“On ta siis tõesti sarnane?”
“Väliselt mitte, iseloom aga küll,” nentis Silvano kurvalt. “Tõeline nõid,” tegi ta ringi vaadates vaikse häälega kokkuvõtte.
Aldo vangutas kaastundlikult pead.
“Ei vedanud noormehel. Loodan, et sinu kohta seda öelda ei saa?” tundis ta huvi.
Silvano hakkas jälle naerma.
“Vastupidi, minu kohta võib öelda, et olen täielik õnneseen,” teatas ta rõõmsalt. “Sest ma pole absoluutselt abielus ja lähemal ajal pole ka plaanis oma õnne mingi ettevõtliku blondiini pärast reeta.”
Aldo patsutas talle veel kord õlale.
“Ma teadsin juba kooliajal, kui sõbrad olime, et ei pettu sinus. Sinule võis alati loota. Sa ei ole selline nagu minu vend,” lisas ta raske ohkega.
“Ta siis rääkis sulle oma kaotusest,” noogutas Silvano mõistvalt. “Loodan, et sa väga ei kurvastanud?”
Aldo lõi kergelt käega.
“Kurvastada on juba hilja.”
“Ma hoiatasin Vincenzot, et ta ei hakkaks mängima Micaela sõbraga,” lausus Silvano kaastundlikult. “See noormees on tõeline saatan ja kaks korda temast kangem. Kuid just sellepärast Vincenzo proovibki temast niimoodi ette saada, kui oma üleolekut rusikatega tõestada ei õnnestu.”
“Micaela sõber?” tundis Aldo huvi. “Kas tal on siis peale Vincenzo veel üks sõber?”
“Niipalju kui mina tean, oli see tal juba enne Vincenzot.”
Aldo raputas nõutult pead.
“Kindlasti need kaks väärivad teineteist,” märkis ta. “Nii et Giovanna olemasolu armuküllast eks-pruuti vaevalt kurvastab.”
“Küllap avameelitsesin ilmaaegu,” ütles Silvano talle otsa vaadates. “Tundub, et tänased uudised lõid su korralikult endast välja.”
Aldo tegi eitava žesti.
“Mitte ühtki sõna enam minu vennast ja tema tüdrukutest,” ütles ta otsustavalt. “Ja ka meie omadest mitte. Parem joome pokaali Lambruscot, nagu vanadel headel aegadel. Meie sõpruse terviseks. Kõike jõudva ja kõikvõimsa juhuse terviseks, mille tõttu meie tänane kohtumine aset leidis. Sest kuni ta ei sekkunud, käisin ma Modenas ainult selleks, et sõlmida mõni kasulik tehing, lükates meie kohtumist kogu aeg edasi.”
“Noh, ma teen ettepaneku – pudel iga möödalastud aasta eest!” hüüatas Silvano ja heitis baarimehele väljendusrikka pilgu.
Aldo tiris aeglaselt näolt villase teki ja sirutas silmi avamata käe keset voodit lebava padja poole, kus lebas klouni naeruga helisev mobiil.
“Millal ma küll sellise idiootliku helina olen pannud?” torises ta ja vajutas vastuvõtunuppu.
“Kuulen.”
“Kas sinjoore Mancioni?” kostis vastuseks kõlav naisehääl.
“Jah.”
“Mis, kas olete veel voodis?” ehmuti teisel pool.
“Jah,” kordas Aldo monotoonselt.
“Kas te ei tundnud mind ära? See olen mina, Cristina!” prahvatas tütarlaps kiirkõnes. “Tõuske otsekohe üles. Poole tunni pärast on teil kohtumine sinjoore Netyeriga.”
“Milline Cristina?” pomises Aldo kulmu kortsutades. “Milline Netyeri? Jätke mind rahule.”
“Kuidas nii – rahule?” pahandas tütarlaps. “Kuni sinjoore Netyeri pole saanud teie heakskiitu oma uuele kleidikollektsioonile, võite rahu unustada. Te ju teate, kui põhimõtteline ta sellistes küsimustes on.”
“Mis kollektsioonile?” ei taibanud Aldo ikka veel.
“Pulmakleitide, mille siis veel? Nendesamade, mida saadab teile moekunstnik Avignonist. Te peate need, nagu alati, formaalselt heaks kiitma ja dokumentidele oma allkirja panema. Vastasel juhul võib sinjoore Netyeri neid müüki mitte panna. Aga ühe, kõige kallima järele peab täna tulema sinjoriina Boniato. Nii et kiirustage. Teil on jäänud kakskümmend minutit.”
