Poolõe jutt kostab telefonis segaselt ja läbi kahina. Kaashäälikud kajavad vastu otsekui kusagil jaamahoones, sisust on raske sotti saada. Midagi merest. Hetkeks arvan, et ta tahab sõita laeval oma uue mehega Rootsist meie maja vaatama. Kavatsen öelda, et praegu pole hea aeg ja et on kole palju tegemist, aga ei jõua. Midagi tema hääles sunnib kuulama. Miks ta nii vara hommikul helistab. Küsin, mis kell on.
„Kumma aja järgi?“
Läheb natuke aega, enne kui saan aru, et ta ei nöögi mind. Kellraadio näitab kolmveerand kümme. Kahju. Oleks võinud veel magada.
Vähehaaval hakkavad õe sõnad peas terviklikke lauseid moodustama. Läänemerel on laev põhja läinud. Suur laev on põhja läinud ja õde selle pärast endast väljas. Proovin välja uurida, miks. Siis meenub mulle, et tema mees sai hiljuti tööd mingil reisilaeval, täpne ametinimetus ei jäänud meelde. See jäi küll, et tundsin seda kuuldes kahjurõõmu. Et kas Rootsist paremat meest ei leidnud. Läks teine ju suure jutuga sealt paremat elu otsima. Nüüd on õel karvakasvanud, pesemata juuste järele haisev mees, kellel oli kombeks oma pere juurest musti otsi tegema kaduda ja tagasi tulla siis, kui oli omadega täiesti läbi. Ka nimi on tal imelik: Tiit Kivirähk. Eestlane.
Siis hakkab õde rääkima nende pojast Saskast. Sõnadest ei saa endiselt aru, aga leebun pisut. Poiss on armas. Kahe ja poole aastane, rukkipõllu värvi juuste ja naerulohukestega. Hakkas vist hiljuti lasteaias käima. Tema pilt on Simppa pildi kõrval elutoa klaveril. Õde karjub torusse, et poiss oli isaga laeval.
„Raha saab otsa, pole rohkem pengareid,“ hakkab ta siis hädaldama.
Kõne katkeb. Kas ta helistas telefoniputkast ja kust ta meie uue numbri sai? Ema ehk andis. Imelik ikkagi, õel ei ole kombeks helistada. Poolõel, meil on ainult ema ühine. Vajan kohvi.
Uue kohvimasina puhkimist kuulates jõuan Nekkule toidu kaussi panna. Kassi pole näha. Kutsun teda vaikselt, meelitan:
„Tule, tule, tule. Emme annab sulle süüa.“
Oleks piinlik, kui mees kuuleks. Praegu ei kuule keegi. Just nüüd tahaks, et vähemalt kass sülle tuleks, tahaks kuulata tema karedat nurrumist, tunda valget titevilla sõrmede vahel.
Raadiost tuleb noortemuusikat. Tunnen kergendust, hakkan peaaegu uskuma, et äsjast telefonikõnet pole olnudki. Siis saan vihaseks. Mida see õde helistab, ehmatab inimese enne õiget aega voodist välja. Poolõde veel pealegi.
Pealegi on mees jälle termose lauale jätnud ja kindlasti ka lehe postkasti. Seegi teeb viha. Millegipärast oleks mõnusam ärgata, kui majas oleks magamistoast alla tulles hääli, kui mitte oma mehe, siis kellegi teise. Aga mees ei kuula kunagi raadiot. Teda häirib, et ei näe, kes räägib. Mingi tüüp parandab eetris praegugi hoogsalt maailma. Simppa kindlasti keeras selle jaama peale. Krapist tulev lärm on sedasorti ebamuusika, et ma ei viitsi isegi oletada, mis keeles lauldakse. Jumal küll!
Mõte õe segasest puterdamisest hakkas isegi nalja tegema. Või laev põhja läinud. Tänapäeval selliseid asju enam ei juhtu. Äkki on õde peast segi. Või hakkas usklikuks?
Uudiste erisaade. Diktor kinnitab seda, mida ma alles hetk tagasi ei oleks mingil juhul uskunud. Reisilaev Estonia läks täna öösel Läänemerel põhja. Hädakutsung lõppes kell 1.35. Nad ei ütle, et kardetavasti uppunud, vaid uppunud. Ma ei usu seda. Ei suuda uskuda. Käsi tõuseb suu ette, peatab sealt purskuva hääle.
Ja korraga on köök täis merevett. Põhja läinud laev. Käsi sirutub kardinate poole, et neid ette tõmmata, peita sealt paistvat merd või kaitsta maja selle eest. Käe ette jäänud tass kukub ümber, veereb lauanurgale ja kliriseb katki. Pidi siis just nüüd selline asi juhtuma, kui meil on uus maja ja kõik? Pidi õde siis just nüüd helistama! Poolõde veel pealegi.
Istun köögipõrandal loksuvas merevees ja korjan portselanikilde. Kahlan poolde reide ulatuvas vees elutuppa. Simppa on seljakoti esikusse unustanud. Mõnel teisel hommikul hakkaksin sorima, vaatama, mis elu poiss elab ka, aga täna ei jaksa. Jätan koti vedelema ja mõtlen läbi udu, et peaks temalt rohkem küsima kooli ja kõige muu kohta, tööde ja värgi. Tema sõprade kohta, kellel on liiga suured püksid ja rasked ketid kaelas. Ma ei suuda viimasel ajal enam kuidagi temani jõuda. Ka temani mitte.
