«Sina ei tulnud, laps. Sind leiti. Korviga ukse juurde jäetud, Shakespeare jalatoeks ja Poe «Usher» padjaks. Pluusi küljes nööpnõelaga sedel: AJALOOLANE. Sind saadeti, laps, meid kirja panema, üles lugema, meie päikesepelgust, meie kuuarmastust talletama. Aga võib ka öelda, et Maja kutsus sind, ja sinu tillukesed näpud ihkasid kirjutada.»
«Millest, Vanaema, millest?»
Iidne suu pudistas ja pomises ja pomises ja pudistas…
«Kõigepealt Majast endast…»
7. peatükk
Maja, Ämblik ja Laps
Maja oli müstilisse saladuseloori mähitud mõistatus, kuna selles leidus vaikusi, igaüks erinev, ja voodeid, igaüks ise mõõtu, mõned neist kaanega kaetud. Mõned laed olid piisavalt kõrged trepimademete tarvis, kus varjud pea alaspidi rippuda võiks. Söögitoas pesitses kolmteist tooli, igaüks kolmeteistkümnendana nummerdatud, et keegi ei peaks selle numbriga kaasnevast aust ilma jääma. Kroonlühtrid pea kohal olid valmistatud viiesaja aasta eest merel kadunuks jäänud piinatud hingede pisaraist, ja keldris hoiti viitsada aastakäikude kaupa sorteeritud veinikasti ja kummaliste nimedega veine nende sees, ja tühje pesasid tulevastele külalistele, kellele ei meeldi voodid ega kõrged õrred lae all.
Kokku kootud ämblikuvõrke pidi rändas üks ja ainus ämblik, laskudes ülalt ja ronides alt, nii et kogu Maja kattis helisev niidistik, millel väle kütt Arach mängis, keda oli ühel hetkel näha veinikorvide juures ja järgmisel tormidest painatud katusekambri poole tormamas, kärme ja käratu, võrku kuduv, niite lõimiv.
Kui palju tube, konkusid, kappe ja korve kokku oli? Keegi ei teadnud. Kui väita tuhat, oleks see liialdus, kuid sada poleks tõele sugugi lähemal. Sada viiskümmend üheksa näib usutava hulgana, ja viimne kui üks neist püsis kaua tühi, kutsudes elanikke kogu ilmast, ihates pilvist üürilisi noppida. Maja oli tonte igatsev tondiloss. Ja sedamööda, kuidas tuuled sada aastat ümber maailma käisid, sai Maja kuulsaks, ning üle kogu ilma tõusid surnud, kes olid kauaks unele suikunud, mornis üllatuses istuma, jätsid surnud olemisest paremat ametit soovides oma võikad tegemised ja asusid minekule.
Kõik maailma langenud sügislehed tõusid lendu ja rändasid sahiseva parvena, heljusid Ameerika südamaa kohal ning laskusid maha, rõivastades puu, mis ühel hetkel seisis raagus ja järgmisel oli kaunistatud Himaalaja, Islandi ja Kap Hoorni sügislehtedega, leegitsevates värvides ja leinalises võras, kuni puu kesk oktoobrikuud õide läks ning kõrvitsalaternate nägu vilju kandis.
Misjärel…
Sünges Dickensit väärivas tormis möödunud teekäija jättis peatee sepisvärava juurde piknikukorvi. Korvi sees miski halises, nuuksus ja karjus.
Uks avanes ja ilmus vastuvõtukomitee. See koosnes erakordselt pikast naisest, tema veel pikemast ja kõhnemast abikaasast ning vanaeidest, sündinud siis, kui Lear oli noor, kelle köögis keesid vaid katlad ja kateldes supid, mis menüüsse ei passi, ning just need kolm kummardusid piknikukorvi kohale, et keerata tagasi tume tekk beebi näo eest, kes oli mitte rohkem kui nädal või kaks vana.
Neid rabas tema ihu, roosa nagu koit ja loojang, ja tema hingamise heli nagu leebe kevadtuul, ja tema peksleva südame rütm, vaevu valjem kui vangistatud koolibri tiivalöögid, ning mõttevälgatuse ajel võttis Udude ja Rabade Emand, nagu teda üle kogu ilma tunti, tibatillukese peegli, mida ta pidas mitte enese näo vaatamiseks, kuna seda polnud peeglis näha, vaid võõraste nägude uurimiseks, ega nendega midagi viltu pole.
«Oh, vaata,» hüüatas ta ja hoidis peeglit väikese beebi põse juures, ja ennäe! kõik üllatusid.
«Oh sa tont,» sõnas kõhetu kahvatu mees. «Tema nägu on peeglis näha!»
«Ta pole meiesugune!»
«Ei ole, aga ikkagi,» ütles naine.
Väikesed sinisilmad ja nende paarilised peegliklaasil vaatasid neile otsa. «Ärme puutume,» ütles mees.
