Esitan intrigeeriva küsimuse: „Millised on Kanada eestlased võrreldes eestlastega Eestis?”
Hetkeks võtab laua ümber võimust vaikus ning siis on mul raske järgnevast jutuvadast sõnu kinni püüda.
„Kokkuhoidvad ja ühistegevad!”
„Sõbralikumad!”
„Patriootlikumad ja tolerantsemad!”
„Vanamoodsad!”
„Traditsioone ülistavad!”
„Kodueestlased ei pea väliseestlasi eestlasteks!”
„Väliseestlased vaatavad kodueestlastele ülevalt alla!”
„Paindlikud ja arusaavad!”
„Ei aja uhkust taga!”
„Suured lubajad, kuid vekslid jäävad lunastamata!”
„Ühiskond on Eesti vähendatud koopia!”
„Tead, ma ei tunnegi veel neid nii palju,” ütleb viimaks aasta tagasi Kanadasse kolinud noor naine, kes on saanud väärt töökoha ühes suures kindlustusfirmas. „Aga tänu eestlaste väga heale, tööka rahva mainele siin Kanadas olid mul kõik uksed alati valla, nii et suur aitäh neile.”
Nõnda palju erinevaid vaatenurki, kuid kõigest kumab läbi mõte, et tegelikult oleme üsna sarnased oma heade ja halbade külgedega, ei tähenda, kuspool ookeani elada. Mina olen aga kindlasti palju tolerantsemaks muutunud kõige ja kõigi suhtes ning aastatega on eestilik ning rahvuslik mulle väga tähtsaks saanud. Kindlasti palju rohkem kui elades Eestis, kus see ju lausa käe-jala juures oli.
Nii me lobiseme, kuni perenaine toob välja suure valge vahukooretordi, keskel üksik põlev küünal. Kaunistuseks kuhjatud maasikad levitavad ahvatlevalt magusat lõhna. Ja nõnda kõlabki hämarduva Kanada taeva all sünnipäevalaul, mis pole eestlastele nii tuttav. See on hoopis laenatud rootslaste käest.
Eestlased, kes kunagi viiekümnendatel Rootsist siia kolisid, tõid kaasa viisi ning eestikeelsed sõnad. Mulle meeldib see laul väga oma kiire rütmi ja särtsakusega, mis on erinev meie tavalisest „Ta elagust!”. Mitte kõik kohalikud eestlased ei tunne seda rootsi lugu ning pidulikel juhtudel lauldakse kohustuslikus korras „Elagu”-laul ka ära. Päris naljakas, kuidas üks kanadalasest külaline imestab kord: „Millest küll teie guu-laul räägib?” Mul võtab moment aega, et aru saada, mida ta sellega mõtleb.
Olen õhtuni vastu pidanud, kuni otsustan minna tuppa ja visata pikali. Trepist üles kõndides ütlen oma sündimata lapsele tõsise häälega: „Oota veel natuke! Ära kiirusta! Kes siis 13. kuupäeval oma elu alustada tahab? Pealegi on homme minu õe sünnipäev. Mõtle, kui tore! Saad seda oma tädiga ühel päeval tähistada!”
Leban vaikselt ning kuulan sünnipäevaliste lõbusaid hääli, mis akna tagant aiast minuni kostavad.
„Ma arvan, et nüüd on aeg minna,” sosistan Tomile kõrva, kui ta tuleb pärast keskööd vaatama, kuidas end tunnen.
Tom läheb pisut ähmi täis. Aitab mu autosse ning juba sõidamegi minema.
„Kas sa võtsid ikka koti kaasa?” tuleb mulle meelde.
„Mis koti?..” imestab Tom. „Ah… Oh… Õigus jah! Me peame tagasi minema!”
Sumedal suveööl annavad vaid tänavalambid valgust. Õhk on kuumusest ja niiskusest raske. Unne vajunud linnas astuvad vaid mõned üksikud inimesed kärmelt kodu poole. Igatsen vahel taga Eesti valgeid öid, kui õieti aru ei saanud, millal uus päev koitis.
„Talvine pimedus ei häiri mind üldse. Sellega olen harjunud. Mõnus on end diivanil kassina kerra keerata ning raamat kätte võtta,” seletan vahel oma vanemale töökaaslasele, kes ei suuda aru saada, kuidas inimesed Eestis talvel täielikku masendusse ei lange. „Mul tuleb depressioon siinses suvises pimeduses,” ütlen poolnaljaga.
Meie auto vurab kärmelt mööda teed. Tom proovib mitte liiga tugevalt gaasipedaali vajutada ning uurib pidevalt, kas kõik on korras. Ta tahab olla esimene, kes oma tütrele otsa vaatab, kuid seda kindlasti mitte meie autos.
