„Teine konks!” hüüdis Alec talle alla. „Kiirusta, enne kui veel mõni välja ilmub või nad minema lendavad!” Ta ei oodanud vastust ära ja pööras end mäe poole.
Marki süda peksles, tehes kiiresti vastu ribisid trummeldades peaaegu haiget. Ta vaatas ringi, märkas teist haakimisseadeldist maas seal, kuhu Alec oli selle visanud. Mark võttis haardekonksuga püssi kätte, uuris seda ja tundis paanikat, et ei tea, kuidas seda tobedat asja kasutada.
„Lihtsalt sihi üles!” hüüdis Alec allapoole. „Kui see ei haaku, seon ta ise kinni. Kähku!”
Mark hoidis haakijat nagu relva ja sihtis otse luugi keskele. Ta vajutas päästikule. Tagasilöök oli tugev, kuid seekord surus ta vastu, tundes õlal valusähvatust. Konks ja köis vuhisesid mäe poole, üles ja üle avatud luugi serva. Konks kõlksatas ja libises tagasi, kuid Alec haaras sellest just õigel hetkel kinni. Mark jälgis, kuidas Alec kiirustas hüdraulilise telje juurde ja sidus konksu tugevasti selle ümber.
„Olgu!” hüüdis Alec. „Vajuta rohelist sulgemisnupp–”
Tema jutt katkes poole pealt, kui mäe mootorid võtsid kõrgemad pöörded üles ja masin tuiskas õhku. Mark haaras haardekonksu püssist kinni hetkel, mil see ta maast lahti kiskus, sikutades poissi taeva poole. Ta kuulis Trinat all midagi hüüdmas, kuid maapind eemaldus ja inimesed kahanesid iga sekundiga. Hirm haaras Marki, kui ta kinni hoidis, pigistades sõrmedega nii kõvasti, et need värvusid valgeks kui luud. Alla vaatamine pani pea pööritama ja kõhus keerama, nii sundis ta pilgu vägisi luugile.
Alec ronis tagasi üle ääre – ta oli peaaegu surnuks kukkunud. Ta rapsis ja hiivas end turvaliselt pardale, kasutades sama köit, millest Mark elu hinnaga kinni hoidis. Seejärel veeretas mees end maoli ja vaatas suurisilmi alla Marki poole.
„Otsi roheline nupp üles, Mark!” hüüdis ta. „Vajuta seda!”
Õhk lõõtsutas Marki ümber, tuul segiläbi põtkurite võimsusega. Mägi tõusis ikka veel, nüüd juba vähemalt kuuskümmend meetrit maapinnast, ja liikus edasi, suunaga puude poole. Need näisid Marki vaid sekundite pärast tabavat, rebides ta kas tükkideks või köiest lahti. Poiss klammerdus nööri külge, otsides meeleheitlikult seadeldist, mille küljes oleks nupp.
Seal see oligi, kümmekond sentimeetrit allpool päästikut, mis oli vallandanud konksu ja köie. Mark ei tahtnud lahti lasta, isegi sekundikski mitte, kuid pani kogu jõu oma paremasse kätte, surudes sõrmi veelgi tugevamini kokku, ja rapsas siis vasemaga nupu järele. Tema keha õõtsus õhus edasi-tagasi, kõikudes tuules ja rappudes mäe iga jõnksatusega kaasa. Mändide ja tammede võrad lähenesid kiiresti. Ta ei suutnud end piisavalt kontrollida, et nupule vajutada.
Ühtäkki kostis tema pea kohalt kolksatus, kõlksumine ja metalli kriiksumine ning ta tõstis pilgu. Luuk oli hakanud sulguma.
6. PEATÜKK
„Kiirusta!” karjus Alec talle ülevalt.
Mark tahtis hakata just uuesti nupuga tegelema, kui nad jõudsid puudeni. Poiss viis vasaku käe taas relvale ja haaras sellest nii kõvasti, kui vähegi suutis. Ta tõmbas end kerra ja pigistas silmad kinni. Kõrgeima männi ülemised oksad rammisid Marki keha, kui mägi teda nende pihta kõigutas. Okkad kriimustasid nahka ja teravad puuoksad rebisid riideid ja kriimustasid nägu. Need olid nagu luukere käed, mis üritasid poissi vabaks küünistada, surma sikutada. Tundus, nagu ta oleks üle kogu keha kriimustustega kaetud.
Aga Mark tuli sellest läbi; mäe liikumise jõud ja köis rebisid ta puu haardest vabaks. Ta lasi jalad lõdvaks ja andis endale kõvasti hoogu, kui laev ümber pööras, saates ta suure kaarega lendu. Luuk oli poolenisti suletud ja Alec küünitas üle ääre välja, üritades köit üles vinnata, nägu karjumisest lilla. Tema sõnad sumbusid mürasse.
