„Airi vanemad peaksid kusagil siinkandis elama!” hõikas Epp ratta seljast ning ta hääl kajas metsast tagasi. „Need puud on tuttava moega.”
Viimati olime Airiga kohtunud meie korteris Tallinnas. Ta tuli külla pärast seda, kui me Epuga juunikuus abiellusime. Airi ja Epp vaatasid üheskoos vanu India pilte ja meenutasid oma maagilisi rännakuid – seda hetkedel, kui Airi ei olnud ametis oma elukaaslase Tõnu kiireloomulistele sõnumitele vastamisega.
„Miks ta sulle kogu aeg sõnumeid saadab?” küsisin.
„Ta ütleb, et tal on kõht tühi,” seletas Airi. „Ta tahab, et ma koju tuleksin.”
„Aga kui tal on kõht tühi, miks ta siis endale midagi süüa ei tee?”
Airi vahtis mulle otsa. „Tõnu? Teeb süüa?”
„Mida? Ta ei oska või?”
„Kulla Justin,” vangutas Airi pead, „Tõnu on eesti mees.”
Vaene Tõnu. Kui Airi poleks sel õhtul koju läinud, oleks ta võib-olla pidanud köögis kapi ees nälga surema.
„Ükskord kirjutasime Airiga kahasse artikli sellest, kuidas me Hiiumaal haldjaid otsimas käisime,” lõugas Epp eespool vändates. „Saime kokku inimestega, kes rääkisid, et haldjad olid ühe laeva keset metsa maha visanud. Ja meile näidati isegi laevavrakki või midagi sellesarnast!”
„Vau!”
„Ning mina vaatasin neile otsa ja arutlesin, kas nad teevad nalja või mõtlevad seda tõsiselt. Ma ei saanud aru.”
„Nii et kusagil metsas on laevavrakk?” Piilusin sõites puude vahele.
„Kui me mandrile tagasi jõudsime, helistas Airi ema ja ütles, et ma jätsin oma roosad sussid nende juurde maha. Mina olin nõutu: mis sussid? Mul pole roosasid susse! Tema ütles, et keegi oli need igatahes maha jätnud. Ses mõttes, et kas ta tegi nalja või leidis tegelikult ka mingid roosad sussid?”
„No ja kelle omad need olid siis?”
„Ma ei tea! Neil kas on siin kentsakas huumorimeel või siis juhtuvadki nendega imelikud asjad. Peatoimetaja luges seda haldja-artiklit, kuulis sussidest ja ütles: „Epp, sa hakkad vist hulluks minema.””
Siin-seal silmasin puude vahel maju. Niimoodi üksteisest eemal eestlased elasidki. Eestlastel polnud üleaedseid, sest aedugi polnud. Oli vaid vahemaa. Hea vedamise korral ei pidanud nad naabriga kunagi kohtumagi.
New York, kust ma äsja lahkusin, oli olnud võrreldamatult teistmoodi: suveõhtud täis kõrtsirallisid ja metroosõite tühjuse elektronsilmade lõksus, ümberringi igiliikurina kulgeva inimkonna kõrvulukustav mürin. New York. Ülilinn, metropol, kus massi hulka aheldatuna oled võimetu vabalt liikuma ja selgesti mõtlema, oled pidevas ärritusseisundis ning eksinud suurlinna kaosesse, kus sind kuuldakse alles siis, kui sa hakkad rõvedusi karjuma.
Ent ma ei olnud enam seal. Ma olin Hiiumaal jalgratta seljas ning mu närvid olid tundlikud. Mõni päev pärast New Yorki olid nad ikka veel hellad, nõudes rohkem müra ning ihaldades rohkem valgust. Kõik tundus siin kuidagi liiga vaikne ja kirgas, ainsateks ebakõladeks olid sääsed ning tumendatud klaasidega läikivmustad Mercedesed ja BMWd, mis meist uskumatu kiirusega mööda tuhisesid, igaühe roolis päikeseprillidega juht: vaikne, endassetõmbunud ja hulljulge eesti mees.
„Sa raisk, need tüübid on püstihullud!” hüüatasin, kui järjekordne kiir-BMW mööda vihises. „New Yorgis nii ei sõideta. Isegi New Jerseys mitte!”
„Oh, vaata, sipelgapesa!” Epp keeras teelt ära metsa alla. „Lähme vaatama.”
See polnud mingi lihtne sipelgapesa. See oli põlvekõrgune, liivane ja ümmargune kuhil, mille tipus oli mustjas avaus ning mis nägi välja nagu raseda naise naba. See oli sipelgate korterelamu. „Seal on neid veel,” viipas Epp sügavamale metsa poole.
