Jaos oli mehi seitsmest rahvusest ja nad olid väga erinevad. Korraldati koosolekutaoline üritus ja Ain püüdis lihtsate sõnadega olukorda selgitada. Kõigil tuleb oma aeg selles väeosas üle elada ja mida vähem esineb omavahelisi arusaamatusi, seda parem on see kõigile. Viimase aasta meestesse peab suhtuma austusega, aga noorte suhtes tuleb olla heatahtlik. Usutavasti see mõjus, sest erilisi arusaamatusi ette ei tulnud. Paari kuu pärast tunnistati Aini jagu väeosa parimaks.
Ain teadis ja teab siiani väga hästi, et ükski rahvus pole loll, kuid lolle leidub iga rahva hulgas. Ta püüdis mõista ka asiaate, kuigi nende tõekspidamised erinesid Baltikumi omadest oluliselt. Ise oli ta sealsesse elukorraldusse sisse elanud, oli nõudlik, kuid ei alandanud ega mõnitanud alluvaid.
Üheks mehi liitvaks toiminguks sai kartulikoorimine köögitoimkonnas. Esiteks meeldis see tegevus Ainile ja teiseks tekkis ühistöö käigus avameelne vestlus. Seal võis kuulda lausa uskumatuid lugusid elust Venemaa linnades, Kaukaasia mägedes ja Aasia liiduvabariikides.
Üks verinoorena tunduv usbekk oligi kõigest 16-aastane ja teenis aega venna eest. Vend põgenes sõjaväkke mineku eest mägedesse, aga kutsealuste plaan tuli täita. Kui rikkad ostsid oma võsukesed lammaste eest vabaks, siis Aslani vanematel polnud neid piisavalt. Ja sel põhjusel nimetati noor Aslan vanema venna nime järgi Ruslaniks. Nii oligi Aslan, keda kutsuti Ruslaniks, Talitsas, valvas vange, teenis venna eest aega ja kooris Ainiga kartuleid.
Kõige rohkem kartis Aslan, et pärast kojujõudmist peab ta uuesti teenima minema – seekord enda eest. Ain soovitas Aslanil üleajateenijaks jääda, saab vähemalt parema elu ja palga peale.
Paar viimase aasta meest ootas käskkirja kojusaamise kohta ja nemad üritasid küll Ainile kohta kätte näidata. Ent Ain sai nendestki jagu ja probleemid lahendati.
Üldiselt oli elu Talitsas rahulik. Vangide valvamisega oli piisavalt palju tegemist, lisaks poliittunnid ja laskmisõppused.
Relva käsitsemist ja laskmist pidi tõesti iga valvur oskama, kuid valedest kubisevad poliittunnid olid muidugi üks suur jama. Aga kui seda jama taotakse pähe pidevalt ja palju, jääb midagi ikka külge.
Tõelised poliittunnid toimusid ikka kartuleid koorides. Seal rääkisid kõik avameelselt, kuidas elati Kesk-Aasia mägedes ja Venemaa külades. Elu Eestis oli pehmelt öeldes sitt, aga see oli võrreldamatu nende omaga. Vahel tuli solidaarsusest nii mõnigi asi maha vaikida, sest Baltikumi mehed olid ju fašistid. Ega seda alati nii ka ei mõeldud, tavaliselt võeti sõna käibesse vihahoos ja endale aru andmata.
Poliittundides oli peamine kaardi tundmine. Kui oskasid Moskva ja Leningradi asukohta näidata, võisid viie kirja saada.
Ka tsoonis ehk laagris oli suhteliselt rahulik. Põgenemisi ja põgenemiskatseid polnud selles laagris aastaid ette tulnud. Elutsoon asus kaljude vahel ja suurimaks puuduseks oli vaid see, et valvepostid üksteist ei näinud.
Vangid olid jaotatud salkadesse ja brigaadidesse ning suurem osa tegeles metsalangetamisega. Lisaks sellele muud abiteenistused: töökojad, söökla, plankteede ehitus ja remont.
Laagris oli ka paarkümmend seaduslikku varast, kes põhikirja järgi töötada ei tohtinud. Nad kuulusid küll brigaadi koosseisu, kuid nende ainsaks tegevuseks oli kange tee ehk tsifiiri keetmine lõkkel – suurde alumiiniumkruusi puistati teepakk ning keetmisel tekkinud narkootilist musta löga joodi väikeste lonksudega. Tsifiiri tarvitamine oli rangelt keelatud, kuid igas laagris suhtuti asjasse erinevalt.
Talitsas oli laagriülemaks kogemustega mees. Tema teadis, et seda löga juuakse salaja kindlasti, aga erilist probleemi ta sellest ei teinud. Jah, jook mõjus küll toniseerivalt, kuid hävitas samas jooja organismi, eriti südant. Seega, mida rohkem tsifiiri joodi, seda nõrgemaks jäädi ja seda rahulikum oli laagris.
Vähesel määral liikus ka kanepit ja teisi narkootilisi aineid, aga need olid taskukohased vaid eliidile.
