Unenägudes olen ma seal tagasi. Waldbaumsis poola vorstikesi ostmas või maa all A-liinilt L-liinile ruttamas, ümberringi musta riietatud newyorklased, kõik täis hoogu, samuti kusagile kiirustamas. Ja kusagilt kostab kellegi muusika või kerjuse kõnelaul. Ilma eluheidikuteta metroojaam poleks see õige.
Kui unedest ärkan, olen siin, tagasi Eestis. Kui kauaks, kes seda teab! Kes oleks võinud teada, et ma Ameerikasse elama lähen. Unistada, seda küll. Unistasin siis, kui olin 16 ja kandideerisin – edutult – vahetusõpilaseks. Ameerika oli mu jaoks sel ajal kummaline segu MTV videotest, onu Tomi onnikesest, James Bondi filmidest, kirjasõprade ümbrikute välismaa lõhnast… Et Ameerikas on leivad pakitud kilekottidesse ja taskurätid tehakse paberist – seda ei osanud ma toona ilmselt ettegi kujutada.
Nüüd on Eesti leivad ja taskurätikud samasugused. Mis aga Ameerikasse puutub, siis on klantspildi läikiv koorik mu eest kadunud. Kolm aastat elasin ma seal. ühe 16-aastase tüdruku unistus läks täide siis, kui ma peaaegu enam ei mäletanudki seda unistust. Ajal, kui ma kohtusin Soomes ühel koolitusel oma tulevase abikaasaga, ameeriklase Justiniga, suhtusin USA-sse kriitiliselt-küüniliselt.
Tasapisi olen õppinud seda maad ja inimesi armastama. Kas see on tingimusteta armastus? Minu tingimuseks olgu see, et ma võin oma kogetut kirja panna.
See raamat siin on järg mu esimesele päevikukatkete-artiklite kogumile „Minu Ameerika 1”. Kas tuleb kunagi ka „Minu Ameerika 3”? Ma arvan, et tuleb.
Märkusi Ameerika unelmast
Kuna mu meiliaadressid on avalikult väljas internetis eestlaste reisifoorumites, siis saan ma keskmiselt iga kahe nädala tagant kirja mõnelt noorelt eestlaselt, kes loodab saada turistiviisa ja tulla Ameerikasse illegaalselt tööle.
Ma vastan neile kõigile ühtemoodi: „Siin riigis on palju huvitavat vaadata ja kogeda, aga milleks riskida eluaegse sissesõidukeeluga? Kui tahad proovida elu ja tööd välismaal, siis mine mõnda riiki, kes sind ametlikult ootab: Iirimaale, Inglismaale, Austraaliasse.”
Hästi on meeles ühe noormehe vastukiri: „Aga ma olen lapsest saadik tahtnud tulla seiklema just Ameerikasse, tuhande võimaluse maale! Mul on oma american dream, mida ma ei saa täita Iirimaal!”
Mäletan, kui kunagi lapsepõlves lugesin Charlie Chaplini elulugu. Kuidas noor ja vaene algaja komödiant Inglismaalt tundis endas tungi: „Et end teostada, tuleb mul jõuda Ameerikasse!”
Meeles on see hetk, kuidas ma istusin, Nõukogude Liidu lapsuke, lugesin raamatut ja katsusin millestki aru saada. „Miks Ameerika?” Hingasin koos noore Charlie’ga endasse seda reisi üle ookeani, mis tol ajal oli paras eluga riskimine ja oma eelmise elu täielik mahajätmine… Ja esimesi hetki laevalt maas, kui ümberringi rääkisid inimesed aktsendiga, mida vaene Charlie ei suutnud mõista.
Nii valgus siia inimesi. Üle maailma tuli kokku riskijulgete unistajate kiht.
„Sellest on imelik mõelda,” arutas üks mu mehe ameeriklasest sugulasi hiljuti. „Mu vanavanaisa lihtsalt tuli laevalt maha, kandis oma nime raamatusse ja oligi kõik! Ei mingit bürokraatiat! Astus aga tänavale ja kahe nädala pärast oli tal oma äri püsti pandud.”
Ameerika tähendas sel ajal võimalust alustada oma väikeste erafirmadega. Kiirelt arenev majandus mühas ja vajas uut tööjõudu. See oli kõigi võimaluste maa. Vanavanaisa oli juba kahe aasta pärast jõukas.
Nii läks kuni Suure Depressioonini 1930-ndatel. Siis läks vanavanaisa pankrotti ja pidi otsast peale alustama.
Ja teate. See, mis praegu siin riigis toimub, meenutab mulle üsna palju toonase majandusdepressiooni alguslaineid.
Las ma kirjeldan meie tuttavaid noori.
Rory õppis ülikoolis lingvistikat. Pärast ülikooli lõppu lootis ta saada korraliku ametikoha, aga ei õnnestunud. Kuude kaupa proovimine lõppes sellega, et ta võttis vastu internetist leitud pakkumise minna Hiinasse inglise keele õpetajaks – palk oli väike, aga lennupiletid tehti välja ja elukogemus missugune! See aasta, mis Rory Hiinas elas, ongi jäänud tema kolledžijärgse karjääri tipuks. Tagasi USA-sse tulles leidis ta end täpselt sama probleemi otsast. Nüüdseks on ta kolm aastat üritanud korralikku tööd leida, aga tavaliselt ei saa ta isegi vastuseid oma kohataotlustele. Reisida pole ta kodust kaugemale rohkem saanud ja elab jälle vanemate majas. Töökohaks on tal hetkel… jah, ma tean, see kõlab uskumatult. Sibivedaja. Täpsemalt siis reoveekäitluse jaama transpordiosakonna töötaja.
