“Praegusel silmapilgul seisan ma leedi Agatha mustas nimekirjas,” vastas Dorian kelmikalt kahetseval pilgul. “Mineval teisipäeval lubasin temaga kuhugi Whitechapeli klubisse minna, aga ma unustasin selle tõepoolest täiesti. Me pidime seal kahekesi ühe dueti mängima – ma arvan, kolm duetti. Nüüd ei tea ma, mis ta mulle küll ütleb. Ma ei julge teda külastadagi.”
“Oo, ma lepitan teid oma tädiga. Tema peab teist väga lugu. Ja ma ei usu mitte, et teie puudumisel oleks suuremat tähendust. Kuulajad arvavad vististi, et see ongi duett. Klaveri ette istudes teeb tädi Agatha ikka kahe eest müra.”
“See on teie tädi kohta väga hirmus ja ka minu kohta mitte väga kena,” vastas Dorian naerdes.
Lord Henry vaatas talle otsa. Jah, ta oli tõesti imeilus oma peenelt joonistatud punaste huulte, avameelsete siniste silmade ja kräsus kuldsete juustega. Tema näos oli midagi, mis äratas usaldust esimesest silmapilgust. Temas oli kogu nooruse otsekohesus ja nooruse kogu kirglik puhtus. Tundus, ta oli maailmaga kokkupuutumisest alles rüvetamata. Polnud ime, et Basil Hallward teda jumaldas.
“Teie olete heategevuseks liiga ilus, mr. Gray – üleliia ilus.” Ja lord Henry laskus diivanile ning avas oma sigaretitoosi.
Kunstnik oli ametis värvide segamisega ja pintslite korraldamisega. Ta oli tusane ja kuuldes lord Henry viimast märkust heitis pilgu temale, viivitas silmapilgu ja ütles siis:
“Harry, ma tahaksin oma pildi täna lõpetada. On see ehk teie arvates hirmus viisakuseta, kui paluksin teid lahkuda?”
Lord Henry naeratas ja vaatas Dorian Grayle otsa. “Pean ma minema, mr. Gray?” küsis ta.
“Oo, palun, mitte, lord Henry. Ma näen, Basilil on jällegi tema tusane tuju ja mina ei suuda tema tuska välja kannatada. Pealegi tahaksin ma teilt kuulda, miks ei peaks ma heategevusele anduma.”
“Ma ei tea, kas ma seda teile pean ütlema, mr. Gray. See on nii tüütu kõneaine, et sellest võiks ainult tõsiselt rääkida. Kuid kindlasti ei jookse ma nüüd kuhugi, kuna ju teie mind jääda palusite. Ega teilgi tõeliselt midagi selle vastu ole, Basil, ega? Sagedasti olete mulle ütelnud, et teile meeldib, kui leidub keegi, kellega teie modell võib lobiseda.”
Hallward hammustas huult. “Kui Dorian seda soovib, muidugi pead sa siis jääma. Doriani tujud on kõigile seaduseks, peale tema enese.”
Lord Henry võttis oma kübara ja kindad. “Teie sunnite mind küll jääma, Basil, kuid kahjuks pean ma minema. Lubasin kedagi Orleans’is kohata. Head päeva, mr. Gray. Tulge mind mõnel pealelõunal Curzoni tänavale vaatama. Kella viie paiku olen ma enamasti ikka kodus. Teatage oma tulekust kirjalikult. Kahetseksin väga, kui ma teid ei kohtaks.”
“Basil,” hüüdis Dorian Gray, “kui lord Henry Wotton läheb, siis lähen ka mina. Teie ei ava maalides kunagi oma suud ja on hirmus igav seista alusel ning katsuda teha lõbusat nägu. Paluge teda jääda. Mina nõuan seda.”
“Jääge, Harry, et vastu tulla Dorianile ja ka minule,” ütles Hallward, vahtides ainiti oma pildile. “On üsna tõsi, ma ei räägi töötades kunagi ega kuule midagi ja minu õnnetuil modellidel peab küll olema hirmus igav. Palun jääge.”
“Aga mis saab minu Orleans’i mehega?”
Kunstnik naeris. “Ma ei usu, et sellega oleks erilisi raskusi. Võtke jälle istet, Harry. Ja nüüd, Dorian, astuge kõrgendikule ja ärge tehke liiga palju liigutusi ega pange seda tähele, mis lord Henry teile ütleb. Tema mõjub kõigisse oma sõpradesse halvasti, ainukeseks erandiks olen mina.”
Noore kreeka märtri näoilmel astus Dorian Gray kõrgendikule, kus tegi rahulolematuse mossituse lord Henry poole, kes talle väga hakkas meeldima. Tema polnud sugugi Basili moodi. Mõlemad mehed olid vaimustavad vastandid. Ja lord Henryl oli nii ilus hääl. Mõne silmapilgu pärast ütles ta: “On teil tõesti halb mõju, lord Henry? Nii halb, nagu Basil seda ütleb?”
“Head mõju pole üldse olemas, mr. Gray. Iga mõju on ebakõlbeline – ebakõlbeline teaduslikult seisukohalt vaadatuna.”
“Miks?”
