See peaks olema väga lohutav teadmine kõigile meestele, kes suure osa oma päevast veedavad tööl või elavad oma lastest lahus. Kui isa pühendab oma tütrele aega ja jäägitut tähelepanu, siis on tal võimalus sama lähedaseks suhteks kui näiteks emal, kes võib-olla veedab lapsega koos kordades rohkem aega.
Suurim kingitus, mida mees saab teha naisele – tulevasele emale – on hoida väline keskkond naise ümber nii stressivaba kui võimalik, et ema saaks keskenduda beebi loomise protsessile.
Vahetult pärast sündi on ema-lapse suhe sümbiootiline. Ka sel ajal on isa suurim abi võimalikult stressivaba keskkonna loomine, et ema silmad saaksid särada ja ta saaks toota „õnneliku ema” piima.
Mida enam isa osaleb lapse eest hoolitsemise protsessis ja olmes, seda suurem on tõenäosus ema säravaks pilguks. Kui veel mõni mees on siiani seda raamatut lugemas – siis jah, see on ülim väljakutse. Naise emotsionaalsed vajadused seoses lapse sünniga kasvavad. Isegi kui mees on sama tubli ja hoolitsev kui enne, siis naisele on sellest ikka vähe. Ta vajab nüüd rohkem emotsionaalset tuge. Mehe emotsionaalsed (ja ka seksuaalsed) vajadused jäävad samasuguseks, kui nad enne beebi ilmaletulekut olid, aga naisel on nüüd mehe jaoks palju vähem aega. Siia on konflikt ju sisse programmeeritud! Mõlemad peavad end kangelaseks, kuid partnerilt ei tule piisavalt imetlust, tähelepanu ja mõistmist. Katsu siis sellistes tingimustes sära silmas pikalt üleval hoida – kes sellega toime tulevad, ongi meie aja kangelased.
Ema-lapse suhe on tavaliselt teineteist imetlev kooslus. See liit (eriti kui ema-isa suhe on keeruline) võib aastateks kahesena püsima jäädagi, kui isa end pilti ei sobita. Ema tingimusteta armastus aitab lapsel areneda. Ent paljud naised keskenduvadki vaid lapsele, unustades mehe. Isa üks olulisimatest ülesannetest on sellesse kooslusesse jõuliselt kolmandaks tulla. Kui pole mehe ja naise vahelist head suhet – kannatab õige peagi laps. (Naise ülesannetest emaduse ajal mehe positsiooni väärtustamisel kõnelen pikalt Perenaise arhetüübi all).
Isa roll ongi olla ema kõrval ja võtta sama palju vastutust, siis saab lapsest meeskonna – perekonna liige ega teki ohtu ema-lapse sissetungimatu liidu tekkeks.
Isa pakub lapsele tavaliselt pisut teistsugust suhet kui ema, see on jõulisem ning tihti füüsilisem, aitab maailma avastada emast erineva rakursi alt. Tüdrukul on vaja mürada ja mängida isaga, et tunda tema füüsilist jõudu. Nii saab tüdruk oma esimesed kogemused mehe kehast ning õpib mehelikku jõudu usaldama.
Selle järgi, kuidas isa kohtleb ema ja teisi naisi, kujuneb tüdruku arvamus, kuidas mehed suhtuvad naistesse üleüldiselt.
Kui tüdruk näeb ema silmis isa suhtes imetlust ja usub, et isa saab enamuse maailma asjadega hakkama ja teab peaaegu kõike, siis on see aluseks turvatundele, mida naine hiljem oma elu suhtes tunneb ja annab oskuse hoiduda inimestest, kellega suhe pole turvaline.
Kui isal on aega oma tütrega maailma asjade üle mõtiskleda ning kuulata tütre mõtteid ja tundeid, siis viis, kuidas isa tütre tunnetega ümber käib, loob aluse, kuidas naine end tulevikus kohelda lubab.
A Sõprade mõju
Teismeeaks on vanemad oma töö teinud ja nüüd jääb üle vaid vaadata oma töö vilju. Sõbrad muutuvad elus üha olulisemaks. Tütarlapse arhetüübi kujunemisel on head sõbrad sellepärast eriti tähtsad, et üheskoos on palju suurem tõenäosus võtta ette põnevaid ettevõtmisi. Naerda, unistada, vembutada. Nutta, kurvastada, jagada avatud südamega oma tüdrukumõtteid ja – muresid.
Paraku kõigil pole õnne leida endale koolieas hingesugulasi. Halval juhul aitavad kaaslased kaasa Inetu Pardipoja arhetüübi tekkimisele. Kaaslaste solvavad hinnangud, gruppi mitte sobitumine ja läbi selle kuuluvustunde puudumine tekitab kurbust ja üksindust. Paratamatult mõjutab selline käitumine noore kujuneva tüdruku enesehinnangut ja minapilti.