Ja nad oleksidki võinud taanduda ning jätta ta metsikutele koertele ja kassidele, kui mitte Emand poleks viimasel hetkel öelnud «Ei!», haaranud korvi, pöördunud ja viinud selle koos beebiga Majja ning eeskojast ruumi, mis sai sellest hetkest lastetoaks. Kõik selle neli seina ja lagi olid kaetud joonistustega leludest, mis olid kaasa pandud Egiptuse hauakambritesse, tuhandeaastasel pimedusejõel rändavatele vaaraopoegadele mängimiseks, kelle nägude rõõmustamiseks ja sünge aja täiteks oli vaja lõbusaid esemeid. Nii et kõikjal seintel tembutasid koerad ja kassid; siin oli kujutatud nisupõlde, millest peitust mängides läbi tungida, ning mõne kurva vaarao surnud lastele kaasa pandud pätsid surelike leiba ja rohelise sibula kimbud. Ning sellesse kalmulisse lastetuppa saabus rõõmus laps, et sünge kuningriigi keskmesse elama asuda.
Ja korvi puudutades ütles sügistalvise Maja perenaine: «Kas mitte ei elanud kunagi üks leebe ja helge erilise elusaatusega pühak, kelle nimi oli Timoteus?»
«Küllap vist.»
«Niisiis,» ütles Salapärane Emand, «ta on armsam kui pühakud, mis lõpetab mu kahtlused ja rahustab mu hirmu; ehkki küll mitte pühak, saab temast siiski Timothy. Eks ole, laps?»
Ja oma nime kuuldes kisas uustulnuk korvis rõõmsalt.
See kostis Ülemise Pööninguni ning sundis Cecy kesk oma raskeid unenägusid külge keerama ja pead kergitama, et taas kuulda seda kummalist rõõmukisa, mis tema suu naerule kiskus. Sest ehkki Maja püsis kummaliselt vaikne, kõik teadmatuses, mis neid ees ootab, mees ei liigutanud ja naine kummardus alla, pooleldi kõheldes, mida järgmiseks teha, teadis Cecy üsna otsekohe, et ainult reisimine teda enam ei rahulda, et kui proovida kord siin, kord seal erinevaid vaateid, helisid ja maitseid, pidi olema keegi, kellega seda kõike jagada ja kellele jutustada. Ja siin oligi edasijutustaja, kelle hele kisa andis teada, et mida talle ka ei näidataks ega räägitaks, püüaks tema tugevaks ja metsikuks ja kiireks kasvav väike käsi selle kinni ja paneks kirja. Seda tajudes saatis Cecy õrna mõttelõime ja tervituse beebi juurde teda endasse mähkima ja kinnitama, et ta on omade hulgas. Ja nõnda silitatud ja lohutatud leidlaps Timothy lakkas lalisemast ja uinus kingitud unne. Ja seda nähes oli kõhe mees sunnitud naeratama.
Ning seni märkamatuks jäänud ämblik ronis tekipuntrast välja, uuris ümbrust, jooksis siis lapse käele nagu luupainajalik pitsersõrmus mingi tulevase õukonna õnnistamiseks, ja jäi nii liikumatuks, et näis süsimusta kalliskivina roosal ihul.
Ning Timothy, aimamata, mida ta sõrmes kandis, tegi tutvust väikeste pudemetega suure Cecy unenägudest.
8. peatükk
Hiir, maailmarändur
Nii nagu Majas oli üks ämblik, pidi seal olema ka —
Üksainus hiir.
Elust surma ja Esimese Dünastia Egiptuse hauakambrisse pääsenult sai väikese närilise vaim viimaks põgenema, kui paar uudishimulikku Bonaparte’i sõdurit pitseri murdsid ning päästsid valla nakatunud õhu puhangu, mis tappis sõjaväelasi ja kohutas Pariisi veel kaua pärast seda, kui Saatus küüsi näidanud, Napoleon lahkunud ja Sfinks võidutsenud oli, prantslaste kahuriarmid näos.
Nõnda pimedusest välja kistud hiirevaim matkas sadamasse ja rändas välja koos Marseille’sse ja Londonisse ja Massachusettsi suunduvate kassidega, ehkki küll mitte nende seltsis, ning sajand hiljem saabus just siis, kui laps Timothy Perekonna lävel nuttis. Too hiir jooksis kribinal-krabinal lävepaku alla ja leidis sealt eest ärksa kaheksajalgse olevuse, hulk sebivaid põlvi mürgise pea kohal. Hiir tardus rabatult paigale ega liigutanud targalt mitu tundi. Kui ämblik kord valvamast väsis ja lahkus hommikusöögiks kärbseid otsima, putkas Hiir hoone sügavusse, otse seinte vahelt lastetuppa. Seal võttis beebi Timothy, kes vajas kaaslasi, ükskõik kui väikesi või veidraid, ta teki alla kaissu ja eluaegseks sõbraks.
Nõnda siis Timothy, kes polnud pühak, sirgus noormeheks, kelle sünnipäevatordil süüdati kümme küünalt.
Ja