„Kas oled mulle täna öösel naiseks?“
Alguses mõtlesin, et see on kunstnikuhing suure isase nahas. Et näen ta läbi, kuigi paljud teised ei näe. Selles oli midagi ohtlikku. Nagu leiaks magamistoast metslooma ega teaks, mida temaga peale hakata. Mõtlesin siiski, et küllap hea naine mehe taltsutab. Kujutlesin teda maja ehitamas, verandat ja aknaid klopsimas, poisiga lohet lennutamas, või mida need mehed koos teevad-taovad. Palli, keeglit, kasvõi loomi. Teda sellised asjad ei huvita. Nekkule andis korra jalaga.
„Päästetöödest on loobutud. Kardetakse, et õnnetus on nõudnud kuni kaheksasada ohvrit.“
Võpatan, kui märkan, et olen hetkeks unustanud õe mehe ja poja. Aga keset kogu seda häda ja viletsust on see lubatud, kaitsen ennast.Tohib ju olla õnnelik, et omad on elus ja terved. Teleka valgus muudab mehe näo laiguliseks, korraks on see otsekui uppunu nägu. Aknast tulev tuul seguneb telemikrofoni mühaga. Päästetööd ekraanil tunduvad mõttetud, aja raiskamisena. Helikopter müriseb tormise määrdunudhalli mere kohal nagu pliidiventilaator.
Lööb seebivahu sisse porise keerise ja mulle torkab pähe, et vanni lastud vesi hakkab kindlasti juba jahtuma.
Mehe näritud küüs kraabib diivani seljatuge, heli kostab isegi üle tuule ja teleri. Peaks vanni minema. Ometi ei suuda ma tõusta. Kardan, et kui jään üksi, löövad lained pea kohal kokku. Kui vajutan pea vee alla, näen seal Saska väikest vajuvat nägu.
Inimesed ekraanil näevad välja uskmatud ja hämmelduses, reporter on pettunud. Õde on kuskil seal üksi ja ootab kõnet, ükskõik kellelt. Mis tahes uudiseid poja ja mehe kohta. Pean silmad kinni pigistama. Nii tundub diktori hääl turvaliselt kaugena. Diivanil on hea istuda. See on ilmselgelt hea diivan. Pealegi on maja ehitatud kindlale kaljule, see ei triivi kuhugi.
Mees istub diivani teises otsas veidralt kössis ja ma ei oska temani jõuda. Ta ei ole juba kaua isegi maganud seal, kuhu perekonnaseisuametnik ta kord määras. Ühe valgest veinist läbi imbunud õhtu lõpetuseks leidsin külmkapist jubeda luuletuse. See rääkis lapse pea vastu seina löömisest, tekst oli kritseldatud piimapakile. Läksin seletust nõudma ja sellest tõusis tüli. Küsisin, kas ta ei oska enam rääkida. Alaarenenud kunstnik.
„Kah mul luuletaja.“
Sõnad lipsasid suust tahtele allumata. Ehmusin iseoma hääle peale. See oli võõras, veider. Keel komistas vastu hambaid. Mees ei vastanud midagi.Tõusis midagi ütlemata seltsamalt diivanilt ja läks oma teed. Kolis külalistevoodisse. Mõtlesin, et las proovib. Magame siis täna öösel nii. Küll tuleb järgmisel päeval tagasi. Aga enam ei tulnud.
Kurbus vajub lainena peale alles siis, kui teised on puhkama heitnud.Vend on läinud. Seda on nii raske uskuda. Et ta ei ole vetsus ega all rannas lanti loopimas, oma asju õiendamas, ei ehal ega kulda uhtmas, vaid läinud. Jätnud mind üksi selle venelase ja haige emaga. Ta on ju ennegi suviti metsades luusinud, maganud aerulabadest kokku klopsitud lambaonnis Missevaaral. Kui memmega riid oli, kadus vend tundrusse, saba seljas. Vahepeal käis salaja aknast piilumas, et kas õega on kõik korras. Küllap ma seda teadsin. Arvasin, et ei jäta maha, isegi mitte Vasja pärast. Tema kohalolek öösiti akna all oli, nagu oleksid metsal varbad.
Siis äkki läks lõunasse, midagi ütlemata.
Kõige rohkem tegi haiget, et ta oma minekust sõnagi ei rääkinud. Peast käis läbi, et see on memme süü. Kas tema on venna minu vastu pööranud? Memme igavesed jutud, lõputu kurtmine, lapsest saadik kuuldud ühed ja samad muldsed lood. Päris viha teeb. Vaesele poisile selliseid jutte ajada, niigi pea teisel tühja täis. Võtab hullu lora tõsiselt. Kui isa tagasi tuleb, saate uued suusad, uued vammused, sooja rokka iga päev. Siis on alati suvi ja juuakse linnupiima, Jumal kõdistab kuklast, kui nurga taga kükitad. Lonksame päevakübaraekstrakti peentest kuldsetest tassidest ja ema kaenla alla kasvavad villpead. Siis on kõik hästi.
