„Mä ei saand seda last enesele jätta, mä olin ülitundlik. Isegi piima mool põld.”
Siis Lissu mured kadusid. Hammas ei teinud enam häda.
„Vahi.Tolle saksmanni mä viel enesele napsan.“
Pöördusin vaatama. Süstlakolb pudenes maha ja ma kirusin:
„Assa oorajääger!”
Lissu kiljatas imestunult. Seletasin, et pean nüüd süstla uuesti läbi keetma ja desinfitseerima. Aga ega ma seda kirunud. See, keda Lissu näitas, olid sina. Saabusite Jouniga jalameestena niiduserva. Jouni tassis statiivi.
Sundisin end karedast häälest hoolimata küsima, kes see veel on.
„Kassä põle lugend ta juttusi saksmannide lehest?”
Ma ei olnud lugenud ja Lissugi polnud, aga põhjused olid erinevad.Tema luges ainult Filmiaitta ajakirja ja sealtki ainult Greta Garbo kohta. Mina jällegi ei pääsenud uudistele õieti üldse ligi.Ainuke raamat, mida Iso-Lamperil loeti, oli katekismus, ajalehtedest juba 19. sajandil kinni pandud Õlipuud ja teisi laestadiaanide väljaandeid. Suomen Kuvalehte sai mõnikord sirvida naabrite käimlas, kus sellega tagumikku pühiti.
Lissult kuulsin, et sa meeldisid kõigile. Emade ja vanaemade lemmikuks olid sa saanud pesu nöörile riputades ja ärajooksnud karja kesapõldudelt koju ajades, peremeeste sõbraks sellega, et ei teinud peretütardele tittesid. Poisinagade kangelaseks olid tõusnud parvetamispalkidel joostes ja põuda vilistades. Sellest kõigest polnud mul aimugi.Teadsin ainult, et sinu saapad ei ole sellised nagu teistel. Et sina võtsid need tuppa tulles jalast. Ja et sinu lõhn pani mul vere kõrvus kohisema.
Lissu kõneles otsekui minu piinamiseks, et naised räägivad omavahel sinu lõhnast.Autti Henriikka oli arvanud, et sinu külge on jäänud jooksuajal tapetud poropulli kiimahais. Et teised mehed sinu lõhna ei tunne, aga porod ja muud elukad küll, ning kardeti, et sügisesel jooksuajal oled tundras jännis mis jännis ning et sind hakkavad jahtima nii poropullid kui kaljukotkad.
„Mä ütsin talle, et ää mine, kulla mies.”
Vaatasin sind üle platsi. Nägid ilma vormimütsi ja SS-mundrita välja nii otsata iseteadev ja ometi habras. Saapad porokookidest puhtad ja tukk otsmikul nagu lehma lakutud. Kaamera statiivil valmis.
„Mes ta sial üles võtap?”
„Keike vilmip. Ja punup türukutele pärgasi.”
Pöörasin pea kõrvale ja sain küsitud:
„Kas ta on sind kah taht üless võtta?”
„On jah.”
„Kas tei lehte jutu?”
„Ei teind,” tunnistas Lispet.
Ohkasin kergendatult. Aga siis nokutas Lissu oma ilusat pead ja viskas ühe jala hooletult üle teise:
„Pärja sain ikke.”
Ja korraga vihkasin ma Lissut. Ojakaldal kollaselt lõõmavatest konnakapsastest ja kullerkuppudest, härjasilmadest, küüvitsast, kuradisõrmkäpast, peitjalast, soovõhast, kontpuust ja harakputkest punusid sa neidudele pärgi ja pildistasid neid. Ja mina pigistasin süstlakolbi rusikas ning kujutlesin, kuidas iga viimne kui mereranna pajulill jooksis pärga nuiama ja selle ka sai. Ja sina muudkui pildistasid. Kuidas need piimaihulised pärani reitega lehtsabad sinu ees riidest lahti võtsid, hargitasid reied laiali toolile istuma. Kergitasid kintsu, sättisid oma liha õõnsusi kaamerale lähemale ja hõõrutasid vadakut tilkuvaid rindu ohvitseride kasarmu punutud toolide vastu. Kust sellised mõtted mu pähe tulevad, aita, mu Issand, aita!
„Põle ta mies ega miskit, ku mind ei vahi.” Lispet ajas selja kaardu ja kallutas pea kuklasse. Kübar kukkus peast ja kohe mängles tema kumerustel päike, kube tuksles nagu märal suvises öös. Vilksasin üle platsi sinu poole vaadata ning seal sa seisid ja vaatasid meid. Lissu tonksas mind külge ja ütles naljatamisi:
„Vahip sind.”
„Ää aja. Ikke sind passip.”
Lissu mühatas, see oli ju niigi selge. Seejärel tõmbus Lissu ilme süngeks:
„Ta läep ää. Kuski Titovka laagrisse. Oli eile Jounile öeld.”
