Londoni bussiparki on vaikselt sisse imbunud uustulnukas – lõõtsaga buss ehk bendy bus. Iga täisvereline londonlane vihkab bendy bus’e südamest ning viimastel linnapea valimistel oli Boris Johnsoni üks trumpe see, et ta lubas lõõtsalised Londonist pagendada. Londonlased on veendunud, et nende linna ei sobi miski muu kui kahekorruseline buss. Ma arvan, et neil on õigus. Borisi initsiatiivil korraldati Londonis lausa disainikonkurss, et leida 21. sajandisse sobilik topeltbuss. Aastaks 2012 peaksid need juba Londoni tänavatel vurama.
Londoni lõõtsabussi omapära on see, et siseneda võib igast uksest ja bussijuhile ei pea piletit näitama, piletikontrolörid on siin olemas, kuid neid näeb väga harva. Seepärast on lõõtsabussid piiratud finantsidega inimeste seas väga populaarsed. Pärast kooli ootasin ma tihti bussi koos oma kursusekaaslastega. Minu jaapani sõber Daisuke sai valida kahe bussi vahel, üks neist topelt- ja teine lõõtsabuss. Küsisin: „Daisuke, kas tuled täna koos minuga number kaheksaga?” Daisuke vastas: „Ei, ma lähen täna tasuta bussiga,” ja jäi oma number 25 bendy bus’i ootama.
Nüüd on number 25 mu kodu-buss ja ma väldin seda iga hinna eest. Number 25 sõidab Ida-Londonist Whitechapel Roadi mööda otsejoones kesklinna, Oxford Streetile, kuid see ei muuda teda karvavõrdki paremaks. Number 25 on masendusbuss, vaeste immigrantide buss. Ta on alati täis inimesi, kelle nägudest on näha, et nende elu ei ole kerge. Minu elu pole ka võib-olla alati kerge, aga viimane asi, mida ma tahan, on, et see mu näost välja paistaks! 25 bussis näeb harva inimest, kelle riideid on nauding vaadata. Nii et parem on vaadata aknast välja. Aknast välja aga alati ei näe, sest buss on tuubil täis ja pead põrnitsema kellegi koleda nahkjaki õlaõmblust.
Ma olen tihti mõelnud, et läheks õige täna linna 25 bussiga. Pole tal nii väga viga midagi. Ja siis veereb 25 ette, avab lahkelt oma uksed ja sulle vaatab vastu odavate mustade joppide ja hallide polüesterpintsakute müür. Kas litsuda end sisse… ei, ootan parem järgmist. Siis aga liugleb ette number 205, mis ei sõida küll linna, vaid ainult Liverpool Streetile, kuid ta on kahekorruseline ja möödub arhitekt Fosteri disainitud padrunikujulisest Gherkinist. Hüppan peale nagu gasell… selleks, et Liverpool Streetil teise topeltbussi peale ümber istuda. Niimoodi võtab mu linnasõit 15–20 minutit kauem, kuid mis sellest. Mida kõike ei pea inimene tegema, et vältida bussi number 25.
Kui me elasime veel Bethnal Greenis, siis oli mu linna ja kodu vaheliseks bussiks number 8, mis on mu südamele senini armas. Kuna meie uus kodu asub meie vanale kodule üsna lähedal, siis vahel nüüdki marsin 10 minutit Stepney Greenist Bethnal Greeni, et ikka oma vana hea bussiga linna saada.
Number 8 tuleb kusagilt kaugemalt ida poolt ja on Bethnal Greeni jõudes meeldivalt pooltühi, nii et enamasti saab istuda ülakorruse esiistmele. Sõit kulgeb piki Bethnal Green Roadi, mööda kuulsa ja trendika Brick Lane’i tänava otsast, mööda teemajast, kus asuvad kunstnike stuudiod ning reklaami- ja disainibürood ja trendikas eraklubi loovisikutele, Shoreditch House, mis on midagi Noku-klubi sarnast, ainult et tunduvalt kõrgelennulisem. Minul ei ole kahjuks veel au sinna kuuluda. Pärast pööret vasakule satud cool’ist, narmendavast, kulunud ja boheemlikust Ida-Londonist äkitselt Citysse, klaasist kõrghoonete ja klantsitud kontorite vahele. Bussi esiakna otsevaates paistab Gherkin, tõlkes „väiksemat sorti kurgike”. Gherkin on oma kumerate vormidega ebatavaline ja ilus, natuke nagu kosmosestarti ootav kõrgtehnoloogiline kurk. Ma ei saa aru, miks selliseid maju ei ehitata rohkem. Kui sul on raha maja ehitamiseks, siis miks, oh miks ehitada kole kast? Miks mitte ehitada midagi imelist, mida inimesed seitsme maa ja mere tagant kaema tulevad, nagu nüüd Gherkinit vaatamas käiakse. Gherkin paistab ka mu kodu aknast väga hästi kätte. Tihti lähen öösel kööki, teen rõduukse lahti ja vaatan oma tuledes säravat Gherkinit. Siis panen ukse kinni ja lähen rahulolevalt magama.
