“Tehtud!” ütleb Toots. “Pakkige sisse üks tosin! See olgu pruudile pulmakingituseks. Kuuled, Teele, teist kingitust ära enam oota, – mina olen kokkuhoidlik inimene ega armasta pillamist.”
“Tehtud! Tehtud!” noogutab neiu peigmehe poole naeratades pead.
“Niisugune asi meeldib mulle!” hüüab ärimees rõõmsalt. “Nüüd on sihher, et ma teiste tosinate pealt oma kolmkümmend protsenti puhast teen. Kas te pole tähele pannud, et kaup siis alati hästi läheb, kui esimesel ostjal on õnnelik käsi? Siin on tosin nuge ja kahvlid – nendega võite süüa kogu oma eluaja, kui te väga palju äädikat ei tarvita. Aga nüüd lähen ma ja puhun oma kopsu välja, kui see teemasin muidu keema ei lähe.”
“On juba tehtud!” ütleb Lesta, tossavat teemasinat lauale tuues.
“Kroki” juures tõuseb Tootsi meeleolu nii kõrgele, et ta isegi Kippeli maale pulma kutsub. Ärimees on kutsest vaimustatud, lubab ilmtingimata minna, kui aga kirjanikuhärra ühes tuleb; muidu olevat võõras kohas, võõraste inimeste keskel natuke õudne.
Keset lõbusat juttu ja nalja jääb Toots järsku tõsiseks, kortsutab kulme ning pomiseb otsekui iseendale: “Tont teab… vaja ära käia.”
“Kus kohal?” küsib Teele tähelepanelikult.
“Oota, oota,” vastab peigmees, “lase ma võtan veel selle lonksu krokki sisse… need viimased kakskümmend tilka suhkruveega… siis küsin Lestalt nõu – eks näe, mis tema arvab, kas maksab minna või ei.”
“Kuhu, kuhu?” pärib Lesta.
“Lutsu juurde, selle “Kevade” kirjutaja juurde. Tema on seal ilmast ja maast kokku valetanud – ma tahaks minna ja temaga rääkida paar tõsist sõna.”
Lestale läheb järsku natuke kuuma joomaaega hingekurku, ta hakkab köhima ja vaatab naerdes kõneleja poole. “Köh, köh, ei, see on ju –”
“Kentuki Lõvi on vihane, et temast nii palju kirjutati,” tähendab Teele. “Muidu ei olegi seal palju valet. Need lood on meil enestel meeles.”
“Oodake, oodake,” vehkleb peigmees kätega, et teisi rahule sundida, “laske ma seletan. Ütleme, näituseks… noo-jah, Luts kirjutab, et Toots tegi nii ja nii, selle ja selle koerustüki – hea küll, laseme olla! Aga kust teab Luts, et ma seda ja seda mõtlesin, kui ma nii ja nii tegin? Vastake mulle selle küsimuse peale. Seda te ometi kunagi ei näinud, et ta mulle oleks augu pähe teinud ja vaadanud, mis seal sees on. Noh – see on esiteks. Teiseks on seal siiski paar vigurit minu selga aetud, mida sugugi mina ei teinud, vaid tont teab kes. Kolmandaks, kui te teada tahate –”
“Vast aitab juba?” peatab Teele hoogu sattunud peigmeest.
“Ei aita veel – kõige tähtsam punkt tuleb alles. Noojah, teiseks –”
“Kolmandaks, kolmandaks!” parandab Teele.
“Olgu! Kolmandaks käis Lible üleeila Ülesool ja teadis kõnelda, et va punapea Kiir on lubanud linna minna, Lutsu üles otsida ja siis veel alles kõnelda ja üles lugeda kõik need minu teod… ikke selle teise “Kevade” jaoks. Vaadake, mis armas koolivend Kiir tahab teha! Armsale koolivennale põle vist esimesest “Kevadest” veel küll; nagu näha, tahab ta mulle terve oma eluaja hundiaukusid kaevata. Olgu kudas on, aga nüüd on vist küll viimane aeg, et ka mina selle Lutsu üles otsin ja talle paar õpetlikku sõna ütlen. Võtab ta kuulda Kiire juttu, siis peab ta ka mind kuulama, kui ta vähegi õiglane tahab olla oma koolivendade vastu; annab ta aga Kiirele siiski millegi pärast eesõiguse, siis vaja teist õige hirmutada ja ütelda, et ka mina temast nii mõndagi tean, mis võiks üles tähendada ja kokku seada ja Laakmanni juures trükkida lasta. Nii on asjad, kui te teada tahate. Ma ei tea, mis sina arvad, Lesta, – sina oled ju ka kirjanik, – aga minu plaan on küll Lutsu juures ära käia… kas või praegu.”