Tütarlaps katkestas kõne ja Aldo, vahtides segaduses lakke, püüdis meenutada eelmise õhtu sündmusi, kuid see ei õnnestunud. Vaimusilma ees vilksatas vaid öine tänav, Silvano purjus naeratus, laia trepi lõputud astmed, talle vastu avanev kõrge uks ja Vincenzo imestusest väljaveninud nägu.
Aldo tõusis aeglaselt voodist ja vaadates toas ringi, tundis ära nende korteri kõige suurema toa, kus nad vennaga lapsepõlves indiaanlasi olid mänginud. Siin oli sama mööbel, aga seintel rippusid endiselt joonistused lõputust preeriast.
Ikkagi vahva, et eilne päev mind siia tõi, minu lapsepõlvemajja, mõtles ta heasüdamlikult naeratades. Justkui oleks kolmkümmend aastat ajas tagasi läinud. Huvitav, kas Vincenzo on alles hoidnud meie sulgedega indiaanikostüümid? Saaks neid kas või ühe silmaga vaadata.
“Vincenzo, aitab põõnamisest! Une oma kaunitaridest vaatad hiljem lõpuni,” hüüdis ta ukse poole sammudes reipalt. “Muide, üks nendest ajas mind just praegu sinuga segamini.”
Kuid jäi siis järsku vait, sest märkas oma käekirjale sarnaneva kirjaga vihikulehte, mis oli eri värvi knopkadega ukse külge kinnitatud. Mõne sammu lähenenud, luges ta jäetud läkitust:
Hommikust, vennas! Kuigi ma kahtlen tugevasti, et sa võiksid ärgata hommikul. Aga isegi kui sa ärkad, siis vaevalt see sulle hea tundub. Sellepärast soovitan alustada tassikese kohviga. Ja eelseisev minu osa täitmine ei tundugi enam nii nukra väljavaatena. Ja-jah, sa ei eksinud oma oletustega. Kui sa neid ridu loed, olen mina juba teel Veneetsiasse. Nii et kaks järgmist nädalat pead sa olema tädi päranduse teise osa pärija. Ära kurvasta, see on ju suurepärane võimalus vahetada elegantsete autode vaatamine mitte just vähem elegantsete kleitide, lehvide, kinnaste ja sukapaelte vaatamise vastu.
Ja kõike seda oma nägu kaotamata. Olen kindel, et see vaatepilt sulle meeldib. Eriti, kui selles hakkavad osalema sihvakad tütarlapsed, kes demonstreerivad vormi ja proportsioonide harmooniat. Ära imesta, kui pärast Bolognasse naasmist hakkad sageli meie salongi külastama, et ikka ja jälle saada naudingut, nähes oma ihusilmaga seda lummavat tegevust. Aga seni kohane oma uue rolliga ja ära pea viha. Ja püüa Micaelat mitte tigedaks ajada. Tahan sind hoiatada, et ta on sageli ettearvamatu. Nagu ilmselt ka Alessia ja kõik teised naised. Et sa ei harjuks.
Sinu vapper vend Winnetou
P.S. Indiaanlaste kostüümid, mida sa eile nii ohjeldamatult näha tahtsid, on vanas kohvris voodi all. Meeldivat proovimist ja kohtumiseni!
Kirja lõpuni lugenud, tõmbas Aldo selle ukselt maha ja paiskas pahaselt kokku kägardades põrandale.
Vapper vend… Mõelda vaid, kus mul kukkus naljamees välja! Arvad, et lähen selle lollitamise õnge?
Ta tormas ülepeakaela koridori ja hakkas kõiki teele jäävaid uksi ristseliti lahti kiskuma, saates oma tegevust valju kisaga: “Vincenzo, see ei ole naljakas! Sinu nali ei läinud läbi! Aitab peituse mängimisest, ma leian su nagunii üles. Ja kui leian, siis läheb sul haprasti! Nii et tule parem ise välja.”
Jõudnud lõpuks võõrastetuppa, istus segaduses Aldo tugitooli käetoele, püüdes mõelda, mida edasi teha, kui järsku nägi laual lõpuni joomata viskipudeli kõrval veel üht vihikulehte. Mõttes vandudes lähenes ta sellele vastumeelselt ja lasi silmadel üle mõne lühikese rea joosta.
Ära pane pahaks, aga sinu poolt nii armastatud joped ja T-särgid ei ole minu stiil. Tuleb uhkeldada moodsate ülikondadega. Täna paned selga selle, mille ma diivanile jätsin (taskus on Micaela foto). Ülejäänud leiad minu toast akna juures olevast kapist. Kolmanda (beeži värvi) panen harilikult selga Micaelaga kohtumisel. Teised vastavalt olukorrale. Lipsu sidumise skeemid on peegli juures. Kui välja ei tule, siis ära kiirusta end sellega üles riputama, parem alusta kõige lihtsamast võttest