Bussireis aga jätkub, sõidame mööda Liverpool Streeti rongijaamast ja keerame paremale, tänavale, mille nimi mulle kangesti meeldib. Threadneedle Street9. Ma olen veendunud, et see tänavanimi on seal just minu jaoks, sest et mina ju läksin seda tänavat mööda kooli, kus ma paningi niiti nõela taha. City on Londoni vanim osa ning siin on palju keskaegsete nimedega tänavaid, nagu näiteks Leiva tänav, Bread Street, või Piima tänav ehk Milk Street või siis Mee tänav – Honey Street. Seejärel sõidab buss mööda Bank of Englandist, mille maa-alustes varjendites on peidus Briti riigi raha, ja jõuab läbi Holborni Oxford Streetile, kus ma alati Center Pointi juures maha hüppasin.
Number 8 buss on muuseas alati täis trendikaid moe- ja kunstitüüpe ning moeüliõpilasi. Kuna ta sõidab öö läbi, siis muutub ta hilistel õhtutundidel funky’ks peobussiks, olles alailma täis lõbusat seltskonda teel Shoreditchi baaridesse ja klubidesse pidutsema või siis peolt koju.
Kui ma nüüd õhtuti linnast koju tulema asutan, siis võib juhtuda nii, et ette veereb 25, mis on üsna tühi. „Ok, kui ma istuma saan ja keegi end minu vastu ei litsu, siis võib peale minna küll,” mõtlen. Lappan uut Vogue’i ja heidan aeg-ajalt pilgu aknast välja – ning äkki sõidab 25 täiesti tavalise näoga mööda Towerist, umbes nii nagu number 10 buss sõidab mööda Nõmme turust. Vaatan ringi – mõni inimene magab, mõni loeb või vahib mujale – tahaks lausa hüüda, no vaadake ometi! Tower!!!
Kõik need kuningad ja kuningannad, kes siin elanud, kõik need tähtsad ja ka koledad sündmused, mis siin aset leidnud, on andnud sellele lossile erakordse aura. Vahin hallidest kividest lossimüüre pärani silmi, ilma pilgutamata, nagu hüpnotiseeritud. Ma ei väsi iial imestamast selle üle, et Tower on päriselt olemas ja mina sõidan lihtsalt bussiga sellest mööda. Ma olen selle üle nii õnnelik ja tänulik. Tõele au andes olen ma sama õnnelik ja tänulik, kui sõidan rattaga mööda Paksust Margareetast ja Tornide väljakust – siis mõtlen, et küll ma olen õnneseen, et minu linnas on sellised tornid. Tuleb osata rõõmustada asjade üle, mis tunduvad iseenesestmõistetavad ja igapäevased. Ma andestan number 25 bussile kõik, ainult Toweri pärast.
KOOLILAPSE ELU, OSA 2
Kuidas mulle avanes kolmemõõtmeline moemaailm; kuidas selgus, et meie seas on spioone ja ka sellest, miks aedviljasupp ei ole õhtusöök ja miks on oluline kõike ette planeerida.
Algas teine semester. Kõik olid juba olukorda sisse elanud, valvelaua onud teadsid meid nägupidi ja välistudengid olid üles leidnud paberi- ja kangapoed ning tundsid end seeläbi veidi kodusemalt. Meie stuudios käis pidev tegevus, mis ei allunud mingile erilisele ajagraafikule. Inimesed tulid kaootiliselt ja hakkasid tööle, joonistades, drapeerides rätsepanuku peal või õmmeldes mulaaže ehk odavast riidest katsetusi. Keegi tuli just kangapoest, keegi sõi plastkarbist kodust kaasa toodud salatit, keegi oli kohale kutsunud oma sõbranna, kellele ta oma loomingut selga proovis ja siis pilti tegi.
Aeg-ajalt ilmus seinale Louise’i kiri, et see ja see õppejõud tuleb sel ja sel ajal ning pange omale aeg kirja. Mitmed töötasid hoopis kodus ja ilmusid välja vaid siis, kui neil oli õppejõuga konsultatsioon.
Olin otsustanud nii palju kui võimalik olla koolis kohapeal, et millestki tähtsast mitte ilma jääda. Ma arvan, et ühed parimad õppetunnid sain ma just oma kaaslasi jälgides. Alguses oli minu jaoks suur müsteerium – miks mässab Šotimaalt pärit Alex, kelle jutust ma tema aktsendi tõttu peaaegu ühtegi sõna aru ei saanud, ühe vana pluusiga, seda rätsepanukule eri moel ümber mässides ja siis pildistades. Sama tegid ka mitmed teised. Jade Leong, kes nüüd töötab Marc Jacobsi kudumidisainerina, tiris kooli hiiglama suure koti teise ringi poest ostetud kampsunitega, osa neist üpris koletutes mustrites ja röögatutes värvikombinatsioonides, ja kukkus neid katki