Viimaks tehakse ka pudel lahti ja nüüd muutub onu hääl veel kraadi võrra kangemaks ja jämedamaks.
Minule pudelist midagi ei anta, kuigi ma kategooriliselt nõuan.
Umbes tunni aja pärast läheb isa näost imelikuks ja hakkab kogelema. See on hiigla naljakas ja ma kilkan kõigest kõrist naerda. Seepeale vahetatakse veidraid pilke ja tädi sosistab mulle, et isa on natuke haige ja et naerda ei tohi. Ma pean muidugi sõna kuulma, aga miski nagu ei klapi. Mis haigus see nii äkitselt tuleb ja inimese nii lollakalt naljakaks teeb! Tasapisi taipan, et «haigus» tuleb pudelist, just nimelt sellestsamast pudelist. Siis viib tädi isa teise tuppa voodisse ja ma jään onu ning emaga kolmekesi. Onu punetab kangesti, kipub kätega vehkima ja küsib alatasa rämeda, järsu häälega:
«Õigus, mes?»
Peab see küll üks huvitav pudel olema. Ma istun ja vaevlen üheainsa mõtte käes: millise nõksuga neile küll auk pähe rääkida. Kui saaks kas või üheainsa lonksu! Kas või pool lonksu!
Onu viskab kuidagi üleoleva pilgu teise toa suletud uksele ja ütleb korraga ootamatult tasa:
«Sisse kukkusid oma eluga, sõtse.»
Ema võpatab ja vaatab onule just nagu paluvalt otsa.
«Sisse mis sisse,» kordab onu ja lööb lapiti käega vastu lauda. «Ei tule sellest mehest haljale oksale tõusjat. Ei tule. Õigus, mes?»
«Ma palun sind…» ütleb ema sosinal ja kiiresti. Ta nägu on nüüd üleni punane ja sõrmed näpivad närviliselt laudlina narmaid.
«Ametnikuke on ja selleks jääb,» vastab onu. «Kus su silmad olid? Igaüks näeb ju versta maa pealt, mis mees väärt on. Viinagi ei kannata!»
«Richard, palun sind…» häälitseb ema anuvalt. Nüüd vilksab tema silmist kummaline pagev ja hirmunud pilk esiti suletud uksele ja siis korraga minule.
«Poiss on ju siin…»
Onu jõrtsatab tusase naeruprahvaku ja ütleb järsult:
«Tee vähemalt poisist mees, mitte sihuke… nannipunn!»
Kõigest sellest jutust ei saa ma suurt aru, aga onu viimased sõnad puhuvad minus äkki lõkkele ühe idee. Ma krapsan püsti ja lippan onu kontori poole.
«Villu!» kuulen veel ema häält.
«Ma tulen kohe!» hõikan vastuseks ja kaon enne, kui mind jõutakse kinni pidada.
Kontoris suure laua nurgal lamab mu madrusemüts. Onu särava nokaga peakatte kõrval. Kahman ta pihku ja surun pähe, sean lindid sirgeks ning marsin siis kindla sammuga tuppa tagasi. Onu on jutuhoos, aga ma astun otse tema ette, löön käe kõrva äärde nagu kõik rohelise kuuega mehedki päeval ja ütlen valjusti:
«Sõjalaev «Lembitu» madrusVillem Alavain palub endale anda natuke sellest pudelist.»
Jutt katkeb, onu pöörab minu poole hämmeldunud pilgu ja punase näo ning jääb pärani sui vahtima. Ma ootan, kõik mu liikmed kipuvad pingutusest ja erutusest värisema. Siis pahvatab onu naerma.
«Vaat kus on mees!» hüüab ta emale. «Õigus, mes? Mees mis mees. Mis sa arvad, sõtse – kas anname talle tilgakese?»
«Lapsele? Tule taevas…» ahastab ema, aga onu on juba kallanud oma klaasi sõrmkübaratäie punast vedelikku ja sirutab selle minu poole.
«Võta siis, härra sõjalaeva madrus!»
Ma valan vedeliku endale nii kähku suhu, et hing jääb kinni. Aga ma ei hakka köhima, vaid neelan tulise ja torkiva suutäie mehiselt alla.See nagu põletab ja kriimustab ja on ühtaegu magus ning kibe. Ma ei saa midagi parata, mu silmad lähevad märjaks.
«Sa oled ikka hull,» ütleb ema onule väga vaikselt.
«See tilk ei tee midagi,» vastab onu resoluutselt. «Puhastab verd. Säh, madrus, hammusta peale kah.» Ja ulatab mulle tükikese krõbedat, pisut kõrvetada saanud saiakoorikut.
Ma istun oma endisele kohale onu kõrval ja vaatan äkilise julgusega emale otsa.
