«Öelge, Popov, kui te siia üksi jääte, kas te laeva juurest kuhugi ära ka käite?»
«Kuidas, palun?» Mind ei üllatanud mitte niivõrd ta küsimus, kuivõrd fakt, et Gennadi Komov vaevus mu ajaveetmise vastu huvi tundma. Minu suhted Gennadi Komoviga on keerulised. Ta ei meeldi mulle.
«Selles mõttes, et kas te liigute ringi? Käite näiteks soos või sopkade juures…»
Vihkan seda, kui inimesega rääkides vahitakse igale poole mujale, aga mitte inimesele otsa. Eriti kui ise ollakse soojas kapuutsiga parkas, inimene aga kõigest paljale kehale tõmmatud treeningriietes. Aga Gennadi Komov on Gennadi Komov ning ma vastasin kätega õlgade ümbert kinni võttes ja kohapeal hüpeldes:
«Ei. Mul ei ole niigi aega. Pole mahti ringi jalutada.»
Nüüd lõpuks suvatses ta märgata, et ma värisen ja, osutanud oksakesega viisakalt luugi poole, sõnas: «Olge hea. Külm on.» Lüüsikambris peatas ta mind aga uuesti.
«Aga kas robotid lähevad ehitusplatsilt eemale?»
«Robotid?» Ma ei mõistnud, kuhu ta sihib. «Ei. Milleks?»
«Noh, ma ei tea… Ehitusmaterjali järele näiteks.»
Ta toetas oma oksakese hoolikalt seina najale ja hakkas parkat lahti nööpima. Mul kiskus närv mustaks. Kui ta oli mingil moel mu ehitussüsteemide tõrgetest haisu ninna saanud, siis esiteks polnud see tema asi, teiseks – öelgu siis otse. Mis ülekuulamine see selline olgu…
«Antud kübersüsteemide mudelid kasutavad ehitusmaterjalidena seda, mis neid ümbritseb,» vastasin võimalikult kiretult. «Praegusel juhul – liiva.»
«Ja kive,» lisas Komov parkat nagisse riputades hooletult. Sellega puudutas ta hella kohta. Aga see ei olnud tema asi ja ma käratasin väljakutsuvalt:
«Jah! Kui ette satuvad, siis ka kive.»
Esimest korda vaatas ta mulle otsa.
«Kardan, et te saite minust valesti aru, Popov,» lausus ta ootamatult pehmelt. «Ma ei kavatse teie töösse sekkuda. Mul on lihtsalt tekkinud mõningad küsimused ja ma pöördusin teie poole, sest te olete ainuke inimene, kes oskab neile vastata.»
Mis siis ikka, kui minuga räägitakse inimese kombel, oskan ka mina inimese kombel rääkida.
«Üldiselt nad kive ei vaja,» laususin. «Eile hakkas süsteem lihtsalt veidi jukerdama ja masinad loopisid need kivid kõikjale mööda ehitusplatsi laiali. Kes seda teab, milleks see neile vajalik oli. Hiljem koristasid muidugi ära.»
Ta noogutas.
«Jah, ma märkasin. Aga mis tüüpi rikkega tegu oli?»
Rääkisin talle paari lausega eilsest päevast, puudutamata loomulikult intiimsemaid üksikasju. Ta kuulas, noogutas, haaras siis oma oksakese, tänas selgituste eest ja lahkus. Ja alles messiruumis, kaerahelbeputru külma piimaga süües taipasin, et mulle jäigi selgusetuks, millised küsimused doktor Mboga lemmikut vaevasid ja millisel määral ma neile vastata suutsin. Või kas üldse suutsin. Katkestasin söömise ja vaatasin Komovi poole. Ei, ilmselt ei suutnud.
Gennadi Komov näeb üldse välja nagu inimene mõnest teisest maailmast. Alalõpmata silmitseb ta midagi teisel pool kauget horisonti ja mõtleb mingeid oma kuratlikult kõrgelennulisi mõtteid. Maa peale laskub ta vaid neil juhtudel, kui keegi või miski, kogemata või meelega, ta uuringuid takistab. Sellistel puhkudel kõrvaldab ta karmi käega, teinekord lausa halastamatult, takistuse ja eraldub uuesti Olümposele. Vähemalt nii tema kohta räägitakse ja ega siin midagi imestada ole. Kui keegi tegeleb võõrplaneetlaste psühholoogiaga ja teeb seda edukalt, rabab ennast säästmata otse eesliinil; kui ta kõige selle kõrvalt on, nagu räägitakse, üks planeedi silmapaistvamaid arenguprojekteerijaid, võib talle nii mõndagi andeks anda ja tema käitumisse teatud mööndustega suhtuda. Ei saa ju ometi kõik olla nii sarmikad kui Gorbovski või doktor Mboga.
Teisalt meenusid mulle viimastel päevadel hämmingu ja kibedusega aina sagedamini Komoviga terve aasta koos töötanud Tatjana ülistavad jutud. Tatjana oli minu arust Komovisse armunud ning rääkis temast alati kui hämmastavast suhtlejast, peene huumorimeelega inimesest ja nii edasi. Nii ta ütleski: seltskonna hing. Milline seltskond see küll peab olema, millel on selline hing, mina ette kujutada ei suuda.