Nägin seda vägevatest kuhjadest koosnevat Hiiumaa sipelgate Lasnamäed. See oli mulle midagi uut ja teistsugust. Vaatasin, kuidas sipelgate rodu marssis ebamaisena näiva hunniku pikast mustavast sissekäigust sisse.
„Me oleme New Yorgist ikka väga kaugel,” pomisesin endamisi.
Isegi Tallinn tundus siin metsa vahel kauge paigana. Ja kelle asi oli see Tallinn? Kellel oli tarvis neid südametunnistuseta ärimehi, edevaid poliitikuid ja surmapõlgavaid joodikuid? Keda huvitasid linna inetud vanad majad ja säravad uued kaubanduskeskused? Kellele on seda Tallinna vaja? Tol hetkel oli Hiiumaa mulle terve Eesti.
Pean ausalt tunnistama, et nad tekitasid minus kõhedust. Nad olid suured, paksud, pruunid, karvased, koledad ja haisvad ning neid jätkus tervele rannale. Mõned neist lamasid, teised seisid, kolmandad tuiasid mööda teed, värske rohi lõugade vahelt rippumas. Sel päeval oli Käina rannas kindlasti rohkem veiseid kui inimesi ning nad vaatasid meid kui idioote. Milline inimene sõidaks jalgrattaga saare teise otsa, kuni jalad on pehmed nagu makaronid, ning siis võtaks pärast külalistemajja registreerumist ette veel ühe õhtuse rattasõidu?
Päike hakkas merepiirile laskuma, kui ma käed lahe mustavasse vette kastsin ja nägu hõõrusin. Ühtäkki tabas mind suur kurbus ja tohutu tühjustunne. See tunne oli mind jälitanud terve elu ning Käina lahe ääres sai ta mind taas kätte. Olin terve päeva vändanud kõige sini-sinisema taeva all, mis oli nii lähedal, et seda sai peaaegu katsuda. Nüüd aga oli päike loojumas ning saarele laskus samasugune vaikne melanhoolia, millest pakatab kõigi põhjamaade õhk, ning mu suus oli taas selline mõru maik, mida tunned, kui oled puruks hammustanud toore marja. Ent ma olin siia siiski naasnud. Ma olin tagasi kurval põhjamaal. Sellest võis järeldada vaid üht: too maitse meeldis mulle.
Jõudsime külalistemajja, kui väljas hämardus. Külalistemaja perenaine ei tulnud uksele, aga tema naabrinaine tuli küll, lootuses röövida konkurendilt mõned kliendid. Naaber oli heledate juustega, mis hakkasid vanadusest valgeks minema, tal olid vanad ja sinised silmad ning mõhnalised räpased sõrmed, millelt tilkus surnud usse ja marjaseemneid. Ta hõljus aeda oma põlvini kummikutes ja üritas meid ära võluda.
„Palju te talle maksate?” päris ta kavala naeratusega ning ma märkasin, et rääkides mängis ta pisikese noaga.
„Kui palju te ise küsite?” tundis Epp huvi.
„Äh, ei midagi,” raputas ta pead ja naeris. „Võite niisama olla. Mul on seltsi vaja!”
Siis aga veeres kolina ja paukumise saatel sissesõiduteele üks vana auto ning naabrinaine astus tagasi oma aia varjude sekka, ämber käe otsas kõlkumas.
„Nägemist,” lehvitas Epp talle.
Naabrinaine noogutas ja pilgutas silma ning kadus siis oma maja taha. Külalistemaja omanik ronis autost välja. Ta oli ümaravõitu ja kandis sinist kleiti. Tema mustaks värvitud lokkis lõvilakk lehvis õhtuvalguses.
„Üks hetk,” ütles omanik ja sukeldus majja kaenlatäit poekraami ära viima. Hetke pärast ilmus ta võtmekomplektiga taas nähtavale. „Ma juhatan teid nüüd teie tuppa.”
See asus omaette küünis, mille uks avanes õue poole. Tuba oli täis vana mööblit ja kärbseid, ent mind see ei seganud. Istusin ühe voodi servale, võtsin sandaalid jalast ja tõmbasin sõrmedega üle hõõruda saanud kohtade.
„Siia oli 30 kilomeetrit,” ohkasin. „Ja me peame homme tagasi väntama.”
Epp ei vastanud. Ta oli õhu nuusutamisega liialt ametis. „Kas sa tunned? Siin haiseb hallituse järele.”
„Tõesti või?” Nuhutasin õhku. Minu arvates lõhnas tuba sama halvasti kui kõik muu.
„Sa ei tunne midagi?”
„Ma olen selleks liiga väsinud.”
„Võib-olla tuleb see rasedusest. Ma lugesin, et raseduse ajal on naised lõhnade suhtes tundlikumad.”
„Lähme