Kõige suurem valearvamus usu kohta seisneb aga selles, et usk on tegudest ja tulemustest lahus seisev staatiline ja intellektuaalne kontseptsioon. Mitte miski ei ole tõest kaugemal. Usk on uks meisterlikkuseni jõudmiseks just seepärast, et selles ei ole midagi eraldiseisvat ega staatilist.
Just usk on see, mis määrab, kui suurt osa oma potentsiaalist inimene rakendab. Usk võib ideedetulva valla päästa või peatada. Kujutage ette järgmist olukorda. Keegi ütleb teile: “Palun too mulle soola”, kuid kööki minnes ütlete te: “Ma ei tea, kus see on.” Olles paar minutit soola otsinud, hüüate te: “Ma ei leia seda!” Siis tuleb see inimene, võtab soola otse teie eest riiulilt ja ütleb: “Kuule, see on siin, otse sinu nina all. Kui see oleks olnud uss, oleks ta sind salvanud.” Küsimus on selles, et kui te ütlete endale “Ma ei saa”, siis annate te oma ajule käsu soola mitte näha. Psühholoogias nimetatakse seda skotoomiks.9 Pidage meeles, et iga inimkogemus, kõik, mida te olete kunagi öelnud, näinud, kuulnud, haistnud või maitsnud, salvestatakse teie ajus. Kui ütlete täie veendumusega, et te ei suuda meenutada, on teil õigus. Kui ütlete veendunult, et suudate, siis annate te oma närvisüsteemile käsu, mis avab tee selle aju osani, mis potentsiaalselt võiks teile anda vajalikud vastused.
“Nad suudavad, sest nad mõtlevad, et nad suudavad.”
Mis siis ikkagi on usk? See on eelnevalt kujundatud ja korrastatud lähenemisviis tajumusele, mis filtreerib järjepidevalt meie suhtlust iseendaga. Kust usk pärineb? Miks on mõnel inimesel usk, mis lükkab teda edu poole, teisel aga selline, mis viib ainult läbikukkumisele? Kui meie sooviks on jäljendada meisterlikkusele viivat usku, siis tuleb meil kõigepealt kindlaks teha, kust see usk pärineb.
Esimene allikas on keskkond. Just seal mängitakse edu sünnitavad edutsüklid ja läbikukkumist sünnitavad läbikukkumistsüklid välja kõige armutumalt. Geto10 tegelik õudus ei seisne igapäevases frustratsioonis ja puuduses. Inimesed võivad sellest üle saada. Tegelik luupainaja on hoopis mõju, mida see keskkond avaldab usule ja unistustele. Kui kõik, mida inimene näeb, on vaid läbikukkumine ja meeleheide, siis on tal väga raske luua edu saavutamist soodustavat sisemist kujutluspilti. Eelmisest peatükist saite te teada, et jäljendamine on midagi sellist, mida me teeme pidevalt. Kui te kasvate üles jõukuse ja edu keskkonnas, siis on teil kerge jõukust ja edu jäljendada. Kui te aga kasvate üles vaesuses ja meeleheites, siis pärinevad ka teie võimaluste eeskujud just sealt. Albert Einstein on öelnud: “Väga vähesed inimesed on võimelised meelerahu säilitades väljendama arvamusi, mis erinevad nende sotsiaalse keskkonna eelarvamustest. Enamik inimesi ei ole isegi võimelised selliseid arvamusi kujundama.”
Teen ühel oma edasijõudnutele mõeldud jäljendamise kursusel harjutust, kus me otsime suurlinnade tänavatel elavaid kodutuid. Toome nad enda juurde ja jäljendame nende usku ning mõttestrateegiaid. Pakume neile süüa ja kohtleme neid armastusega ning küsime lihtsalt, kas nad ei tahaks rühmale rääkida oma elust ja sellest, kuidas nad end praegu tunnevad ning miks asjad nende meelest just nii on. Siis aga toome vastukaaluks kursusele ka inimesi, kes hoolimata suurest füüsilisest või emotsionaalsest tragöödiast on oma elu jälle õigesse rööpasse saanud.
Hiljuti käis meie juures üks kahekümne kaheksa aastane tugev, ilmselt intelligentne ja füüsiliselt terve, kena näoga mees. Miks oli ta nii õnnetu ja elas tänaval, samal ajal kui W. Mitchell, kellel vähemalt pealtnäha oli palju vähem võimalusi oma elu muuta, oli nii õnnelik? Mitchell kasvas üles keskkonnas, kus tal olid eeskujud, inimesed, kes olid saanud üle suurtest takistustest ja elasid õnnelikku elu. See tekitas temas usu: “Ka mina suudan seda.” Vastandina W. Mitchellile kasvas too noormees, kutsugem teda Johniks, üles keskkonnas, kus sellised eeskujud puudusid. Tema ema oli prostituut ja isa sattus kellegi tulistamise pärast vanglasse. Kui John oli kaheksane, süstis isa talle heroiini. Kindlasti mängis keskkond rolli ka selle suhtes, mis noormehe arvates üldse võimalik oli. Tema puhul oli see lihtsalt ellujäämine või ainult õige pisut enamat ning selle saavutamise viisid: elada tänaval, varastada, püüda oma valu uimastitega tuimestada. Ta uskus, et inimesed kasutavad sind alati ära, kui sa valvel ei ole, et mitte keegi ei armasta kedagi jne. Tol õhtul õnnestus meil aga selle noormehe usku muuta (seda selgitatakse täpsemalt 6. peatükis). Tulemuseks oli, et ta ei läinud enam kunagi tänavale tagasi. Sellest õhtust alates loobus ta ka uimastitest. Ta läks tööle, on nüüd leidnud endale uued sõbrad ja elab uues keskkonnas oma uue usuga, saavutades uusi tulemusi.
