„Head mõju pole üldse olemas, mr. Gray. Igasugune mõju on ebakõlbeline – ebakõlbeline teaduslikust seisukohast vaadatuna.”
„Miks?”
„Sellepärast, et kellelegi mõju avaldada on sama kui panna temasse oma hing. Mõjutatav ei mõtle siis enam oma loomulikke mõtteid ega põle enam oma loomulikes kirgedes. Tema voorused pole siis enam tema omad. Tema patud on laenatud – kui pattu üldse olemas on. Ta muutub mingi võõra muusika vastukajaks, saab näitlejaks osas, mis pole kirjutatud tema jaoks. Elu eesmärk on enesearendamine. Oleme kõik siin selleks, et oma loomust täielikult realiseerida. Tänapäeval kardavad inimesed iseennast. Nad on unustanud kõrgeima kõigist kohustustest – kohustuse iseenda ees. Muidugi on nad suuremeelsed. Nad toidavad näljaseid ja katavad kerjuseid. Aga nende eneste hinged nälgivad ja on alasti. Julgus on meie tõu maha jätnud. Võib-olla pole meil seda tõeliselt kunagi olnudki. Hirm ühiskonna ees, mis on kõlbluse aluseks, ja hirm Jumala ees, mis on usu saladus need kaks asja valitsevad meid. Ja ometi…”
„Pöörake pead pisut paremale, Dorian, olge hea,” ütles kunstnik töösse süvenenult, märgates vaid seda, et poisi näkku oli tekkinud ilme, mida ta seal varemalt kunagi polnud näinud.
„Ja ometi,” jätkas lord Henry madalal kõlaval häälel ja kauni käeliigutusega, mis talle alati, juba Etoni päevil nii iseloomulik oli olnud, „ja ometi usun ma, et kui inimene hakkaks oma elu täielikult ja põhjani välja elama, kui ta annaks kuju igale oma tundmusele, väljenduse igale mõttele, teostaks iga oma unistuse, siis omandaks maailm niisuguse värske ja rõõmsa hoo, et me kõik unustaksime keskaja tõved ja pöörduksime tagasi vanakreeka ideaali juurde, võib-olla isegi sellest veel peenema ja rikkalikuma ideaali juurde. Kuid mehisemadki mehed meie seas kardavad iseennast. Metslase enesevigastamine elab traagilise jäänusena edasi meie eneseeitamises, mis moonutab meie elu. Me saame oma karistuse keeldumuste eest. Iga tung, mida püüame lämmatada, haub meie vaimus edasi ja mürgitab meid. Keha patustab ainult ühe korra ja on sellega patust lahti, sest iga tegu on teatav puhastus. Järele jääb vaid mälestus maitstud lõbust või kahetsuse luksus. Ainus tee kiusatusest vabanemiseks on sellele järele anda. Pange vastu ja teie hing jääb haigeks, igatsedes asju, mida ta ise on endale keelanud, ihaldades seda, mille loomuvastased seadused on teinud loomu- ja seadusevastaseks. On öeldud, et maailma suurimad sündmused leiavad aset peaajus. Peaajus ja ainult peaajus sünnivad ka maailma suurimad patud. Teil, mr. Gray, teil endalgi kõige teie roospunase nooruse ja roosvalge poisilikkuse juures on kirgi, mis teid juba kohutavad, ja mõtteid, mis on täitnud teid kabuhirmuga, ning unistusi ja unenägusid, mida meenutades teie palgeid värviks häbipuna…”
„Pidage!” kogeles Dorian Gray, „pidage, te ajate mind segadusse. Ma ei oska midagi öelda. Mingi vastus teile on olemas, aga ma ei leia seda. Ärge rääkige. Laske mind mõelda. Või veel parem, lubage, et ma püüan mitte mõelda.”
Peaaegu kümme minutit seisis ta liikumata, huuled paokil ja silmis imelik helk. Ähmaselt taipas ta, et sootuks uued mõjud olid temas tööle asunud. Talle näis aga, nagu oleksid need tegelikult sündinud temas endas. Need vähesed sõnad, mis Basili sõber talle oli öelnud – kahtlemata päris juhuslikud sõnad – , olid oma sihiliku paradoksaalsusega puudutanud mingeid salajasi keeli, mida polnud kunagi varem puudutatud, kuid mis nüüd, nagu ta tundis, temas võnkuma lõid ja imelikus tuikes värisesid.
Samasugusel viisil oli teda varem liigutanud muusika. Muusika oli teda sageli erutanud. Aga muusikal pole sõnu. Muusika ei ärata meis uut maailma, vaid pigem loob meis juurde veel ühe uue kaose. Aga sõnad! Paljad sõnad! Kui hirmsad nad on! Kui selged, elavad ja julmad! Nende eest pole pääsu. Ja ometi – missugune peen võlu neis peitub! Neil näib olevat võime anda kujuta asjadele plastiline vorm ja neis on omapärane muusika, mis on magus nagu vioola või kandle helin. Paljad sõnad! Kas on olemas midagi reaalsemat kui sõnad?