Siis kui isa tagasi tuleb. Milline isa? Pole siin teisi nähtud kui kliente rahaga.Teiste isasid. Ka Näkkälä peremees käis omal ajal, kaapis esikus maad, mütsilodu peos ja silmad udused, ei tahtnud lapse poole vaadata. Praegu ei käi enam neidki külalisi.
Memm ei öelnud sõnagi, ei jaa ega ei, kui katsusin talt uurida, mis on juhtunud. Kuhu vend läks? Memm jõllitas lukus suuga vastu. Kössutas pingil, kõigutas käekönti ja keeldus õues käimast.
Alles paari nädala pärast tuli mul pähe pööningule ronida ja uurida, mida vend seal nuhkinud oli. Vasja pärast ei olnud ma jõudnud tema toimetustel terve suve silma peal hoida. Ja hiljemalt selle järgi, mis sealt leidsin, sai selgeks, kuhu ta on läinud. Alguses oletasin, et ta ei saa hakkama. Võetakse kinni ja tuuakse köie otsas tagasi nagu poro joogikohale, kui üldse tuuakse. Kui ta tee peal libastub ja kukub, kes see ikka hakkab teda üles aitama. Kord noorena kukkus ta kulda otsides Suolisjärvi kandis soosilma, külapoisid oli talle piiritust jootnud. Oli tagasi tulles sinine ja kobises külmast. Hea, et sõrm küljest ei murdunud. Siis nõustus memmgi piibli käest panema. Tegi Ahkule raudrohuteed ja tõdes:
„Ei ole poisist elulooma. A’ ei sina poiss sohu koole, ää sa seda arva. A’ merele ää mine.“
Ta oli algusest peale teadnud, et vend sureb sellesse ja sellesse. Minust ei ole kunagi selles mõttes juttu olnud. Aga tollest soosilmast saadik olen katsun tare tema tulekuks valmis hoida. Pannud igal õhtul valmis selle isast jäänud pruuni kampsuni, milles vend armastas väiksena mürada nagu kassipoeg kotis enne uputamist. Lasknud lukul roostetada, et kui ta tuleb ilma võtmeta. Ei ta enam tule. Nüüd on Ahku surnud.
Kogu õhtu ei lubanud ma endal istuma jääda. Vaja kartulid keema panna. Vaja kalaluud laualinalt kokku korjata ja penile toidujäägid kaussi panna. Vaja meeles pidada, et tühjendaksin kambris Vasja tuhatoosi ja paneksin memmele hommikuks puru kohvimasinasse valmis. Vaja oodata, kuni söed kustuvad, et siiber ööseks kinni lükata. Alustada õhtu esimese pasjansi ladumist. Vaadata, kuidas kuu tundru tagant tõuseb, oodata, kuidas pakane kargab taevarannalt kallale, nii et jõuad vaevu ukse kinni lüüa, enne kui see kõrist haarab ja kaasa viib. Alles pimedas, kui memm on ülakorrusele magama läinud ja Vasja sahmerdab kambris, alles siis, kui tema norskamine kostab korinal läbi ukse ja maja äravajunud nurgad ohkavad külmeneva õhu käes.
Alles pimedas võib lasta nutul tulla. Istun seal kaua ja paitan oma õlgu. Ütlen uuesti ja uuesti: Tubli tüdruk. Nüüd võivad pisarad tulla.
Oktoober 1994
Luupainaja nr 2
Ukse kohal vilgub sinine tuli. Kuidagimoodi tean, et kajutis on keegi, kelle pean päästma. Käsi leiab ukselingi. See ei liigatagi. Peab kiirustama. On seal keegi? Ei oleks tohtinud kajutis ootajat nii kauaks üksi jätta. Kaugemalt koridorist kostab karjumist ja mütsatusi, otsekui paiskuks miski aina uuesti ja uuesti vastu seina. Kusagil nutab võõras laps. Aga kui proovin täpsemalt vaadata, sulab kõik kokku hõljuvaks uduks, kus vilksatavad tumedad varjud.
Siis kuulen seda uuesti. Tundub, nagu väänduks ja rebeneks mingi tohutu metallist käepide. Põrand vajub järsult kaldu. Paanika. Käsi rebib ust, mis ei avane. Samal ajal katsun meenutada, kus on väljapääs, kus on ülemistele korrustele viivad trepid. Pean kogu keharaskusega vastu ust viskuma, enne kui see lahti paiskub.
Ruum on väike, seinad metall-liistudega kinnitatud laminaadist. Kahekordsed voodid, kitsas vahekäik nende vahel. Käed otsivad kiirustades alumise voodi peatsit. Tekk on jalutsis puntras ja padi põrandale kukkunud. Voodi on tühi. See, keda otsima tulin, ei olegi oma voodis. Põrandal kobades leian jope ja pimedusest hoolimata tean, et see on punane. Ümmargusest, kummaliselt kummis aknast ei näe välja. Linad vajuvad mu põske riivates akna ette. Voodi jalutsis olnud väike seljakott on vastu seina paiskunud. Ruum on tühi.
Mu