“Sellepärast et mõjuda kellessegi tähendab – anda temale oma hing. Tema ei mõtle siis enam oma loomulikke mõtteid ega põle enam oma loomulikes kirgedes. Tema voorused pole tõeliselt tema omad. Tema patud – kui üldse on pattu olemas – on laenatud. Tema muutub mingisuguse võõra muusika vastukajaks, saab näitlejaks osas, mis pole kirjutatud tema tarvis. Elu eesmärk on endaarendamine. Teostada täielikult iseoma loomus, selleks oleme kõik siin. Tänapäev tunnevad inimesed iseeneste ees hirmu. Nemad on unustanud oma kõrgeima kohuse – kohuse, et igaüks kuulub iseendale. Muidugi on nad headtegevad. Nad toidavad näljaseid ja katavad kerjuseid. Aga nende eneste hinged nälgivad ja on alasti. Julgus on meie soost kadunud. Võib-olla pole meil teda tõeliselt kunagi olnudki. Ühiskonna-kartus, mis on kõlbluse aluseks, ja jumalakartus, mis on usu saladus – need kaks asja valitsevad meid. Ja ometi…”
“Pöörake oma pead pisut paremale, Dorian, olge hea poiss,” ütles kunstnik süvenenuna oma töösse, kus ta ainult tundis, et poisi näkku oli tulnud ilme, mida ta varemalt kunagi polnud näinud.
“Ja ometi,” jätkas lord Henry oma madalal, kõlaval häälel ja selle ilusa käeliigutusega, mis oli alati temal nii iseloomulik, isegi juba Etoni päevil, “ja ometi usun ma, et kui inimene hakkaks elama täielikult ja põhjani oma elu, kui ta annaks vormi igale oma tundmusele, väljenduse igale oma mõttele, teostaks iga oma unistuse – mina usun, maailm omandaks siis niisuguse värske rõõmuhoo, et meie kõik unustaksime keskaja haigused ja pöörduksime tagasi vana kreeka ideaali juurde – millegi veel peenema ja rikkalikuma juurde võib-olla. Kuid mehisemadki mehed meie seas kardavad iseendid. Metslase enesevigastamine elab edasi traagilise jäänusena meie endaeitamises, mis hävitab meie elu. Me saame oma karistuse keeldumiste eest. Iga tung, mida püüame lämmatada, haub meie vaimus edasi ja mürgitab meid. Keha patustab ainult ühe korra ja on sellega temast lahti, sest iga tegu on omataoline puhastus. Järele ei jää midagi kui aga maitstud lõbu mälestus või kahetsuse toredus. Ainuke tee kiusatusest vabanemiseks on – temale järele anda. Pange talle vastu ja teie hing jääb haigeks, igatsedes asju, mida ta ise endale keelanud, ja ihaldades seda, mille loomuvastased seadused on teinud loomu- ja seadusevastaseks. On öeldud, maailma suured sündmused leiavad aset peaajus. Peaajus ja ainult peaajus leiavad aset ka maailma suured patud. Teil, mr. Gray, teil eneselgi oma roospunase nooruse ja oma roosvalge poisilikkusega on kired, mis on teid kartma pannud, ja mõtted, mis on täitnud teid hirmuga, ning unistused päeval ja ööl, mida mälestades teie palgeid värvib häbipuna…”
“Pidage!” kogeles Dorian Gray. “Pidage, teie ajate mind segadusse. Ma ei tea, mis öelda. On olemas vastus teile, aga mina ei leia seda. Ärge rääkige. Laske mind mõelda. Või mis õigem – laske mind katsuda mitte mõelda.”
Peaaegu kümme minutit seisis ta liikumata, huuled avatud ja silmis imelik helk. Tumedalt taipas ta, et sootuks uued mõjud töötasid temas. Talle näis, nagu oleksid nad tõeliselt sündinud temas endas. Vähesed sõnad, mis Basili sõber temale ütelnud – juhuslikult räägitud sõnad, kahtlemata, oma meelega mõeldud paradoksaalsusega – olid puudutanud mingisuguseid salajasi keeli, mida polnud kunagi varem puudutatud, kuid mis nüüd, nagu ta tundis, lõid temas võnkuma ja värisesid imelikus tuikes.
Samuti oli teda erutanud muusika. Muusika oli teda juba nii mõnigi kord erutanud. Aga muusikal polnud sõnu. See polnud uus maailm, vaid ennemini uus ürgsegu, mis ta lõi. Sõnad! Paljad sõnad! Kui hirmsad nad olid! Kui selged, elavad ja julmad! Nende eest ta ei pääsenud. Ja ometi – missugune peen võluvus tundus neis! Nad näisid võivat anda plastilise vormi vormita asjadele ja neis oli omapärane muusika, mis oli nii magus nagu viiuli või kandle helin. Paljad sõnad! Oli midagi reaalsemat kui sõnad?
Jah, poisikesepõlves oli tal olnud asju, mida ta ei mõistnud. Nüüd mõistis ta neid. Elu omandas äkki tulevärvingu. Talle näis, nagu kõnniks ta leegis. Miks ei teadnud ta seda varem?
Oma peenel naeratusel