„Kes sa oled?” küsib Trina. Ta sosistab, kuid tema hääl kõlab nagu megafonist, sest Mark on niivõrd ärevil.
Taskulamp liigub taas, kui keegi seinas olevast august sisse ronib ja püsti tõuseb. Mark ei näe kuigi täpselt, aga see paistab olevat mees. Räpane mees, kelle juuksed on sassis ja riided räbalais. Tema selja tagant ilmub välja teine mees, kelle järel veel üks. Nad näevad kõik ühesugused välja – räpased, meeleheitel ja ohtlikud. Kolmekesi.
„Arvan, et küsimusi esitame siin meie,” ütleb esimene võõras. „Olime siin ammu enne teid ja meile ei meeldi külalised üldse mitte. Miks siin üldse inimesed ringi kalpsavad nagu kassid? Mis juhtus? Te kaks ei näe välja sellised, kes tuleksid meiesuguseid külastama.”
Mark on üdini hirmul. Temaga pole kunagi midagi ligilähedastki juhtunud. Ta otsib sõnu, tundes, et peab vastama, kuid Trina jõuab temast ette.
„Kuule, mõtle ise. Me ei oleks siin, kui üleval poleks juhtunud midagi kohutavat. Linnas.”
Mark leiab oma hääle taas üles. „Kas te pole märganud, kui kuum on? Meie arvates oli see kas pomm, gaasiplahvatus või midagi sellist.”
Mees kehitab õlgu. „Arvad, et meid huvitab? Mind huvitab vaid see, mida järgmiseks söön. Ja võib-olla kukkus meile täna sülle midagi päris head. Väike üllatus mulle ja poistele.” Ta silmitseb Trinat pealaest jalatallani.
„Te ei puuduta teda,” ütleb Mark, pilk mehe silmis andmas julgust, mida ta vaid mõne minuti eest ei leidnud. „Meil on pisut toitu – võite selle võtta, kui meid vaid rahule jätate.”
„Me ei anna talle oma toitu!” nähvab Trina.
Mark pöörab tüdruku poole ja sosistab: „Parem ikka kui kõri läbilõikamine.”
Poiss kuuleb klõpsatust, seejärel veel üht. Kui ta uuesti meeste poole vaatab, näeb ta hõbedastelt teradelt valgust välkumas.
„Te peaksite meie puhul ära õppima, et meil pole siinkandis kommet kaubelda,” ütleb üks mehi. „Võtame toidu ja ka kõik muu, mida tahame.”
Nad hakkavad ettepoole liikuma ja ühtäkki ilmub vasemalt kogu, kes siseneb väliskäigu ukseavast. Mark jõuab vaevu hingegi tõmmata, kui jälgib lühikest, ent vägivaldset kaost, mis otse tema silme all aset leiab. Kehad väänlevad, käed vehivad, nuge lüüakse kõrvale, löögid ja oiatused. Jääb mulje, nagu oleks ruumi sisenenud superkangelane, kes kasutab kiirust ja jõudu, et kolmele sissetungijale kere peale anda. Vähem kui minutiga lebavad kolm meest keras põrandal, oiates ja vandudes. Taskulamp on põrandale visatud ja valgustab väga suure mehe saapaid.
Selle, kes neid jälitas.
„Võite mind hiljem tänada,” ütleb ta madalal, kriipival häälel. „Minu nimi on Alec. Ja minu arvates on meil palju suurem probleem kui need luuserid siin.”
15. PEATÜKK
Mark ärkas, küljes tugev valu. Ta oli lebanud kivil mitu tundi, vähemalt tunne oli selline. Ta veeretas end oiates selili, vaatas läbi pea kohal olevate okste valget taevast … ja mäletas unenägu minevikust niivõrd elavalt, nagu seda oleks talle kinoekraanil näidatud.
Alec oli nad tol päeval päästnud ja pärast seda veel lõputuid kordi. Aga Mark tundis end kindlalt, teades, et oli talle rohkem kui korra vastuteene teinud. Nende elud olid omavahel seotud nagu mäe kaljud ja maapind, mille nõlval nad just magasid.
Teised ärkasid poole tunni jooksul. Alec valmistas neile kõigile kiire hommikusöögi munadest, mida oli saras praadinud. Peagi tuli küttida; Mark tundis kergendust, et see ei lasunud tema õlul, kuigi ta oli varem ka omalt poolt panustanud. Kui nad istusid ja sõid, üsna vaiksed ja andmas endast parimat, et üksteist ega asju mitte katsuda, mõlgutas Mark mõtteid. Teda ärritas, et keegi oli kõik ära rikkunud just siis, kui nad hakkasid end tundma juba enam-vähem normaalselt.
