Fleur ütles külmalt:
“Sellest teate teie üsna vähe; mina armastan Michaeli.”
Desert naeris oma hoogsat naeru.
“Muidugi, aga mitte nii, et sel oleks tähendust.”
Fleur tõstis silmad.
“Sel on küllalt tähendust, et kedagi kindlaks teha.”
“Lill, mida mina ei või noppida.”
Fleur nokutas pead.
“Olete kindel, Fleur? Päris, päris kindel?”
Fleur vahtis talle päranisilmil otsa, tema pilk pehmenes pisut ja tema nii valged laud varjasid ta; ta nokutas pead. Desert ütles pikkamisi:
“Sel silmapilgul, kus ma seda usun, lähen ma idasse.”
“Idasse?”
“See pole nii kulunud kui läände minek,4 kuid siiski üsna seesama – sealt ei tulda tagasi.”
Fleur mõtles: “Idasse? Mina tahaksin ida tundma õppida. Kahju, et ka seda ei saa korraldada. Kahju!”
“Mind ei hoia te mitte oma loomaaias, mu armas. Mina ei hakka teie ümber piirlema ja raasukestega rahulduma. Teie teate, mis ma tunnen – see tähendab mingisugust elulist prahvakut.”
“See polnud ju minu süü, ega?”
“Siiski; teie korjasite mu oma kogusse, nagu teete seda igaühega, kes satub teie lähedusse.”
“Ma ei mõista, mis te arvate.”
Desert kummardus ja surus Fleuri käe huulile.
“Ärge kurjustage minuga, ma olen liiga õnnetu.”
Fleur laskis oma käe vastu tema palavaid huuli seista.
“Kahju, Wilfrid.”
“Pole viga, kallis. Ma lähen.”
“Kuid homme tulete lõunale?”
Desert vastas ägedalt:
“Homme? Armuline jumal – ei! Millest olen ma teie arvates tehtud?”
Ta viskas Fleuri käe minema.
“Ma ei armasta ägedust, Wilfrid.”
“Nii siis, elage hästi; parem, et lähen.”
Sõnad “ja parem, et te kunagi enam ei tuleks” värisesid Fleuri huulil, aga nad jäid väljendamata. Wilfridist loobudes oleks elu pisut oma soojusest kaotanud. Ta viipas käega. Noormees oli läinud. Fleur kuulis ukse sulgemist. Vaene Wilfrid! Kui kena oli tulest mõelda, mille juures võis oma käsi soojendada! Kena, kuid pisut hädaohtlik! Ja äkki pillas ta Ting-a-lingi rüppest, tõusis püsti ja hakkas toas edasi-tagasi kõndima. Homme! Tema laulatuse teine aastapäev! Tegi veelgi haiget, kui mõelda, mis ta mitte ei olnud. Kuid mõtlemiseks oli vähe aega ja sedagi ei tarvitanud ta. Milleks mõelda? Ainult üks elu, täis inimesi ja asju, mida võis teha ja omandada, asju, mida soovisid – elu, milles puudus ainuke asi ja see ainuke – oli ta inimestel, siis ei jäänud ta kunagi kauaks! Laugudel paar pisarat, mis paisusid ja kuivasid pudenemata. Sentimentaalsus! Mitte! See oleks viimane kogu ilmas – andeksandmatu kuritegu! Keda kellegi kõrvale homme asetada? Ja keda saada Wilfridi asemele, kui tema ei tuleks – rumal poiss! Üks päev – üks öö – mis vahe? Kes istuks tema paremal, kes pahemal? Kumb oli kuulsam – Aubrey Greene või Sibley Swan? Või ei olnud nad kumbki nii kuulsad kui Walter Nazing või Charles Upshire? Lõunasöök kaheteistkümnele – kõik ainult kirjanduse- ja kunstiilmast pärit, peale Michaeli ja Alison Charwelli. Ah! Kas suudaks Alison Gurdon Minho siia saada – ainuke vana kooli kirjanik, klaas vana viina kobrutamise mahendamiseks. Tema ei kirjastanud Danby & Winteri juures, aga Alisoni käes oli ta taltsas. Ruttu astus Fleur teise vana teekasti juurde ja avas selle. Seal sees oli telefon.
“Kas võiksin leedi Alisoniga kõnelda – mrs. Michael Mont … Jah … Sina, Alison? … Räägib Fleur. Wilfrid on meid homseks hätta jätnud … Kas on mingit lootust Gurdon Minhot kaasa tuua? Mina ei tunne teda muidugi, kuid tal võiks ehk huvitav olla. Sa katsud? … See oleks tore. Eks ole “Snooks’i” koosolek ärritav? Bart ütleb, nad söövad nüüd üksteist ära, on ju lõhe tekkinud … Mr. Minhost. Kas võiksid mulle täna õhtul teatada? Tänan, tänan väga! … Ela hästi!”