Teler plõksatab lahti nagu unine silm. Alguses ma ei taipa, mis pildil on. Oranžid laigud tormisel merel nagu inetud lilled kehval maalil. Siis taipan. Need on laeva päästeparved. Ühe põhjas vedeleb midagi. Mis see on? Näeb välja nagu väike hunnik lasteriideid. Korraga raputab mu keha nuuksatus, jõllitan ekraani, kuigi ei tahaks vaadata, sõrm tõuseb suhu ja kunstküüs prõksatab hammaste vahel. Miks ei ole kusagil ühtegi inimest? Kus nad kõik on?
Jaoskonnas oli Jolppi juba täieliku valmisoleku välja kuulutanud. Pagan võtaks.Tulen sisse ja seal ta istub minu laua taga, vuntsid värisemas, ja räägib eetrisse nagu peremees kunagi. Erutusest higipull otsa ees ja näost punaseplekiline.Tuli saata poiss õue jahtuma ja väheke lund rookima.
Aga ma saan tast aru ka. Teda solvas, et siia Ivalontie 10-sse pole keegi helistanud. Meile ei räägitud midagi, kuigi helistasime Rovaniemisse ja pärisime, mis on juhtunud. Kas laev läks põhja või mis? Mõnikord on tunne, et kui ka terve maailm põhja läheks, võiksime siin Ivalos rahumeeli oodata, et keegi märkaks seda meilegi mainida.Tihtipeale arvatakse, et mis meil siin viga. Et elame siin päikese järgi nagu vanajumala selja taga. Et kui septembris lõpus hakkab kaamos tulema, siis pärast seda magame hange all kevadeni välja.
Ja kuigi minu kutseoskusi ei ole alati ja igal pool vääriliselt hinnatud, mis sellest. Mina olen leplik mees. Meie siin teame teinekord selliseidki asju, mida teised seal lõuna pool ei tea. Näiteks, et kell 04.10 helistas piirivalveülem Rovaniemi vahtkonda. Vennas on seal Someroharju õhuväe tugiüksuses olnud pea kakskümmend aastat. Neile öeldi ka ainult, et on juhtunud õnnetus ja helikopter Augusta Bell 206 peab seepärast lõunasse lendama. Aga neil oli seal parem pill ka ja nii nad saatsid teele hoopis Augusta Bell 412, see olla stabiilsem. Vennas arvas, et nood seal lõunas jälle jooksutavad neid meelega, tahavad näha, kui viksilt põhja poiss sõna kuulab. Ei hakanud rabelema, ei vennas ega nood teised. Jõid kohvi ära ja tõmbasid rahus tunked selga, korralikud kindad ja karvamütsid, kuni 05.10 lõid siis masinale hääled sisse.
Alles tee peal hakkasid jagama, et ei olegi vist õppused. Sõnumitest said aru, et miinilaevad ja piirivalve valvelaevad olid täielikus valmisolekus. Suured reisilaevad ka, Mariella, Silja Europa, Silja Symphony, Finnjet, kõik kohal. Seal kuulsid, et kõik kopterid on kohale kutsutud igast viimsest kui vahtkonnast kogu Soomes, Rootsis ja Eestis. Raadios oli täielik puder ja kapsad. Ei öelnud poistele keegi, mis neid koha peal ees ootab.
Seda ma ütlen, et teavituses on keegi suurelt ämbrisse astunud. Merepääste omad ei taibanud isegi Rootsi helistada enne kui 02.15. Olid kindlad olnud, et küllap see rootslane nagunii õigeid sagedusi kuulab. Baasiks anti neile Hanko, aga neil olid paagid tühjad ja seepärast pidi nii mõnigi kopter tegema tühja reisi mandrile ja tagasi, ja selle ajaga jõudsid juba paljud uppuda või surnuks külmuda.
Kui Rovaniemi poisid hommikul 10.15 kohale jõudsid, oli suurem õudus juba läbi. Nad said pinnaltpäästmise koordineerijalt käsu otsida surnukehi ja võimalikke ellujäänuid, kuigi selleks ajaks teadsid juba kõik, et elusalt enam kedagi kätte ei saa. Meri oli laevu täis, ulpisid seal nagu korgid meres. Oli täislastis ja reisilaevu, ro-ro-tüüpi laevu, piirivalvelaevu, miinilaevu, kuivlastilaevu ja üks Poola konteinerlaev. Kõik pidid seda suremist abitult kõrvalt vaatama. Säärane asi paneb inimese oma tühisust tunnetama.
Juba enne, kui kuulen Volvo häält ülateel, tean, et tuleb Vasja ja mitte vend. Vasja pargib auto alati liiga kõrgele mäkke. Praegugi käivad rattad poris ringi, kui ta üritab autot kahe vaevakase vahele saada. Hommikust peale purjakil. Viha teeb. Poriga on raske autot sealt kätte saada.
Ometi ei lähe ma õue vastu, vaid jätkan oma toimetusi. Käe pärast on raske tuld pliidi alla saada. Pind tuikab naha all. Veri ei jää pidama ega aita ka teksadesse pühkimine. Igale poole jääb roostekarva plekke. Jälle peab pesema, nagu musta pesu