„Valmis edasi minema?” küsis Alec, kui söök oli otsas.
„Jep,” vastas Mark. Trina ja Lana vaid noogutasid.
„See tahvel on kui jumala kingitus,” sõnas Alec. „Selle kaardi ja kompassiga jõuame minu arvates üsnagi kindlalt kohale, otsejoones. Kes teab, mida eest leiame.”
Nad asusid teele, läbi pooleldi kärsanud puude ja üle värskelt tärganud rohu.
Nad kõndisid terve päeva, ühest mäenõlvast alla, teisest üles. Mark mõtles ikka, kas nad jõuavad mõnda laagrisse või külla – levisid jutud, et Apalatšides on igal pool asundusi. See oli ainus eluks sobilik koht pärast päikeseplahvatusi ja meretaseme tõusu, väikelinnade, linnade ja taimestiku hävingut. Mark lootis vaid, et ühel päeval on kõik taas normaalne. Võib-olla isegi tema eluajal.
Nad olid peatunud väikese oja kaldal pärastlõunaseks puhkepausiks, kui Trina tegi sõrmedega nipsu ja püüdis sellega Marki tähelepanu. Kui poiss tema poole vaatas, viipas tüdruk peaga metsatuka poole. Seejärel tõusis ta püsti ja teatas, et peab minema häda tegema. Pärast tüdruku lahkumist ootas Mark kaks pikka minutit ja ütles, et temaga on samad lood.
Nad kohtusid umbes üheksakümmend meetrit eemal, suure tammepuu juures. Õhk lõhnas üle pika aja värskelt, peaaegu roheline ja elu täis.
„Mis toimub?” küsis poiss. Nad seisid teineteisest umbes pooleteise meetri kaugusel, järgides käske, isegi kui kedagi polnud läheduses kontrollimas.
„Mul on niimoodi olemisest kõrini,” vastas tüdruk. „Vaata meid. Me oleme vaevu kallistanudki pärast seda, kui mägi küla ründas. Näeme ja tunneme end hästi, nii et näib tobe lahku hoida.”
Tüdruku sõnad täitsid Marki kergendustundega. Kuigi ta teadis, et olud ei saaks hullemad ollagi, valmistas talle rõõmu kuulda, et Trina tahtis jätkuvalt tema lähedust.
Mark naeratas. „Niisiis … jätame selle nõmeda karantiini.” Öeldu tundus sedasi nii tobe.
„Isegi kui peame seda Lana eest saladuses hoidma, et ta pahaseks ei saaks.” Trina astus Markile ligi, pani käed ümber poisi keskkoha ja suudles teda. „Nagu ma ütlesin, minu meelest on see mäng niikuinii mõttetu. Meil pole sümptomeid, nii et loodetavasti oleme pääsenud.”
Mark poleks saanud sõna suust, isegi kui oleks seda tahtnud. Ta küünitas ettepoole ja suudles Trinat ning seekord kestis suudlus palju kauem.
Nad hoidsid kuni laagri lähedusse jõudmiseni käest kinni ja lasid siis lahti. Arvestades tunnetega, mis Marki tol hetkel valdasid, ei teadnud ta, kaua suudab teeselda. Kuid praegu ei tahtnud ta Lana või Aleci vihaga silmitsi seista.
„Ma usun, et jõuame ülehomme kohale,” teatas Alec, kui nad tagasi jõudsid. „Võib-olla mitte enne, kui päike loojub, kuid jõuame sinna. Puhkame ja üritame siis välja nuputada, mida järgmisel hommikul ette võtta.”
„Kõlab hästi,” nõustus Mark hajameelselt, pakkides asju uuesti kokku. Ta ujus jätkuvalt pilvedes, tundes kõigest sellest jamast vähemalt hetkelist kergendust.
„Aitab mulast, anname minna,” sõnas Alec.
See väljend ei tundunud Markile kuigi sisukas, aga ta kehitas õlgu ja vaatas Trina poole. Tüdruku näol oli naeratus. Mark lootis, et teised jäävad täna väga varakult magama.
Nad pidid panema vastu kiusatusele käest jälle kinni võtta, kui nad vana grisli ja Lana taga teele asusid.
Sel ööl valitses laagris pimedus ja vaikus, kui Aleci norskamine ja Trina vaiksed hingetõmbed Marki rinnal välja arvata. Nad olid oodanud, kuni Alec ja Lana ära kustusid, siis lähestikku nihkunud ja teineteise kaissu pugenud.
Mark vaatas üles okstesse ja leidis selge koha, mis paljastas eredad