Just tüdrukud oskavad mõnikord olla endast erinevate suhtes eriti julmad. Kui poisid klaarivad suhteid tihti rusikate, toore jõu ja otseste väljaütlemistega, siis tüdrukute maailmas on teravaimaks relvaks salvav keel. Hävitava hinnangu võib saada nii välimuse kui olemuse eest. Teistmoodi olemine on patt.
Aga isegi siis, kui ema silmis on olnud sära, isa on loonud turvatunde ja sõbrad aidanud kaasa kuuluvustunde ja sotsiaalse võrgustiku tekkimisele ning lapsepõlv on olnud Tütarlapse arhetüübiks soodne pinnas, on võimalik elu jooksul kontakt selle arhetüübiga kaotada.
Inetu Pardipoja kontakt Tütarlapse arhetüübiga on liiga nõrk.
Kui Tütarlapse energiat toitev veestiihia jääb ületamatu takistusena näiva tammi taha kinni ja vesi hakkab kogunema, ujutades ümbruskonna üle, muutes haljendavad niidud sooks, saab Tütarlapsest vesine Inetu Pardipoeg.
Muidugi Sa mäletad muinasjuttu inetust pardipojast. Juhus juhtis, saatus saatis, üks muna sattus valesse pessa. Ei saanud ta koorudes näha sära oma ema silmades, ei tundnud ta luigeema tiiva hella pai. Selle saatuse keerdkäigu tõttu leidis veel identiteeditu luigeke end prääksuvate partide keskelt.
Liiga teistsugune oli luigeke, seetõttu tõugati ta pardipere poolt julmalt eemale. Luigeke proovis veel lootusrikkalt teistegi loomade juures õnne, ent keegi ei pidanud teda armastuse vääriliseks, keegi ei tunnistanud teda omaks, kuhugi ta ei kuulunud. Kes irvitas ta pika kaela üle, kes pilkas ta häält, kes põlastas halli sulestikku.
Nii sai hüljatud linnupojast orvuke, süütu ohvrike. Polnud ta teadlik oma ilust, keegi ei märganud tema erilisust. Mis enesehinnangust me räägime pärast sellist kohtlemist, mis elurõõmust pajatame pärast sellist kiusamist!
Üksi ja kurvalt veetis ta oma päevi, mine võta kinni, mida luigekene mõtles – võib-olla ta lootis ja unistas parematest aegadest, aga võib-olla vaid haletses end ja nuttis tiigivette.
Luigekese lugu lõpeb õnnelikult, ta leiab elus oma koha, saab tagasi tunde, et ta on väärtuslik ja kuulub kuhugi. Loodetavasti ta tervenes lapsepõlve haavadest, leidis toreda paarilise, munes oma munad turvalisse pessa ja hoidis neil valvsalt silma peal. Õppis tagantjärele usaldama, andestas elule ja oma emale keerulise alguse ning elab õnnelikult tänase päevani.
Päriselu arhetüüpne Inetu Pardipojake on samuti kurb. Ta ei saa aru, miks elu ta suhtes nii ebaõiglane on. Pardipoeg tunneb end süütu ohvrina. Ta ei mõista, mille eest elu teda karistab. Ent ometigi on ta olukorras, kus tundub, et vaip on jalge alt hooga ära tõmmatud ja ta lamab selili. Osadel juhtudel on ka pealtvaatajaid, kes varjamatult naeravad. Teistel seisavad ümber „heatahtlikud“ õpetajad, kes targalt jagavad oma elukogemust ehk kuidas nemad ei satu iial sellistesse olukordadesse ja kui satuvadki, siis kuidas nad kärmelt jalad alla saavad. Kolmandad on täitsa üksi, pole parastajaid, aga pole ka neid, kes sirutaksid abivalmi käe. Ning on neljandad, kellel toetusvõrgustik küll kohe kohale saabub, aga see ei võta ära Pardipoja kurbust. Toetajad turgutavad Pardipoja nigelat enesetunnet, ent pärast üksi jäädes võtab suur kurbus Pardipoja jälle oma hiiglaslikku embusesse.
Vahet pole, mis Pardipojaga juhtus, kas ta kaotas lähedase, reedeti ta usaldust või juhtus midagi muud. Pardipoeg tunneb end üksi, abitu, hüljatud, kurva ja hirmununa. Võib-olla eelnes eemaletõukamisele sõnavahetus, kus Pardipoja suhtes kastutati solvavaid sõnu. Võib-olla olid need sõnad ka õiged – Pardipojale tundub, et need sõnad olid selgelt ülekohtused. Võib-olla süüdistati Pardipoega seitsmes surmapatus. See kõik ujutab Pardipoja kaine otsustusvõime üle, ta ei jaksa olukorraga võidelda ning ta taandub.
Väga võimalik, et Pardipoeg kaotas grupi, millesse kuulumine andis talle identiteedi. Nii juhtub,