Jah, poisikesepõlves oli olnud asju, mida ta ei mõistnud. Nüüd mõistis ta neid. Elu omandas tema jaoks äkki tulevärvingu. Talle näis, et ta on kogu aeg kõndinud leekides. Miks ta seda varem ei teadnud?
Lord Henry vaatas teda kavala naeratusega. Ta tundis seda täpset psühholoogilist silmapilku, kus peab vaikima. Ta oli ääretult huvitatud. Ta oli üllatatud oma sõnade äkilisest mõjust, ja tuletades meelde raamatut, mida ta kuueteistaastasena oli lugenud, raamatut, mis oli talle ilmutanud palju sellist, mida ta varem ei teadnud, küsis ta endalt, kas ehk Dorian Gray ei kogenud praegu sedasama. Tema oli ainult noole õhku lasknud. Oli see märki tabanud? Kui võluv oli see poiss!
Hallward maalis edasi oma imeliselt julge hooga, milles peitus tõeline peenus ja täiuslik õrnus ja mida vähemalt kunstis sünnitab ainult jõud. Vaikust ei pannud ta tähelegi.
„Basil, ma olen väsinud seismast,” hüüdis Dorian Gray äkki. „Ma pean välja minema ja aias istuma. Õhk on siin lämmatav.”
„Armas Dorian, palun tõesti andeks. Maalides ei saa ma millegi muu peale mõelda. Kuid te pole kunagi paremini poseerinud. Olite täiesti vagusi. Ja ma tabasin ilme, mida vajasin – poolavatud huuled ja särav pilk silmis. Ma ei tea, mis Harry teile rääkis, kuid igal juhul tõi see teie näkku kõige imelisema ilme. Ta vist ütles teile meelitusi. Te ei tohi ainustki tema sõna uskuda.”
„Meelitusi ta mulle igatahes küll ei öelnud. Võib-olla sellepärast ma ei usugi midagi, mis ta mulle ütles.”
„Küllap te juba usute,” ütles lord Henry talle unistaval ja raugel pilgul otsa vaadates. „Ma tulen teiega koos aeda. Ateljees on kole palav. Basil, laske meile midagi külma juua anda, midagi maasikatega.”
„Muidugi, Harry. Helistage, ja kui Parker tuleb, ütlen talle, mida te tahate. Ma maalin veel selle tagapõhja läbi ja tulen siis teile järele. Ärge pidage Doriani liiga kaua kinni. Ma pole kunagi paremas tööhoos olnud kui täna. Sellest tuleb minu meistriteos. Aga see on juba praegugi meistriteos.”
Aeda minnes märkas lord Henry Dorian Grayd, kes oli näo suurde jahedasse sirelikobarasse peitnud ja jõi kirglikult selle lõhna nagu veini. Ta astus noormehe juurde ja pani talle käe õlale.
„Olete üsna õigel teel,” sosistas ta. „Hinge saavad ravida ainult meeled, nagu meeli ravib ainult hing.”
Noormees võpatas ja tõmbus tagasi. Ta oli paljapäi ja lehed olid tagasi lükanud ta kangekaelsed kiharad ning segi ajanud nende kuldsed kiud. Noormehe silmis helkis hirm nagu inimesel, keda äkki unest äratatakse. Ta peenelt voolitud sõrmed värisesid ja mingi varjatud närv tuksatas punavais huultes ning pani need võbelema.
„Jah,” jätkas lord Henry, „see on üks elu suurimaid saladusi ravida hinge meelte ja meeli hinge abil. Teie olete imeline olevus. Teate rohkem, kui ise arvate teadvat, ja teate vähem, kui te teada tahate.”
Dorian Gray kibrutas kulmu ja pööras näo kõrvale. Tahes-tahtmata meeldis talle see pikk elegantne noor mees, kes seisis tema kõrval. Tema romantiline oliivikarva nägu ja väsinud ilme huvitasid teda. Tema madalas rammas hääles oli midagi vastupandamatult köitvat. Isegi ta külmadel valgetel lillõrnadel kätel oli imelikku võlu. Kui ta rääkis, liikusid need nagu muusika ja neil näis olevat oma keel. Kuid Dorian tundis tema ees hirmu ja häbenes seda. Miks pidi see olema just keegi võõras, kes avas talle ta enda saladuse? Basil Hallwardi tundis Dorian juba mitu kuud, kuid see sõprus polnud teda muutnud. Äkki aga satub talle põiki teele keegi, kes talle justkui ilmutab ta elu saladuse. Mis seal õieti karta? Ta pole ju koolipoiss või tütarlaps. Mõttetu kartus.
„Lähme istume varju,” ütles lord Henry. „Parker tõi meile juua, ja kui te kauemaks päikese kätte jääte, rikute oma näovärvi ning Basil ei maali teid enam kunagi. Te ei tohi mingil juhul pruuniks päevitada. See ei läheks teile.”
„Mis siis sellest oleks?” hüüdis Dorian Gray naerdes ja võttis aia kaugemas otsas istet.
„Teie puhul tähendaks see väga palju, mr. Gray.”
„Miks?”
„Sellepärast,