see on midagi nagu tusameelse väsimuse moodi, sinu huuled on põlglikult kõverdatud, päästes katkendlikult õhku välja ja tõmmates seda lühikeste suutäitega sisse, ja kui ma poleks sinu valeähvarduste pärast nii ärritunud, möönaksin vist, et sa oled taas kaunis, nagu annaks uni sulle natuke tagasi selle osa minust, kus iha on veel võimalik, isegi leppimine või uus võimalus, midagi vähem ärevat kui see koidik, kui hakkavad veerema esimesed autod ja kuked oma jälestusväärsele tööpostile asuvad. Ma ei tea, enam pole isegi mõtet uuesti küsida, kas sa käisid millalgi ära, kas see olid sina, kes ukse paukudes kinni lõi, selsamal hetkel kui ma unustusse libisesin, ja ehk sellepärast tahangi ma sind puudutada, mitte et ma kahtleksin, et sa minu kõrval oled, tõenäoliselt sa ei lahkunudki toast, ehk sulges tuulehoog ukse, ma nägin unes, et sa läksid ära, samal ajal kui sina, arvates et ma olen ärkvel, karjusid mulle voodijalutsist oma ähvardusi. Ma ei puuduta sind mitte selle pärast, rohelises koiduhämaruses on peaaegu magus tunne libistada käega üle selle õla, mis võpatab ja mu eemale tõrjub. Lina katab sind poolenisti, mu sõrmed hakkavad mööda sinu siledat kurgujoont allapoole liikuma, kummardudes hingan ma sisse sinu hingeõhku, mis lõhnab öö ja siirupi järele, kuidagi on mu käed end sinu ümber põiminud, kuulen sind tõrksalt pihta painutades ägamas, aga me mõlemad tunneme seda mängu liiga hästi, et sellesse uskuda, on vaja, et sa loovutaksid mulle suu, mis hingeldab sõnakatkeid, pole kasu sellest, et sinu unine ja võidetud keha püüab kõrvale põigelda, sedavõrd oleme üks ja seesama selles lõngapuntras, kus valge vill ja must vill võitlevad nagu ämblikud klaasnõus. Sind vaevalt katnud lina vahelt jõuan silmata äkilist välgatust, mis lõhestab õhku, et siis hämarusse kaduda, ja nüüd oleme alasti, koidik mähib meid endasse ja lepitab üheks värisevaks aineks, aga sa võitled visalt, tõmbudes kokku, heites käed üle minu pea, avades välkkiirelt reied ja sulgedes nende koletislikud tangid, mis tahaksid mind iseendast ära lõigata. Pean sind aeglaselt talitsema (ja sa tead, et seda olen ma teinud alati rituaalse armastusväärsusega), sulle valu tegemata, väänan sinu käsi nagu kõrkjaid, ma kohandun sinu tõmblevate käte ja pärani silmi naudinguga, nüüd lõpuks hakkab sinu keha õõtsuma muaree aeglase lainetuse, sügavusest minu näo suunas tõusvate mullide rütmis, aimamisi silitan ma sinu padjale valgunud juukseid, vaatan rohelises hämaruses jahmunult oma nõretavat kätt ja enne kui libisen sinu kõrvale, tean, et äsja toodi sind veest välja, loomulikult liiga hilja, ja et sa lebad kingadest ja häältest ümber piiratuna kaldapealse kividel, alasti, selili, juuksed läbimärjad ja silmad pärani.

      Mürgid

      Laupäeva keskpäeval tuli onu Carlos koju, kaasas sipelgatapmismasin. Ta oli eelmisel päeval söögilauas öelnud, et kavatseb selle tuua, ja me õega ootasime masinat, kujutledes, et see on tohutu suur, et see on kohutav. Me teadsime väga hästi neid Banfieldi sipelgaid, musti sipelgaid, kes söövad lõpuks kõik ära, ehitavad oma pesad maa alla, keldritesse, või sinna salapärasesse kohta, kus maja maa sisse vajub, sinna peidavad nad oma augud, aga nad ei saa peita oma musta rivi, mis lehetükikesi tassides edasi- tagasi voorib, ja lehetükikesed olid aiataimede küljest, sellepärast otsustasidki ema ja onu Carlos osta masina, et sellega sipelgatele ots peale teha.

      Mäletan, et mu õde nägi onu Carlost mööda Rodríguez Peña tänavat tulemas, ta nägi teda juba kaugelt jaamast võetud troskas tulemas, ja jooksis kõrvaltänava- poolsest uksest tuppa, karjudes, et onu Carlos tuleb masinaga. Mina olin ligustriheki juures, mille taga oli Lila aed, ja rääkisin üle võrkaia Lilaga, jutustades talle, et õhtul pidime masinat proovima, ja Lila kuulas mind mitte just eriti suure huviga, sest tüdrukuid ei huvita masinad ega sipelgad, tema tähelepanu äratas vaid see, et masinast tuleb suitsu välja ja see tapab majas kõik sipelgad ära.

      Õe häält kuuldes ütlesin Lilale, et pean aitama masinat majja tuua, ja pistsin Istuva Sõnni sõjahüüuga mööda kõrvaltänavat jooksu, joostes teatud viisil, mille ma hiljuti olin leiutanud, see tähendab ilma põlvi kõverdamata, nagu palli togides. See ei väsitanud eriti ja oli justkui lendamine, kuigi mitte kunagi selline nagu lendamise unenäos,