«Jumala eest, mees mis mees,» ütleb onu uuesti. «Õigus, mes?» Siis silmitseb ta minu mütsi ja lausub korraga surmtõsiselt:
«Aga selle mütsiga sa linna sõita küll ei või.»
«Miks?» kohkun ma.
Onu puudutab sõrmega tutti.
«Sind võetakse ju kohe kinni – sa oled ju päris punane! Hahahaa!»
Sõna «punane» ei ütle mulle paraku midagi.
«Jäta nüüd ometi…» palub ema, kuid onu ei kuula teda.
«Tõsijutt, võetakse kinni. Jumala eest, jalamaid võetakse kinni. Ei, sõber madrus, niisuguse tutiga antakse sind sõjalaeval silmapilk välikohtu alla!»
Ma olen nüüd päris jahmunud ega oska enam midagi öelda. Teisest toast tuleb tädi emale appi. Lõpuks lööb onu käega ning ütleb, et mõni mõis, võetagu kinni või ei, igaühe oma asi. Ja lõppude lõpuks teinud ta ju ainult nalja.
Nalja pähe kõik jääbki, aga onu hääl ja ema ning tädi ägedus panevad mõtlema. Ma lähen magama, kõik jääb vaikseks. Ma tõmban tasakesi teki üle pea ja ütlen sosinal, nii et ainult ise kuulen: «Punane…» Ja siis käib minust läbi iseäralik, salapärane värin ning hirm ja ma surun näo kõvasti-kõvasti patja.
Hommikul, kui me tagasi sõitma hakkame, on mu müts kadunud. Mütsi otsitakse igalt poolt. Mina seisan ja kordan kokkupigistatud hammaste vahelt:
«Ei tea. Ei tea. Ei tea.»
Mütsi viisin ma ise sauna taha, sinna, kus on kõige kõrgemad ja tihedamad nõgesed. Kõrvetasin küll valusasti oma käe, aga ohtliku punase tuti surusin sügavale, sügavale põletavasse põõsasse.
KUUES KÜÜNAL
Ma õpin lugema. Minu vanemad on mu usinusest ja andekusest hämmastunud.
SEITSMES KÜÜNAL
Meie majas on tüli. Ma ei ole isa ega ema kunagi varem tülitsemas näinud ja see kohutab mind pisut. Miks nad riidu läksid, pole mul teada, aga mingil moel peab see olema seoses suure peoga, mida meie juures hiljuti peeti.
Ma tean nüüd juba, et isa käib tööl nagu kõik teisedki mehed meie majas ja kuldketiga hüljes on tema peremees ning maksab talle palka, millest me kolmekesi elame. Kuigi hea see palk ei näi olevat, sest alatasa kuulen ma nurisemist, et ühte oleks vaja ja teist tuleks tarvis, aga rahakott ei kannata. Siis põhjab isa vängete sõnadega hüljest, kes on liiati Diia isa, ja kinnitab, et vanamees on puhtakujuline vereimeja ning kurnaja. Ema rahustab teda ja vaatab ise ehmunult ukse poole, nagu võiks Diia paps iga silmapilk sisse astuda.
Minu arust ei ole sel Diia isal või vanal Parameelel, nagu isa teda nimetab, viga midagi. On sihuke lõbus paksuke, hiiglama kavala näoga ja rohutirtsu koibadega. Mõnikord jääb ta hoovil minu ette seisma, krapsab mul kelmikalt kõrvalestast kinni ja ütleb, et olgu ma ikka tubli poiss ja võtku igas asjas eeskuju oma isast, kes on üks väga tubli ja väärt ametnik ja oskab peremehest lugu pidada ning tema kasude eest hoolt kanda. Mul on siis paksukesest lausa kahju – kui ta vaeseke teaks, missuguste sõnadega isa teda õhtuti ristib! Õieti peaks talle ütlema, et ärgu petku ennast illusioonidega, aga mind hoiab tagasi imelik seletamatu tunne, et midagi on selles suures sõbralikkuses viltu. Ja teiselt poolt – võib ju ka olla, et isal on õigus, kui ta Diia vanameest parasiidiks ja vereimejaks nimetab, aga mispärast ta siis kohe mesimagusaks muutub ja kaela koogutama kukub, kui Diia papa ise nähtavale ilmub?
Mida rohkem ma seda suurte inimeste elu vaatan, seda kiiremini kogu mu lugupidamine kahaneb.
Meil Diiaga – tuleb välja,et tema õige nimi on hoopis Diana – ja Antiga käib kõik palju lihtsamalt ja otsekohesemalt: kui Diia mind vihastab, annan talle kõmmu kuklasse ja asi tahe, Diia äigab enamasti vastu ning kogu konflikt ongi lahendatud. Antit ma jälle puutuda ei julge, tema on minust kindlalt üle.
Diia