„8 naela ja 50 sentimeetrit!” hõikab keegi ruumisügavusest. Minu jaoks kõlab imelikult, et kaal ja pikkus erinevates mõõdusüsteemides kirja pannakse. Kuigi toidupoed kaaluvad oma tooteid naeltes, pole ma siiani sellega õieti harjunud. Ilmajaam teatab temperatuure Celsiustes ja retseptiraamat jagab juhendeid Fahrenheitides. Kaugused on kilomeetrites ja pikkused jalgades ning tollides. Ei tea, kas kusagil mujal leidub maad, kus valitseb selline segapuder?
Pärast mõningat solgutamist võõraste käte vahel, mille kohta laps oma arvamist kõva kisaga avaldab, saan viimaks tüdruku enda sülle. Nutt lõigatakse kui noaga katki. Ta maigutab pisut roosinupuna punast suud ning paneb silmad rahulolevalt kinni.
Järgmise päeva veedame veel haiglas. Uksed on kuni kella üheksani õhtul külalistele valla. Imestan, kuidas nad oma tänavariietuses vabalt sisse jalutavad. Ei mingeid erilisi susse või valvet, kes millal tuleb. Isad võivad isegi ööseks jääda, kuigi ega neile voodit selleks anta. Olen Eestist kaasa toonud mälestused haiglatest, milles valitseb palju rangem kord. Tahtmatult piilun kartlikult ringi, kas keegi ei tule äkki pahandama, miks eeskirju rikutakse.
Kanadas on tervishoid eranditult kõigile elanikele tasuta, kuid see ei tähenda, et haiglas võiks liiga pikalt olla. Juba järgmise päeva hommikul saab Tom meid koju viia. Ma ei kurvasta, sest kodus on ilmselt niikuinii palju parem.
Lapse jaoks on autosse pandud tool, mis ei ole tema jaoks kindlasti nii mõnus kui emme süli.
„Ära nuta, pisike!” lohutan tüdrukut, kui ta hakkab rahulolematult vigisema. „Varsti oleme kodus!”
Tom sõidab kohalt ära ja me kuuleme mingit kolksatust.
„Mis see oli?” muretseb ta.
„Keegi ajas ehk midagi õues maha,” oskan ainult arvata. Tahaksin juba kiiresti oma mõnusasse voodisse puhkama saada.
„Sada ja tuhat sarvilist!” pidurdab Tom auto seisma ja hüppab välja. Proovin aknast vaadata, mida ta seal auto taga askeldab, aga juba teeb Tom ukse lahti ning auto täitub lillelõhnaga.
„Vabandust!” ütleb ta häbelikult. „Ma panin lillekorvi katusele. Ainult pott läks nüüd katki…”
„Pole häda midagi,” võtan asja rahulikult. „Niikuinii oleks ma selle niru poti asemele uue ja ilusama muretsenud.”
Näen, et tal on hea meel, et ma asjast suurt numbrit ei tee.
Lapse sünd toob esile kahetised tunded. Hoolimata sellest, et vastsündinud lapsukest ei saa tervitada meie vanemad kaugelt Eestist, on mul hea meel, et mu ümber on nii palju häid sõpru ja tuttavaid, kes väga kokku hoiavad, ning et kohalik eesti ühiskond, kuhu minu lapsedki nüüd kuuluvad, edasi kestab. Südamepõhjas olen siiski nukker, sest igatsus Eesti järele ei kao ilmselt kunagi.
MA ELAN NÜÜD… TORONTOS
Minu esimene mulje Torontost on masendav! Pole kindel, kas see on mõjutatud reisiväsimusest või hoopis erilisest kriitikameelest.
Eesti on Rootsis veedetud aja jooksul mu silmis tasapisi aina kuldsemaid toone omandanud: Eestis on ju majad puhtad ja avarad ning teed ei tolma kunagi. Ilmselt oleme juba külge saanud mujal elavate eestlaste kombe ülistada Eestit püha maana, ükskõik, milline olukord seal ka ei valitseks. Saabudes kirgaspuhtast talvisest Rootsist, mis on meile jätnud eriliselt kaunid mälestused oma looduse ja inimsõbralike linnadega, oleme ootused Ameerika mandrile saabudes liiga kõrgele seadnud.
1991. aasta jaanuari lõpp Torontos võtab meid aga vastu ehmatavalt porise ilmega. Tänavad on kaetud soolase lumelögaga, mis muudab kõik kriimuliseks ja joonistab saabastele