«Sa olid ju tema abi,» püüdsin nüüd ise seletust leida.
Isa silmitses mind kaua ja mõttesse vajunult, vastas siis peaaegu abitult, nagu nõu küsides:
«Mis siis? Parameelel jääb siia terve kari sugulasi maha. Miks ta vabrikut neile üle ei anna?»
«Selle taga on midagi ohtlikku,» ütles ema rahutult.
«Kui ma ainult teaksin.» Isa võttis laualt paberossi, pani ruttamata põlema. «Parameel on vana rebane. Kui tema jalga laseb, on midagi hullu tulemas. Ja et mina tema asemikuks pean jääma…»
«Aga nad on ju sulaselged eestlased!» ütlesin mina.
Isa lõi käega.
«Mis see loeb? Praegu mehkeldavad nii mõnedki ennast sakslaste nimekirja.»
«Argpüksid,» ütles ema. «Närused jooksikud.»
«Raske on teise inimese üle kohut mõista, kui sa kõiki asjaolusid ei tea,» vastas isa. «Räägitakse, etVenemaa…»
Äkki mõistsin ma täies selguses omaenese traagikat. Diana sõidab ära. Diana sõidab ära. Igaveseks. Ma ei näe teda enam iialgi.
Pöördusin kannapealt ümber ja läksin välja.Esimesed sammud suutsin kõndida, siis pistsin jooksu. Tormasin Parameelte ukse taha ja helistasin. Keegi ei avanud. Ma ei andnud alla, surusin sõrme täiest jõust nupule ja hoidsin. Kuulsin, kuidas kell esikus tirises, metsikult ja kaua. Siis praotus uks, ma nägin tema silmi.
«Diana!..»
Olin ühe sammuga sees ja hoidsin teda oma embuses. Uks vajus mulle selja tagant peale, lõin selle jalaga kinni. Ja surusin pea sõnatult Diana juustesse.
Lahkusin tema juurest alles keskööl.
«Me tuleme tagasi,» kinnitas ta mulle. «Ma tulen tagasi,Villem! Ma tulen!»
Järgmisel päeval sõitsid nad Tallinna. Kõigega oli nii kiire, et me ei saanud enam õieti jumalagagi jätta. Seisin mingit piinlikkust tundmata keset hoovi, kui nad autosse istusid. Üksainus pilk sidus meid veel, sidus valusalt. Siis nad läksid.
Õhtul tõi raadio tõsise ja ootamatu teate: Eesti valitsus nõustus andma Nõukogude Liidule õiguse lennu- ja mereväebaaside rajamiseks meie territooriumil.
Mis meid ootab? Mis on tulemas? Mis ootab sind, direktor Alavainu poeg ja pärija?
SEITSMETEISTKÜMNES KÜÜNAL
Ma seisan meie linna peatänaval ja vahin pikka mootorratturite rivi. Nad on tolmunud khakivärvi pluusides ja pükstes, kõigil ripuvad kaelas mustad automaadid, neil on liikumatult tõsised, peaaegu sünged näod ja pilotka ees veretab kõigil punane viisnurk.
Minu kõrval seisab meie ajalooõpetaja, vana mees hallide juuste ja rusikas kätega. Ta pigistab mu õlga ja kordab kahvatu näoga:
«Pea meeles see päev, poiss, täna on seitsmeteistkümnes juuni tuhat üheksasada nelikümmend, pea meeles see päev…»
Ma vaatan ja vaatan. Minus ei liigu ükski tundmus, ma ei ole rõõmus ega kurb ega hirmunud ega vihane. Ma lihtsalt seisan ja vaatan. Ja ajalooõpetaja minu kõrval kordab lakkamatult:
«Pea meeles see päev, poiss, täna on seitsmeteistkümnes juuni tuhat üheksasada nelikümmend…»
KAHEKSATEISTKÜMNES KÜÜNAL
Ma istun klassis ja tunnen, et paljud silmad mõõdavad mind umbusklikult ning valvsalt. Meil on klassijuhatajatund, me valime klassikomiteed.
«Keda pannakse ette klassiorganisaatoriks?» küsib uus klassijuhataja, heledate juuste ja kummaliselt kauni näoga naine.Teatakse rääkida, et ta on olnud kuus aastat vanglas ja lõpetanud seal ülikooligi. Küllap vist vanglast ongi pärit see vahanukutaoliselt läbipaistev nahk ja natuke hõõguv jume.
