Esmaspäev algab laupäeval. Arkadi Strugatski

tõmbas. «Homme ma eide käest alles saan,» mõtlesin.

      Kuues peatükk

      «Ei,» lausus ta vastuseks mu pealetükkivale pilgule, «ma ei ole klubi liige, olen viirastus.» – «Hea küll, kuid see ei anna teile õigust klubis ringi käia.»

H. G. Wells

      Hommikul selgus, et diivan seisab oma kohal. Ma ei imestanud. Mõtlesin vaid, et vanaeit oli nii või teisiti oma tahtmist saanud: diivan seisab ühes nurgas, aga mina laman teises. Voodiriideid kokku pannes ja hommikvõimlemist tehes mõlgutasin sellest, et arvatavasti on ka imestamisvõimel mingi piir. Nähtavasti olin astunud juba pikalt selle piiri taha. Tundsin isegi mõningat väsimust. Püüdsin ette kujutada midagi niisugust, mis võiks mind praegu jahmatada, kuid fantaasiast jäi puudu. See mulle eriti ei meeldinud, sest ma ei kannata silmaotsaski inimesi, kes ei suuda imestada. Tõsi küll, olin kaugel mõtteviisist «mõtleks, kah mul ime», pigem meenutas mu seisund Alice’i olukorda Imedemaal: viibisin justkui unes ning võtsin ja olin jätkuvalt valmis võtma iga imet kui midagi niisugust, millele tuleb asjalikumalt reageerida kui lihtsalt suu ammuli ajada ja silmi plaksutada.