Pärast mõningasi vintsutusi ja seiklusi kohalikes veoautokabiinides, jõuan ma siiski väikesesse mägikülla. Nepaali mägiteed on ülikitsad, kus ühel pool kõrgub hiiglaslik kalju- või mäesein ja teisel sügav kuristik. See pole aga autojuhtidele piisav motivatsioon ettevaatliku sõidustiili harrastamiseks. Nepaalis öeldakse, et ainus asi, mis tõeliselt loeb, on korralikult töötav signaal ja head pidurid. Nimelt kasutatakse Nepaali liikluses igakülgseks kommunikatsiooniks vaid signaali, mida on igas võimsuses, helis ja variatsioonis. Signaali lastakse sooviga näidata suunatuld, teavitades käänulistel mägiteedel, et keegi on vastu tulemas, teavitades ohuolukorrast (mõni lehm teel), kurjustatakse aeglaselt sõitvate juhtidega, tervitatakse tuttavaid ja nõnda edasi. Nii kaiguvad maalilised mäed pidevalt signaali helidest.
Veoautodel tundub olevat veel omamoodi võistlus: kes suudab oma auto ja autokabiini võimalikult värvikirevaks dekoreerida. Nepaallased armastavad värve ja seetõttu on täiesti loomulik, et autokabiinis on kollase-punase-sinise-rohelisekirjud katted ja kardinad, paberist aknakaunistused, lapselikud aknamaalingud, mõned plastist budade, deemonite ja jumaluste kujud ning kõik see on omakorda hõbedasse või kuldsesse karda rüütatud. Väljastpoolt on kõik see, mis ei puutu veoautokasti, dekoreeritud ohtrate joonistuste ja hüüdsõnadega stiilis „Horn, please7!”, mis tuletab meelde, et keegi tõesti jumala eest signaalitamata ei jätaks.
Nepaali liikluse ainuke turvalisuse tagaja on tõsiasi, et absoluutselt kõik sõidukid on ürgvanad ja lagunenud, nii et nad lihtsalt ei suuda välja võtta keskmiselt üle 30, maksimaalselt 40 kilomeetrit tunnis. Omakorda põhjustab see ka mägiteedel kohutavaid liiklusummikuid, sest mõnest venivast sõidukist ei saa keegi tee kitsuse tõttu ju mööda sõita. Nii see liikumine siis toimubki: teona venivalt, täis kehva kütuse saastehaisu ja kõrvulukustavat signaalitamist. Liikumistempo „300 kilomeetrit kahe päeva jooksul” on väga hea saavutus. Ja närvikõdi lisavad kuristikku kukkunud autod, traktorid, eeselsõidukid, mootorrattad…
Mind võõrustav perekond selles arusaamatu nimega mägikülas osutub paiga rikkaimaks pereks. Perepea on külavanem ja oma tähtsuse tõestamiseks on ta endale suure kõhu ette söönud. Nepaalis nimelt ei taha keegi olla lääne tüüpi kiitsakas modell. Siin kehtib veel seaduspärasus, et jõukas olemine tähendab võimalust omada ka palju söödavat ehk siis jõuka ja paksu vahel on sisuliselt võrdusmärk. Hiljem tuvastan, et siin kasutatakse lausa meie ühiskonnaga sarnaseid võtteid oma kehakaalu kontrollimiseks. Kui meil on probleemiks anorektikud ja buliimikud, kes salaja toidu söömata jätavad või söödu välja oksendavad, siis siin püütakse salaja võimalikult palju suhkrut sisse ajada lootuses, et see mõne ülekilo tooks ja inimest jõukamana näitaks.
Perepoeg Sulav, kellest ma olin Homi sõnade alusel maalinud pildi kui ilusast ja sõbralikust nepaali mehest, osutub umbes minuvanuseks hobusenäoga inglise keelt eriti mitte kõnelevaks ülišovinistlikuks džuudokaks.
Sulav pajatab igal võimalikul juhul oma hobusehammaste välkudes, et ta kõige suurem soov elus on teha võimalikult palju tööd. Samas ei ole ta elus veel kunagi tööl käinud ja minus hakkasid jõudu koguma tagasihoidlikud vastuväited.
„Kust sa tead, et sulle meeldiks tööd teha? Sa ei saa üldse ju aru, mis see tähendab: 16 tundi ööpäevas tööd teha,” pareerin ma.
„Töö meeldib. Palju tööd teha tahan,” puterdab ta vigases inglise keeles vastu.
„Miks sa siis siiani pole tööle läinud? Sa pole ju elus tundigi tööd teinud,” urisen ma jälle omakorda.
„Palju tööd olen teinud. Õppisin džuudo ära,” on tema endiselt enesekindel. „Ja mägedes giidi teen.”
„No mitu korda sa seal mägedes käinud oled siis?”
„Aastas korda kaks. Meeldib tööd teha. Meestega mägedes lihtsam. Naised nõrgad. Meeldib meestega mägedes. Hea töö,” lärmab ta oma hobusehammastega edasi. Vahelduseks toob välja pilte, kus ta poseerib oma valges džuudokostüümis küll ühtepidi ja siis teistpidi.