“Oota natuke,” arvab koolivend naeratades. “Lutsu juures on praegu keegi ees.”
“Ees?” imestab Toots. “Kust sa seda tead?”
Kõik vaatavad küsivalt Lestale otsa, isegi Kippel võtab grokiklaasi suu juurest.
“Ta just siit minu juurest läks natuke enne teid.”
“Kes see’s oli?” küsib Teele.
“Ei keegi muu kui armas koolivend Kiir.”
Tootsi silmad lähevad suureks ja ümmarguseks, siis kostab vaikseks jäänud toas tuttav naer: mh-mh-mh, pup-pup-pup.
“Tohoo tont!” hüüab peigmees. “Jälle Kiir! Ei, ei, ei, ma ütlen ju: Kiir on mul igal pool ees, kuhu ma iganes jala tõstan. Ja pange tähele, kui ma ükskord põrgu lähen, siis on Kiir seal kah juba ees ja hakkab mulle puid katla alla laduma. Oi, oi! Või juba jälle Kiir ees! Mis sa selle kohta ütled, Teele?”
“Ei mõista midagi ütelda,” naerab küsitav.
“Mina ei mõista küll enam kahte lugeda. Ei, mis seal kahte! – ühte ka ei mõista enam lugeda. Et ta Lutsu juure pidi tulema – las’nd see olla pealegi, aga et ta siin juba ees on, see on… tont teab mis see on! Siis ta vedas enese täna hommikuse rongiga linna. Kas ma ei ütelnd: sõidame meie kah masinaga? – Ei, lähme hobusega! Seal on nüüd – juba Kiir siin ees nagu igavene kehkadivei.”
“Mis see siis teeb,” kaitseb end Teele, “eks sa või nüüd kah minna. See on veel parem: viimane jutt jääb Lutsule paremini meelde.”
Toots pigistab ühe silma kinni ja mõtleb pisut.
“Õigus! Viimane jutt jääb paremini meelde.”
“See on tõesti naljakas,” arvab Lesta, “kuidas Paunvere omad linnas käivad. Kui ei ole, siis ei ole mitu kuud ühtegi näha; kui tulevad – siis korraga, puntras nagu vähid.”
“Lubage nüüd, saksad, lahkelt küsida,” lõpetab Kippel oma groki, “missugusest Lutsust on siin õieti jutt? Kas see viimati ei ole seesama Luts, kes ühe näitemängu on kirjutanud: “Ärimehed”?”
“Seda ma ei tea,” kehitab Toots õlgu. ““Kevade” ta on kirjutanud – seda ma tean; aga kas ta peale selle veel on midagi kokku seadnud – seda ma ei tea.”
“Seesama jah,” turtsatab Lesta.
“Nojaa, seda ma arvasin,” sõnab ärimees mõrult. “Selle mehe juurde on minulgi asja. Teate, opmani-härra, see rüblik on minust kah kirjutanud.”
“Tõesti? Mh-mh-mh…”
“Jumala õige. “Ärimehed” – see on üks näitemäng – seal olen mina sehes. Nüüd teevad siin “Vanemuises” ja igal pool igavest kometit ja vigurit… Kippel ja Kippel!”
“Ei noh, siis lähme ühes!” hüüab Toots rõõmsalt.
“Ilmtingimata!”
V
Mõninga arupidamise järel avaldab ka Teele soovi koolivend Lutsu juurde minna.
“Ei noh, siis lähme ometi kõik!” arvab peigmees. “Ega siis sinagi, Lesta, meist maha ei jää?”
“Hea küll,” annab Lesta viimaks järele, “ma tulen ühes, aga üht ütlen ma teile: täna ei tahaks ma küll Lutsu nahas olla. Mõtelge ainult, me läheme talle kaela nagu mõni ka-ristussalk.”
“Jaa,” ütleb Kippel, “kes kuulda ei taha, peab tundma, nagu sakslased räägivad.”
Ärimees laob noad ja kahvlid kasti tagasi, võtab kasti kaenlasse, paneb endale mütsi poolviltu pähe ning on täiesti minekuvalmis. Talisele ilmale vaatamata ei kanna Kippel ühtki üleriiet, ainult pintsaku all näib tal olevat mingisugune mässakas,