Patrick õppis samuti inglise keelt. Nüüd töötab ta kõrtsis ettekandjana.
Marc õppis merebioloogiat ja on nüüd Rory ametivend ehk samuti reoveekäitluse jaama töötaja. See pole kindlasti amet, mille üle ta uhke oleks või millest ta kolledžis unistanud oleks. Vahepeal proovis ta ka ettevõtlust, aga läks pankrotti. Suurte korporatsioonide haardes on tänapäeva Ameerika turul raske mõnda pisikest tühja ärinišši leida.
Ühelgi neist pole tervisekindlustust – see on siin riigis kallis lõbu ja miljonid elavad ilma selleta, lootes mitte haigeks jääda. Kõigil kolmel on aga kaelas õppelaen, mida nad peavad kuust kuusse maksma, sest ülikoolid on siin kallid – paljud keskklassi liikmed alustavad oma võsukesele kolledžifondi kogumist juba maimukese sündimisel. Õppelaenu võttes oli noormeestel loomulikult plaanis kohe pärast kooli lõppu hea töökoht leida ja laen lenneldes tagasi maksta. Nüüd on see tasapisi asendunud lootusega maksta laen väiksemaks, et vanemate käenduse abiga võtta uus laen ja minna õppima uut ala – kas teha õpetajaks õppimise aasta või alustada otsast peale, omandades näiteks juristihariduse. Advokaatidele paistab siin alati tööd jätkuvat.
Väike ääremärkus ka poiste vanemate ehk keskealiste keskklassi ameeriklaste kohta. Kõigil neil on pealtnäha särav elustiil, mille taga on suured eluaseme- ja tarbimislaenud. Nad on, nagu siin kombeks, enda viimase piirini laenanud – nii palju, kui pankadest antakse. Nende majad ja autod ei ole tegelikult nende omad ning nad ei suuda oma laste eest maksta ülikooli õppemakse ega tervisekindlustust.
Miks nii?
Kuhu on kadunud ameerika unelm? Miks on noortel ameeriklastel nii raske?
Justin (minu mees): „See on avalik saladus, et meie riik on majanduskriisis. Siis, kui minu vanemad üles kasvasid, 1950– 60-ndatel, oli siin ilmselt tõesti midagi paradiisi laadset. Igaüks leidis ka ilma kolledžihariduseta korraliku töökoha. Tervisekindlustus oli odavam ja majanduskorporatsioonid olid nõrgemad, oli võimalus alustada oma pisikeste äridega.”
John (Justini isa): „Kolledžiharidus Ameerikas on devalveerunud. Noored raiskavad tohutu raha õppemaksule ja hiljem selgub, et see haridus ei anna neile tööturul enam mitte midagi juurde ja nad lõpetavad töötutena. Keegi ei taha olla tisler või keevitaja, kuigi just neid ameteid on vaja – aga need täidetakse mehhiklaste ja idaeurooplaste poolt, samas kui meie oma lapsed on töötud, sest nad on lihtsalt „haritud”, aga mitte erialaga. Minu meelest on kolledžiharidus tänapäeva Ameerikas kõige rohkem ülehinnatud väärtus.”
Justin: „Ja tööjõudu on siin lihtsalt liiga palju! 1980-ndatel algas suur Ladina-Ameerika ja Ida-Euroopa immigrantide laine. USA tööturg sai ääreni täis. Samas tahavad inimesed siin palju kõrgemat palka kui paljudes muudes maailma maades. Nii viiaksegi firmad välismaale – järjest pannakse tehaseid kinni ja kolitakse neid üle Indiasse ja Hiinasse, kus palgad on väiksemad. Viimane trend on, et ka arvutispetsialistid jäävad ilma tööta, sest paljud IT-tööd on Aasiasse üle viidud.”
…Räägime seda juttu autos. Järsku paneb Justini isa raadio kõvemaks: „Mida, General Motors on saanud pankrotihoiatuse?!” Kuulame reporteri vahendusel, mismoodi USA üks suuremaid autotootjaid võib oma pillid kotti panna ja see tähendab 11 miljonit kaotatud töökohta…
Justini ema: „Aga mina ei ajaks kogu süüd riigi majanduse kaela. Ma arvan, et paljud ameerika noored on lihtsalt ära hellitatud! Kui meie põlvkonda kasvatati, olid meil üsna ranged kodud. Aga me ise ajasime oma lapsi kasvatades pendli teise äärde: liiga palju vabameelsust.”
Justin: „Jah, nii koolis õpetajatelt kui kodus vanematelt kuulsime ikka seda, kuidas tuleb leida enda tee ja isiklik unikaalne eneseväljendus. Nii läksidki paljud mu sõbrad õppima alasid nagu American studies või ajalugu või muusika,