Igal laagril oli täitmist vajav plaan. Selle saavutamine olenes paljuski laagriülemast. Samuti oli plaan igal brigaadil ja selle täitmine olenes brigadirist.
Käiku läks piitsa ja prääniku süsteem. Plaani mittetäitjaid ootasid ees igasugused piirangud, alates toidunormi vähendamisest kuni kartserini. Plaani täitjaid ja ületajaid ootasid aga mitmed soodustused.
Laagri juhtkond seisis probleemi ees – kes määrata brigadiriks. Oli kaks võimalust – kas määrata selleks mees, kes tunneb tööd või mees, kes peksab plaani täis ise lillegi liigutamata. Viimaseks olid võimelised seaduslikud vargad.
Sageli sai määravaks vajadus plaan täita ja brigadiriks määratigi mõni varas. Seaduslikud vargad kuulusid eliiti ja neid teati nimepidi kõigis laagrites. Sellega pidid arvestama ka valvurid – seadusliku varga alandamine võis lõppeda surmaga.
Ain määrati tsooni järelevaatajaks ja tema ülesandeks oli kontrollida korrast kinnipidamist elutsoonis. See polnud meeldiv tegevus. Järelevaataja liikus tsoonis ringi relvata. Eeskirjade rikkumise eest said vangid karistuse, aga vastutasuks võis järelevaatajale katuselt kivi pähe kukkuda või ootas keegi pimedas nurgataguses kaikaga.
Siiski olid ka need ebameeldivused paremad kui vahitornis seismine.
Talitsa laagris kandsid karistust ka kaks eestlast ja tsoonis ringi liikudes kohtus Ain nendega. Üks neist, Tallinna mees Helmuth tunnistas, et teda karistati tapmise eest. Teine, sajakilone Haapsalu mees istus aga puudujäägi tekkimise eest. Hiljem, kui Ain nende toimikutega tutvus, selgus, et Helmuth rääkis tõtt, kuid Haapsalu mees kandis karistust juba viiendat korda, sedakorda röövimise eest.
Tänu headele suhetele leitnant Malõškiniga õnnestus Ainil järelevaataja ametist pääseda ja ta määrati töökoja konvoiülemaks. Põhjuseks oli Malõškini leitud külgkorviga mootorratas M-72. Et mehed soovisid kuurinurgas vedelenud mootorratta sõidukorda putitada, oli ainukeseks võimaluseks töökoja abi kasutamine.
Töökoja juhataja oli muidugi vang, Rostovist pärit kõrilõikaja Antonets. Tema toimikuga tutvudes leidis Ain, et mees oli lihtsalt keevalise verega, aga üldiselt tark ja mõistlik. Mõlemad tapmised olid ohvrid ise auga välja teeninud – kunagi pole mõtet tänaval oma tarkust näidata. Antonets pääses laagrist välja ja palus mööduvalt mehelt sõidupileti ostmiseks ühte rubla. Mees keeldus ja Antonets lahkus sündmuskohalt. Mees, kellelt raha küsiti, hakkas aga Antonetsi jälitama ja sündsusetute sõnadega sõimama. Antonets käskis tal vait olla ja läks edasi. Ent mees sai sellest vaid julgust juurde ning kui ta avaldas arvamust, et kindlasti oli rahaküsija isa joodik ja ema šljuha, sai ta Antonetsi käest lõuga. Teise hoobi sai tülinorija betoonpostilt. Selle mehe hing lahkus taevaavarustesse ja Antonetsil polnud enam rublat vaja – miilitsaauto sõidutas teda rahata ja riik sai viieteistkümneks aastaks jälle ühe hea tasuta töömehe. Lisaks karujõu rakendamisele oskas see mees igasuguseid rauatöid ja suutis ka töökoda juhtida.
Antonetsi jutt ja toimiku materjal olid sarnased ning Ainil polnud põhjustki selles kahelda.
Töökoda valvati kahest tornist ja konvoiülem oli ka kontrolör, kes kontrollis territooriumile sisenejaid, sealt väljujaid ning transpordivahendeid. Seal töötas umbes 50 vangi ja võrreldes metsatööga oli nende elu tunduvalt parem.
Antonets leidis mootorrattale koha ja spetsialiste tal jätkus. Puudu olid mõned varuosad ja need tellis Ain kodust. Kampa lõi ka lätlane Troksa – mehel küll lube polnud, aga see-eest oli ta kõva krossisõitja.
Töökoda paiknes küla keskel, kaupluse lähedal ja igav seal küll ei olnud. Hommikul pandi ahi küdema, pärast sai raamatut lugeda või ükskõik millega aega viita. Et üks vahitornidest asus putka kõrval, andis sealne tunnimees kontrollijate tulekust käbiga märku.
Mootorrattas kõbiti ruttu sõidukorda. Vahel sõitis Ain, Lomakin külgkorvis, objekte kontrollima. Et Lomakinile see meeldis, paranes suhtumine ka nn eesti fašisti.
Suhted Antonetsiga olid Ainil head, aga mootorratta remondi eest tuli tasuda. Hästi olid meeles vanemleitnant Volkovi õpetussõnad: