“Kas saab kokkupandava diivani voodi vastu välja ära vahetada?” küsib mu mees Keith, kui maja üürimiseks üle vaatab.
“Ei, ei ole võimalik. Moldovas ei müüda suuri voodeid,” valetab Petru.
Kulub ainult kaks tundi, et avastada Petru vale lühikesed jalad. Võidukalt tassib Keith uue mööblitüki Petru silme all majja.
Samas on hetki, kus Petru on proaktiivne ja agar. Näiteks on meie üleaedsed naabrid väga lärmakad. Tihtipeale kostab aia tagant öö läbi möirgamist ja purjus vanamees, keda ma kunagi muuseas ei näegi, ketrab makilt ühte vene rokilugu terve öö otsast ja otsast peale.
Ühel hommikul küsib Petru, kui me magamata ööst loppis nägudega õue kohvi jooma kobime, sest naabruses kires kellegi kukk alati enne… hm… kukke ja koitu, et kas naabrid segavad.
“Täna oli jah kõva pidu terve öö.”
“Küll ma ajan korda. Mu vend on Iirimaalt käimas, ma räägin tema sõpradega.”
Petru vend, suur ja sõbralik musklis mees, tulebki meie poole, politseiniku-aegadest ilmselt armsaks saanud püstol puusal, ja lubab, et ta ajab oma poistega asja korda.
Ilmselt nad käivad ja hirmutavadki naabrit veidi, sest rohkem seal ei lällata.
UUS KODULINN – CHIŞINĂU
Kui me OSCE missiooni autoga lennujaamast linna kihutame, on kesklinna tänavad millegipärast suletud. Ilmselt külastab Moldova pealinna mõni tähtis tegelane.
Autojuht Anatol valib kesklinna jõudmiseks kõrvalisemad tänavad ning ma näen Chişinău nurgataguseid kogu nende ilus: sovjetistiilis bulvareid, viltuvajunud tarasid eramajade ümber, kõrget maltsa ja uusrikaste viimistlemata losse. Vaatan päranisilmi aknast välja, püüdes samal ajal autos tasakaalu hoida. Anatol võtab kurve peaaegu täiskiirusel.
Tegelikult on Chişinău ilus linn. Kesklinn on roheline ja kodune. Muide, nende komme puutüved valgeks lubjata jätab kaugelt vaadates alleedest mulje, nagu hõljuks rohelised võrad õhus. Laiadel bulvaritel, millesse pikitud tabelid valuutavahetuskurssidega sümboliseerivad sõltumist välisvaluutast, sõidavad veneaegsed punased trollid. Aga kui peatänavalt veidi kõrvale astuda, leiab huviline kahe sõja vahel ridamisi ehitatud madalaid siniseks krohvitud kivimaju, mille ülesvuntsimine oleks tänuväärt ettevõtmine.
Nendel veidi prantsuse kunstnike elukvartaleid meenutavatel romantilistel majakestel, mille tagahoovi jagab mitu peret, on tänava poole hämmastavalt ilusad uksed, mille sarnaseid meie päevil enam ei tehta – täispuidust, nikerdustega, kaunite paneelidega, keerdus sammastega, aknaavadega. Julge tooniga valitud värv koorumas. Käin neid uksi esimestel päevadel lapsekäru lükates tihti pildistamas. Paljud möödakäijad ei mõista, “mis nendest vanadest ustest enam ikka pildistada”. Korralike inimestena tahavad nad ikka, et kõik läigiks ja säraks, oleks uus, tehases tehtud. Aga need vanaaegsed uksed ja krohvitud kiviaiad on ausad ja ilusad hoolimata sellest, et lagunevad. Ma armastan Chişinău kesklinna kõrvaltänavate vaikset lagu.
Tänavapilt, nahkne ja karm, annab aimu inimestevahelistest suhetest. Keegi ei kanna siin pehmeid pontšosid ja barette. Sinelid, tagid ja pikad nahksaapad. Sinised lõuad ja turukottidest maani veninud käed. Purskan naerma, kui kuulen ühel pühapäeval kesklinnas Puškini pargis tantsuks mängivat orkestrit.
Ei ole võimalik! Näen, kuidas tugevalt üle keskea baabuškad end üles on mukkinud ja nüüd seelikul lehvida lasevad. Tõelised härrasmehed, hele ülikond seljas, teevad daamide ees kraapsu ja roolivad tantsupõrandale. Keskendunud nägudega naised keerutavad omavahel. Mutikesed istuvad pingi peal reas, kepp põlvede vahel, ja nõksutavad muusika taktis päid. Vahva on, et vanade aegade meenutamise helgust jagub oma elus kahjuks piskuga läbiajavatele pensionäridele. Ja nagu ikka, on tantsijate hulgas üks, kelle juuksed on teistest kärtsumad, kelle lühike kollane suurte punaste lilledega kleit lehvib kõrgemalt ja kelle tantsukeerud on uljamad. Noored armastajad marsivad tantsupõrandast käest kinni hoides võõristades mööda.
Kuulus vene poeet Puškin on tõesti Moldovas elanud ja Chişinăus kirjutas ta oma poeemid “Mustlane”, “Must sall”, “Ovidiusele”, “Truu kreeklanna, sa ära nuta, ta langes kangelasena” ja esimese osa “Jevgeni Oneginist”. Tema majamuuseum Chişinău juudilinnaosa serval on armas ja hoolitsetud.
Ştefan cel Mare bulvaril, kohe orelisaali kõrval ja linnavalitsusest üle tee, müüvad kunstnikud oma töid. Saan sõbraks savikujusid meisterdava Viktor Sosnovţeviga (loe: Sosnovtseviga). Muhe prillidega habemik on ülevoolavalt sõbralik. Ta voolib Moldova aladel umbes 5000 aastat tagasi valmistatud viljakusjumalannade eeskujul “pühasid maamasid”. Ta näitab armastusega üht imestava näo, mops-suu ja kõrge krooniga daami, kelle kõhtu mahub terve maakera ja kellel on tasakaalu säilitamiseks koguni neli lühikest tagakäppa ja keda saab ka – üllatusüllatus! – tagumisest otsast puhuda.
“Oo, Maria, Maria, privet!” hõikab ta rõõmsalt viibates. Muidugi ei kutsu mind Chişinăus keegi Marjeks, Maria oli suupärasem ja sellest alates olen end igal pool Mariana tutvustanud.
“Tulge kuulake seda! See kuju on mul uus! Ta teeb sellist madalat häält.”
“Huhuu-uu!” huikabki suur savikuju.
“Maria, vaadake seda jumalannat! Puusad, need on kõige tähtsamad! Pea on tal väike, sest pead ei ole sünnitamiseks vaja, uus kodulinn – chiŞinĂu aga puusad, jah… need on tähtsad! Võrratu! Vanal ajal teati, mis on naises tähtis,” silitab ta naisekuju ümaraid vorme.
Hüperaktiivsel moel demonsteerib Viktor oma kujude huikeid. Ma eriti ei imestagi, kui mõne aja pärast annab Viktor mulle oma demo-CD, millele ta on salvestanud viljakusjumalannade hääli. Oma veebisaidile on ta selle salvestanud alapealkirja alla crazy music. See oli tõesti natuke… ee-ee… liiga ohjeldamatu, aga kuna plaadilt kostis Viktori ehe rõõm, siis oli mul selle üle ainult hea meel. Just rõõmu Moldovas nii vähe ongi.
Viktor on üks näide eredatest moldova kunstiinimestest, kes oma tööde müügiga vaevalt et rikkaks saab, kuid keda tema loominguline vaim ära ei lase närtsida. Me ei rääkinud temaga kunagi poliitikast või raskest elust! Viktori veidi paganlikud tööd tähistasid minu jaoks ikka seda rikkust, mida Moldova viljaka mullaga maapõuest võiks ammutada, kui oleks vaid mänguhimulisi ja julgeid elukunstnikke, kes seda õigesti ära oskaks kasutada, et positiivse auraga teoseid luua.
Viljakas muld, ainus rikkalik maavara Moldovas, on huvitaval kombel ka paljude moldovlaste uhkuse aluseks. Nii näiteks unistas üks noor meesterahvas ühisel õhtusöögil peretuttavate pool:
“Mulle meeldib mõelda, et just Moldovas on maailma kõige viljakam muld. Ma kujutlen endale, et mingis tähtsas Muldade Standardiseerimise Instituudis on väljas näidismuld – klaastoru sees terve meetri jagu musta mulda, ja see on just Moldovast pärit.”
Ja võib-olla tal ongi õigus. Loodan, et keegi arutaks tõsisemalt, kuidas võiks maapõuest kasvavaid rikkusi Moldova heaolu ette rakendada ja näiteks kas või köögiviljadest uute plastide valmistamise tehnoloogia välja nuputada, sest peale mulla ja päikese ei ole Moldovas muud arvestatavat vara.
Kuid Chişinău kunstiturult võib osta ka Gustav Klimtist varjamatuid mõjutusi saanud kauneid maale (või tuleks otse öelda, et koopiaid?); häid kirsipuust nikerdatud piipusid; kitšilikke punapõskseid ja musihuulseid rahvariietes nukke ja käsitsitikitud rahvuslikke särgikuid. Kahjuks pakutakse kunstiturul ka veinikultuuri jubedaimaid avaldusi: väändunud puujuurtest nikerdatud joomaseid vanamehenägusid, mis on nii grotesksed ja koledad, et kartsin neid väikeste laste unedesse ronivat. Muidugi on seal ka hulgaliselt heleroosasid ja lillasid maale täispurjedes purjelaevadest, mis peegelsiledal