Nii et Gennadi Komov jättis mulle alati mulje kui teistest dimensioonidest pärit inimene. Aga täna hommikusöögi ajal ületas ta iseennastki. Oma söögi soolas ta üle. Soolas, maitses ja saatis taldriku mõtlikult jäätme-eemaldisse. Sinepi ajas võiga segamini. Määris magusale röstsaiale, maitses ja saatis mõtlikult taldrikule järele. Jakov Wanderhuse küsimustele ei vastanud, see-eest imes end nagu kaan Maikale külge ja muudkui päris, kas nad pildistamise ajal on kogu aeg Wanderiga koos või lähevad vahel ka lahku. Ning aeg-ajalt vahtis ta äkki närviliselt ringi, korra kargas ta püstigi, jooksis koridori, oli mõned minutid ära ning tuli siis tagasi, nagu poleks midagi juhtunud, ja määris jälle sinepit saiale, kuni see õnnetu sinep ta käeulatusest üldse ära korjati.
Maika oli samuti närviline. Vastas katkendlikult, hoidis silmad maas ega naeratanud kogu hommikusöögi ajal kordagi. Mis temaga lahti on, seda ma mõistsin. Mina tema asemel närveldaksin samuti, kui selline töö ees seisab. Ta on ju ikkagi minu eakaaslane, kuigi kogemust on tal oluliselt enam, aga see pole sedasorti kogemus, mida tal täna tarvis läheb.
Ühesõnaga – Komov oli närviline, Maika oli närviline, Wanderhusel hakkasid neid vaadates ka ilmnema rahutuse tundemärgid ning mulle sai selgeks, et minu osalemise küsimust eesseisvas ekspertiisis praegu tõstatada oleks äärmiselt kohatu. Taipasin, et täna seisab mul jälle ees terve tööpäev vaikust ja tühjust, ning hakkasin samuti närveerima. Õhkkond lauas muutus pingeliseks. Ning siis otsustas Wanderhuse kui laeva komandör ja arst selle pinge maandada. Ta tõstis pea, ajas alalõua õieli ning silmitses meid pikalt üle ninaotsa. Ta ilveslikud bakenbardid tõmbusid turri. Alustuseks rääkis ta mõned anekdoodid tähelaevnike elust. Anekdoodid olid vanad ja habemega ning ma sundisin end naeratama, Maika ei reageerinud üldse, Komov aga reageeris kuidagi kummaliselt. Ta kuulas tähelepanelikult ja tõsiselt, noogutas puäntide peale, siis aga silmitses Wanderhuset mõtlikult ja teatas mõjukalt:
«Teate, Jakov, teie bakenbardidega sobiksid suurepäraselt tutikesed kõrvaotstes.»
See oli hästi öeldud ja muus olukorras oleksin ma selle teravmeelsuse peale rõõmustanud, nüüd aga näis see mulle täieliku taktitusena. Wanderhuse paistis aga ise olevat vastupidisel arvamusel. Ta muheles rahulolevalt ning lõi kõverdatud sõrmega bakenbardid puhevile – esmalt vasema, siis parema – ja jutustas järgmise loo.
Ilmub mingile tsiviliseeritud planeedile tüüp Maalt, astub kontakti ja pakub aborigeenidele oma teeneid kui Maa suurim esimese põlvkonna igiliikurite konstrueerimise ja ekspluateerimise spetsialist. Aborigeenid vahivad sellele ülimõistuse saadikule loomulikult otsa, suud ammuli, ja hakkavadki kohe tema juhendamisel ehitama. Ehitavadki valmis. Igiliikur ei tööta. Tüüp Maalt keerutab rattaid, roomab hammasrataste ja varraste vahel ringi ja räuskab, et kõik on valesti tehtud. «Tehnoloogia on teil vananenud,» räägib ta. «Need sõlmed siin on tarvis kardinaalselt ümber taha, nood seal aga üldse välja vahetada, või mis teie arvate?» Aborigeenidel pole pääsu. Hakkavadki välja vahetama ja kardinaalselt ümber tegema. Aga kui nad on selle kõik valmis saanud, tuleb Maalt kiirabilaev, sanitarid püüavad leiduri kinni ja teevad talle vajaliku süsti, arst vabandab aborigeenide ees ning laev lendab minema. Aborigeenid on löödud ja segaduses, vahivad üksteisele häbiga otsa ning hakkavad juba laiali minema, kui äkki märkavad, et igiliikur töötab. Jah, mu sõbrad, igiliikur hakkas tööle ja töötab siiamaani, juba sada viiskümmend aastat.
Mulle see lihtsavõitu lugu meeldis. Kohe näha, et Wanderhuse mõtles selle ise välja ja tõenäoliselt just praegu. Minu suureks imestuseks meeldis lugu ka Komovile.
Juba poole jutu pealt lõpetas ta pilguga laualt sinepi otsimise ja jäi Wanderhusele