„Palju tööd, palju raha. Töö meeldib,” suudab ta mulle piltide näitamise vahepeal veel kord öelda.
Selge on see, et sellise jutuajamisega minu poolehoidu ei võida. Tunnen juba, kuidas kuklakarvad püsti tõusevad. Siin mu vastas istub 25-aastane mees, kelle ainukeseks tööks on kaks korda aastas paariks päevaks mägedes käia ja see, et ta noorpõlves kogemata džuudokursustel käis, ei lisa talle minu silmis oluliselt väärtust. Tõsi küll, viimane fakt teeb mind veidi ettevaatlikuks, sest pean vähemalt arvestamagi tõsiasjaga, et äkki ta tõesti oskab seda võitluskunsti.
Õnneks on peale Sulavi perekonnas veel palju teisigi tegelasi, keda püüan nende külalislahkuse eest väikeste kingitustega tänada.
Sulavi isa – too hirmus suure kõhuga tähtis mees, kes kannab igapäevaselt hiigelsuurt valget särki ja pikki tumemusti vuntse – on nii tähtis tegelane, et tema mõlemad naised pesevad hommikuti ja õhtuti kordamööda ta jalgu ning suudlevad siis neid hardunult… Jah, Sulavi isa on nii rikas, et see võimaldab tal omada ja ülal pidada kahte naist. Nepaalis ei pidavat see küll päris legaalne olema, kuid maapiirkondades tulevat seda sageli ette.
Sulavi peres elab koos palju inimesi, nii nagu siinkandis ikka. Sulavi isa ja mõlemad emad, Sulavi vend oma naise ja lapsega ning Sulavi õed. Kokku 8 inimest. Perekond saab lubada endale telliskivist maja, savist ehitatud köögiks mõeldud hurtsikut, tillukest tsementpõrandaga jääkülma lauta ja puidust viltust välikemmergut. Tualettruumides on olulisimaks aksessuaariks ämber veega, mis täidab nii duši kui ka meile tuntud tualettpaberi rolli. Kõik need ehitised asuvad imetillukesel maa-alal, mille keskele jääb mõnekümneruudune hoov, kus tehakse kõikvõimalikke töid ja toiminguid, sest toad on Nepaali majades väikesed. Lisaks takistaks toas tegutsemine suhtlemist mööda jalutava naabriga.
Nepaalis on enamik koeri küll hulkuvad, kuid rikkamad pered saavad endale oma krantsi lubada – nii ka Sulavi pere. Krantsi pidamine tähendab sisuliselt seda, et peres on piisavalt riisi ka koerale. Sulavi perel on väike valge, takuse karvaga peni, kes saabki söögiks vaid läätsevedelikuga riisi. Lõviosa ajast on ta meetrise metallketi külge aheldatud, mida ta meeleheitlikult läbi närida üritab. Mispärast seda ketistatud koera seal hoovis sedasi piinatakse, ei oska keegi mulle seletada. Nepaalis on palju asju, mis lihtsalt on. Sügavamat põhjust ei pea otsima.
Nepaali majades on mööbel võimalikult lihtne – voodi, mõni riiul, võib-olla üks laud. Maja ülesandeks on ilmselgelt olla koht, kus magada või kuhu vihmaga peitu minna. Talveperioodil on õues lõkke ääres või köögis kindlasti soojem, sest küttesüsteeme majades pole. Samas ei näe majad välja liiga robustsed ega steriilsed: ükski sein pole siin täpselt loodis ega sirge, nurgad jooksevad sinka-vonka, põrandal on mügarused, seinad on värvitud hoolimatult, triibuliselt. Muidugi on kõikjal nipsesemeid, riideid ja kõikvõimalikku träni, mis muudavad nende toad pisikesteks segamini buduaarideks.
Kõik külanaised kannavad sarisid. Kui linnapiirkondades on sarid igasugustes toonides ja värvides, siis külades on need pigem punastes toonides, mida ilmestavad valged ja kullast mustrid. Punane on rõõmu ja õnne värv. Haruldane pole ka mõne lisanartsu kerimine ümber puusade, sest hoolimata ergonoomiliselt õigetest töövõtetest ja ideaalsest rühist, on raske põllutöö ja koormate vedamine paljude naiste seljad püsivalt ära rikkunud. Nepaalis nimelt on koormate vedamine ainult ja ainult naiste töö. Üldiselt kasutatakse selleks hiigelsuuri punutud korve, mille külge on seotud laiem pael. Korv tõstetakse selga nii, et korvi küljes olev pael on kui peapeael otsaesisel. Nii on koorem jaotatud selja ja pea vahel ja ilmselt kergeim viis raske kandami tassimiseks. Hiigelkorvidesse võib mahtuda nii mõnigi heinapall, põllult korjatud juurikad, aga ka ehituseks vajaminevad tellised, tee-ehituse jaoks kiviklibu või suhkrukott.