Vingatus lipsas mu suust ja Lissu heitis mulle pilgu. Aga ei aimanud muidugi midagi. Nagu ei aimanud mitte keegi, et minus elas naine. Peale sinu.
„Vahi, mis mä barakkide juurest üles korjasin!”
Lissu torkas mulle midagi pihku: „Mool põle seda vaja, mool oli just titt.”
Punastasin. See oli meeste kumm, seasoolest tehtud. Unto ei oleks midagi sellist ealeski heaks kiitnud. Aune oli juba vaherahu ajal teinud ettepaneku, et võiks asutada hobusega veetava komblus- ja ennetusvahendite vankri, mis sõidaks ringi ja jagaks vahendeid naistele, kelle mehed on Kannasel kindlustustöödel. Pärast vallavolikogu koosolekut andis Iso-Lamperi mulle vastu kõrvu ja keelas Aune seltsis ringi sõita. Unto oli sama meelt.Viskasid Aune välja, kui too tuli mind järgmine kord vaktsineerimistele kutsuma. Sõimasid koerakoonlaseks ja posijaks.
Nüüd oli Unto jalga lasknud, võib-olla langenud. Iso-Lamperil oli küllalt tegemist omaenese lõdva püksikummiga naise vahtimisega. Näppisin kummi. Süda hakkas peksma, kui kujutlesin, kuidas kaks inimeste olid selle üksteise sees olles enese vahele pannud. Siis napsas Lissu kummi mul käest.
„Aint et ega sool seda kah tarvis ei läe.Tiadsä?”
Lissu kudrutas naerda, aga ise vahtis samal ajal üle platsi sind:
„Mä arvan, et tol Johannesel on sama viga külges mis Hilleril. Pool muna alles.”
Ja mina vaatasin ega näinud sinus mingit viga. Sire selg, pealaest jalatallani kaunis kuju. Teadsin, et pean sinuga uuesti kokku juhtuma. Sa pidid ju minuga intervjuu tegema. Kangest naisest, kellel oli võime elu anda ja võtta.
„Auts,” aietas Lissu ja katsus oma paistes põske.
„Kuule, mä avitan sind tolle ambaga.”
Järgmisel päeval marssisin Näkkälässe.Tõmbasin Lissu hamba aida taga tangidega välja ja valetasin, et mul pole tuimastust kaasas. Siis käskisin va valelotal kompressi jaoks raudrohtu korjata. Astusin Näkkälä võimsa talu majja.
On olemas mitmesuguseid maju. Selliseid, kus elatakse jumalakartuses ja peljatakse Jumala viha, kui puulusikas põrandale kukub. Sellistesse ei maksa trügida, kui tahad oma tahtmist saada. Siis on selliseid maju nagu Neitotunturi veeres seisev Näkkälä häärber. Seal tinaraamides aknaklaaside taga elas Näkkälä Jouni, Lapimaa vägevaim viinakuningas. Karm ja leppimatu nende vastu, kes teda petta üritasid. Aga mina teadsin tema teistki külge. Teadsin meest, kes neelas hõrnad tervelt alla, nuttis, kui kevadeti kassipoegi uputati ja väntas pesutrumlit, et emal kergem oleks.
Jounil oli võimu.
Oma äri oli ta pärinud isalt, Aslak Näkkälält, kes hoidis Lapi piirituseväravat lahti kolmekümnendate kuiva seaduse ajal. Jouni oli sõitnud koos isaga samm-sammult Ouluni välja, et viin ikka Jäämere äärde välja voolaks ega kaoks lõuna januste jusside kurku. Rovaniemist oli Aslak leidnud Aune, kes töötas võõrastemajas teenijana. Aune armus ja läks mehega kaasa, kuigi suurlinnaelu oli kahju maha jätta.Veel praegugi kahetses Aune sageli Rovaniemi turgu taga ja kirus, et Näkkälätel ei olnud enam sinnakanti asja, igatahes mitte pärast Mannerheimi seitsmekümne viiendat sünnipäeva. Mis tookord juhtus, seda teadsid vähesed ja veel vähesemad söandasid sellest juttu teha.
„A’ siingi on old ia küll,” kinnitas Aune.
Ja kindlasti oligi. Aslak lasi oma noorikule ehitada Petsamo uhkeima tare. Tegi oma rahvale sama, mis lõuna härrad varem, jootis laplastele piiritust ja kogus viina nende karusnahkade vastu vahetades jõukust. Aga paha sai palga ja jõukus Jouni isale saatuslikuks. Mees ostis inglise madrustelt Parkkina esimese apelsini, tal tekkis ülitundlikkusreaktsioon ja nii ta suri.Alguses oli Aslaki surm Näkkälä talule suur löök, eriti kuna keeluseadus just samal aastal tühistati. Oleks äärepealt läinud kogu au ja uhkus.