Kui Minho äpardub, keda siis? Mõttes lendas ta pilk üle nimede aadressraamatus. Nii hilisel silmapilgul pidi see ju keegi niisugune olema, kes polnud kommetes liiga piinlik; kuid peale Alisoni polnud Michaeli sugulasist kedagi, kes oleks kindel Sibley Swani või Nesta Gorse tabavate noolte vastu; mis puutus Forsyte’idesse, siis nemad ei tulnud arvesse; neil oli küll oma kibe huumor – vähemalt mõnel neist oli, – aga nemad polnud moodsad, tõesti mitte. Pealegi, tema puutus nendega võimalikult vähe kokku – nemad olid ajast ja arust, kuulusid dramaatilisse ajajärku; neil polnud aimu elust, millel pole algust ega lõppu. Ei! Kui Gurdon Minho äpardub, siis pidi tulema mõni muusikamees, kelle teosed hieroglüüfilised, pisut nagu kirurgiat taotlevad või, veel parem, mõni psühhoanalüütik. Tema sõrmed pöörasid lehti, kuni nad jõudsid selle kahe kategooriani. Hugo Solstis? See oleks üks võimalus; aga mis siis, kui ta tahaks midagi oma uuemaist ette kanda? Selleks kõlbaks ainult Michaeli tiibklaver ja nõnda peaks siis tema kabinetti minema. Parem juba Gerald Hanks – tema ja Nesta Gorse pistaksid kahekesi unenägudesse; kuigi nõnda, ometi poleks kahju eluliselt kuigi suur. Jah, kui äpardub Gurdon Minho, siis Gerald Hanks; See oleks vaba – pistab ta lauda Alisoni ja Nesta vahele. Ta pani raamatu kinni, läks tagasi oma rohekashalli siidiga kaetud sohva juurde ja istus, silmitsedes Ting-a-lingi. Väikese koera haruldaselt ümmarikud silmad vahtisid talle vastu: läikivad, mustad, väga vanad. Fleur mõtles: “Ma ei taha, et Wilfrid plehku paneb.” Kogu hulga seas, kes tuli ja läks, olgu siin, seal või ükskõik kus, polnud ainustki, kellest tal tõesti midagi oli. Igaühega ja iga asjaga pidi sammu pidama, muidugi! See oli hirmus lõbus, hirmus tarvilik. Ainult – ainult – milleks?
Hääled! Michael ja Bart tulid tagasi. Bart oli Wilfridi tähele pannud. Tema oli tähelepanelik vana Bart. Fleuril polnud kunagi päris mõnus, kui see vanahärra viibis läheduses – ikka elav ja liikuv, siiski midagi rahulikku ja esiisalikku; pisut Ting-a-lingi laadi – midagi arvustavat, mis kinnitas Fleurile alatasa, et tema on kergemeelne ja uus. Tema oli ankrus, võis liikuda ainult oma vanamoelise ahela pikkuselt, kuid ta võis asju tabada meelirabavalt. Ometi imetles ta teda, Fleuri, seda tundis ta – oh jaa!
Noh, mis arvas ta karikatuuridest? Pidi Michael nad välja andma ja kas ühes sõnadega või ilma? Kas ta ei arva, et see kubistlik joonistus, millele nimeks antud “Still Life“ ja mis kujutab valitsust, on hirmus naljakas, eriti see “vanauba” – peaminister? Vastusena kuulis Fleur äkilist võrinat: sir Lawrence jutustas oma isa valimiskarikatuuride kogust. Fleur oleks tahtnud, et Bart mitte oma isast poleks jutustanud: see olnud nii suursugune ja ta pidi küll olema nii igav, kuna ta külla sõitis ainult ratsa, pükstel nahktripid saapa all. Tema, lord Charles Cariboo ja markii of Forfar olnud kolm viimist seda sorti “külalist”. Kui see mitte nii poleks olnud, siis oleksid nad juba ammugi ununenud. Fleuril on kleit selga katsuda ja tosin asju korraldada ning Hugo kontsert algas veerand üheksa! Miks on eelmise põlve inimestel ikka nii palju aega? Ja äkki vaatas ta alla. Ting-a-ling lakkus vaskpõrandat. Ta tõstis koera üles: “Mitte seda, kallis; päki!” Ah, võlu oli läinud! Bart hakkas minema, viibides lõpuni mälestusis. Fleur ootas trepiotsal, kuni Michael ukse sulges, siis lendas ta minema. Oma tuppa jõudnud, keeras ta kõik tuled põlema. Siin valitses tema oma stiil – voodi, mis polnudki voodi moodi, ja palju peegleid. Ting-a-lingi ase seisis nurgas, kust ta võis iseend näha kolmekordsena. Fleur pani ta maha, öeldes: “Nüüd rahu!” Teiste koerte vastu toas oli Ting-a-ling juba ammugi ükskõikne; kuigi nad olid tema oma tõugu ja täpselt tema oma karva, ometi polnud neil vähematki lõhna ja nende keelel polnud võimet lakkumiseks – üldse polnud nendega mingit hakkamist, ainult jäljendajad olevused, uskumata külmad.
Fleur