Dr. Benjamin Bloom Chicago Ülikoolist tegi uurimuse saja eriti eduka noore sportlase, muusiku ja üliõpilase kohta. Ta avastas üllatusega, et enamik neist noortest imelastest ei olnud varases lapseeas geniaalsuse märke avaldanud.
Selle asemel sai neile osaks suur tähelepanu, suunamine ja toetus ning nad hakkasid arenema. Usk, et nad võiksid olla erilised, oli olemas juba enne suure ande avaldumist.
Keskkond võib küll panna usule kõige võimsama aluse, aga see ei ole ainus tegur. Kui see nii oleks, siis elaksime me staatilises maailmas, kus jõukad lapsed teaksid ainult jõukusest ja vaesed lapsed ei saaks kunagi vaesusest välja. Kuid on ka teisi kogemusi, mis samuti võivad usule aluse panna.
Usku tekitavad paljud väikesed ja suured sündmused. Igaühe elus on sündmusi, mida kunagi ei unustata. Kus te olite sel päeval, kui tapeti John F. Kennedy? Kui te olete piisavalt vana, et seda mäletada, küllap te siis mäletate seda. Paljude inimeste jaoks muutis just see päev igaveseks nende maailmapilti. Igaühel on sündmusi, mida ta kunagi ei unusta, seiku, millel on olnud selline mõju, et need on igaveseks mällu sööbinud. Need kogemused, millest tekivad tõekspidamised, võivad muuta meie elu.
Hakkasin kolmeteistaastasena juurdlema, mida oma eluga teha, ja otsustasin hakata spordiajakirjanikuks/reporteriks. Lugesin ühel päeval ajalehest, et Howard Cosell annab kohalikus kaubamajas oma raamatusse autogramme. Mõtlesin, et kui minust saab spordiajakirjanik, siis peaksin alustama just profisportlaste intervjueerimisest. Miks siis mitte alustada tipust? Kui koolipäev lõppes, laenasin ma maki ja ema sõidutas mu autoga kaubamaja juurde. Kahjuks hakkas hr. Cosell just siis lahkuma, kui ma kohale jõudsin. Sattusin paanikasse. Ta oli ümber piiratud paljudest reporteritest, kes kõik võitlesid tema viimaste kommentaaride pärast. Sukeldusin kuidagi reporterite küünarnukkide alt läbi ja lähenesin talle. Tulistasin kiiruga välja, mida ma seal teen ja palusin temalt lühikest, lindistatavat intervjuud. Ja siis, samal ajal kui kümned reporterid ootasid, andis Howard Cosell mulle personaalse intervjuu. See kogemus muutis mu usku selle kohta, mis on võimalik, kellele on võimalik läheneda ja milline on tasu küsimise eest. Tänu hr. Coselli julgustusele hakkasin ma kirjutama ühele päevalehele ja tegin hiljem karjääri kommunikatsioonialal.
Kolmas usku soodustav tegur on teadmised. Üks teadmiste vorm on otsene kogemus. Teine tekib lugemise, filmide vaatamise kaudu, vaadates maailma sellisena, nagu teised seda kirjeldavad. Teadmised on suurepärane moodus, kuidas end kitsendavast keskkonnast välja murda. Olgu teie maailm kui tahes sünge, kui te saate lugeda teiste inimeste saavutustest, siis võite te endale luua usu, mis aitab ka teil edu saavutada. Mustanahaline politoloog dr. Robert Curvin kirjutas New York Times’is, kuidas esimese mustanahalise põhiliigamängija Jackie Robinsoni eeskuju muutis tema elu, kui ta oli veel nooruk. “Mind rikastas minu seotus temaga; mu ootuste tase tõusis tänu tema eeskujule.”
Neljas tulemuste saavutamise viis on inimese enda varasemad tulemused. Kõige kindlam viis tekitada usku, et inimene suudab midagi teha, on seda teha kas või üks kord. Kui asi õnnestub üks kord, on juba palju kergem uskuda, et sama suudetakse teha uuesti. Pidin käesoleva raamatu esimese käsikirja kirjutama valmis vähem kui ühe kuuga, et tähtajaks valmis saada. Ma ei olnud kindel, kas ma seda suudan. Pidin ühe päevaga kirjutama terve peatüki ja leidsin enda üllatuseks, et olen selleks suuteline. Olles saanud hakkama ühe peatükiga, teadsin, et suudan ka järgmise kirjutada sama kiiresti. Minus tekkis usk, mis võimaldas mul õigel ajal valmis jõuda.
Ka ajakirjanikud õpivad tähtajaks kirjutama. Elus on vähe asju, mis oleksid