Markil keeras kõhus, aga ta teadis, et jäänud on ainult üks võimalus. Ta laskis seadmest vasaku käega lahti, kobas selle külge, kuni leidis taas päästiku, viis sõrmed sinna, kus uskus rohelise nupu olevat. Ta nägi silmanurgast, kuidas ees ootas veel puid ja kuidas mägi laskus allapoole, et tal poleks võimalustki sellest eluga läbi tulla.
Mark leidis nupu, vajutas seda, kuid näpud libastusid. Oksad ulatusid temani ja ta üritas uuesti, surudes seadme vastu keha, et tuge saada, ning vajutas siis kõvasti nupule. Kostis klõpsatus ja ta sööstis ülespoole just sel hetkel, mil ta oli jälle vastu puude paksu võrastikku lendamas. Ta rammis neist läbi, tõustes üles luugi poole, oksad nägu tabamas. Kostis kõrinat, kui köis seadmesse taandus, tõmmates teda Aleci poole, kes oli käe välja sirutanud. Luugi sulgemisest oli puudu veel vaid meeter, poolteist.
Mark laskis seadmest lahti hetk enne seda, kui oleks aeglaselt kerkiva luugi terva nurga vastu põrganud, ja tõukas end õhku, et haarata ühe käega Alecil käest ja teisega metallist. Ta käsi libises, ent Alec hoidis kõvasti kinni ja tõmbas poisi pea ees läbi kitseneva pilu. Ruumi oli vähe ja Mark oli sunnitud vingerdama ja rapsima, kuid lõpuks pigistas ta end viimasel hetkel läbi, sikutades saapatalla luugi sulguvate lõugade vahelt välja. Luuk vajus kinni kõrvulukustava mürinaga, mis kajas mäe tumedatelt seintelt.
Sees oli jahe ja kui kaja hääbus, kuulis Mark vaid enda lõõtsutamist. Valitses pilkane pimedus – vähemalt tema harjumata silmade jaoks, pärast pimestava päikese käes viibimist. Ta tajus enda lähedal Alecit, kes samuti õhku ahmis, et hinge tõmmata. Iga viimne keharakk Marki kehas valutas ja poiss tundis mitmest kohast verd immitsemas. Mägi oli peatunud ja surises koha peal hõljudes.
„Ma ei suuda uskuda, et me seda tegime,” ütles Mark hääle kajades. „Aga miks siin pole tervet armeed, valmis meiega arveid õiendama, meid üle parda heitma? Nende nooltega laskma?”
Alec tõi kuuldavale raske ohke. „Ma ei tea. Neid võis olla vähe, aga ma usun, et meid ootab vähemalt üks inimene.”
„Ta võib mõne noolepüssiga praegu mu pead sihtida.”
„Phäh!” rehmas Alec. „Usun, et need tüübid olid tähtsusetud, saadetud seda tööd tegema. Võib-olla saime kõigist jagu, kui piloot välja arvata.”
„Või äkki ootab meid väljaspool seda ruumi kümme relvadega kutti,” pomises Mark.
„Noh, üks kahest igatahes,” vastas Alec. „Tule, lähme.” Sõdur nihkus edasi, Markil õnnestus tema liikumist vaid hääle järgi jälgida. Tundus, nagu ta roomaks.
„Aga …” alustas Mark, kuid taipas siis, et tal polnud midagi öelda. Mida muud neil oligi teha, passida kohal ja mängida pimeduses keksu, kuni keegi tuleb neid küpsiste ja piimaga tervitama? Ta ajas end neljakäpukile, kirtsutades nägu, ja järgnes oma sõbrale.
Hägus valgusallikas tundus olevat ligikaudu meeter maad eemal ja kui nad lähemale jõudsid, muutus ümbritsev pisut selgemaks. Näis, et nad olid mingisuguses laoruumis, mille seinu ääristasid riiulid ning rihmad või võrkuksed hoidsid kõike paigal. Kuid vähemalt pooled riiulid olid tühjad.
Valgusallikaks oli kumav paneel väikese poltidega ääristatud metallukse kohal.
„Huvitav, kas nad panid meid luku taha,” ütles Alec end lõpuks ometi püsti ajades. Ta astus ukse juurde ja katsus linki. Nagu arvata võiski, ei andnud see järele.
Mark tundis seismisest kergendust – põrand oli põlvede all kõva –, kuid lihased andsid tõustes end tunda. Ta polnud tükk aega nii palju energiat kulutanud ja puude käest sedasi sugeda saada oli üldse esimene kord.
„Mis toimub?” küsis ta. „Mida peaks keegi meie tühisest külast tahtma? Ja nooltega laskmine? Tähendab, mis see oli?”
„Kui ma vaid teaks.” Alec tõmbas ust kõvemini, sikutas linki, kuid edutult. „Aga inimesed langesid nagu kärbsed, kui nendega pihta said.” Ta pööras uksest ärritunud ilmel eemale ja pani käed puusa nagu vana naine.
„Langesid nagu kärbsed,” kordas Mark tasa.