Vaikus. Siis sähvatab tagantpoolt Suurkase hääl:
«Eks muidugi Alavain! Tema ju nüüd direktori poeg.»
Tundsin, kuidas mu kõrvalestad õhetama hakkasid. Direktor, sellest poleks veel midagi.Aga oli isal siis vaja vabriku natsionaliseerimise puhul seda lollakat kõnet pidada – nagu oleks tema ise, oma kätega vabriku üle võtnud!
«Ma palun rahu,» ütleb noor naine häält kõrgendamata. «Esitage kandidaadid.»
Suurkask ei kohku. Ta tõuseb ja nimetab valjult minu nime. Keegi ei protesteeri.
Klassikomiteesse valitakse kolm õpilast: mina, Anti Teeäär ja Vilma Laatsarus, habras mustasäbrulise peaga tüdruk, kelle isa suri vanglas kaks kuud enne nõukogude võimu kehtestamist.
Salapärased plahvatused äratasid mu keset ööd. Vaatasin tahtmatult kellale – see näitas pool kaks.Teises toas sosistasid isa ja ema, ma tõusin ja läksin nende juurde. Kui olin poolel teel, värises maja uuest mürtsatusest.
«Mis see on?»
Isa lamas ema kõrval, heitis enne vastamist talle kiire ja nagu kokkuleppiva pilgu.
«Tont teab.»
«Kas on sõda lahti?»
«Sõjamürin on teistsugune.»
Käis järjekordne plahvatus, kogu maja tudises, öölauale jäetud klaasis tilises lusikas nagu häirekell.
«No mis see siis ometi tähendab?»
«Lõhkavad midagi.»
«Mida?»
«Ei tea.»
«Südaööl?»
«Ju siis on tarvis.» Jälle vahetati pilke ja ma mõistsin, et minu eest varjatakse midagi. Vihastusin.
«Titaks peate või?»
Ema naeratas abitult, rahustavalt. Isa vaatas mulle sirgelt silma.
«Homme kuuled isegi. Praegu ei tea ka meie midagi.»
Sain aru, et siit enam midagi välja ei pigista, läksin tusaselt voodisse. Rohkem plahvatusi ei tulnud.
Hommikul kooli minnes selgus kõik: otse koolimaja vastas kõrgunud monument oli kadunud. Pronksist figuuridest polnud jälgegi, raudkivist alus lamas viieks-kuueks suureks kamakaks murenenult künka otsas nagu kivivare põllul. Tundsin seletamatut ängistust. Miks? Milleks?
Koolis oli meeleolu viimase kraadini üles kruvitud. Suurkask seisis püsti pingil, karjus vihast lõkendava näoga süüdistusi ja ähvardusi. Tema ees nägin Antit, jalad harkis, käed taskus, nägu ebaloomulikult kahvatu. Nende ümber olid tihedas sõõris teised. Kui Suurkask mind märkas, lõid ta silmjad raevukalt leegitsema.
«Ahaa, meie organisaator ja komitee esimees tuleb. Noh, rahvajuht, seleta siis nüüd meile, mis poliitiliselt tähtis sõpruseavaldus see oli?»
Astusin vaikides lähemale, lükkasin teised eest, läksin oma pinki.
«Poed kõrvale? Ei lähe läbi.Anna vastust!»
Suurkase käitumine oli minu meelest nii totter ja solvav, et ma ütlesin ainult:
«Mis sa jamad.»
«Kuidas nii? Milleks me sinu siis valisime? Sina pead andma selgitust. Lase käia, me ootame.»
Lasksin pilgul ringi liikuda, nägin palju külmi, vaenulikke nägusid. Kuum viha kees äkki üles.
«Kuradi lollid! Mis minul sellega tegemist on? Ma nõuaksin heameelega ise kelleltki aru!»
«Ah või nii,» lausus Suurkask pilkavalt. «Meie mõtlesime jälle, et…»
«Pea lõuad!»
See kärgatus oli ilmselt omal kohal, sest Suurkase ilme selgines veidi.
«Nonoh, ära sellepärast kohe ninasse karga.»
Ja siis astus mulle ootamatult appi Tuura Peeter.
«Ise sa jaurad teise kallal,» ütles ta mornilt. «Leidsid, kellele