Einoh – ilmtingimata.
Ja sõbramees see-ja-see saab oma armsalt naiselt veel kord ilusasti läbi tehtud, läbi pargitud, läbi põimitud ning…
Ning siis läheb Kiir ühes Kippeliga vaatama Eesti asunikutalusid.
Aga enne minekut peab Kiir siiski kodus ära käima ja omastele sõna viima, et ta jälle läheb matkale, muidu võidakse teda hakata otsima politseiga.
“Mis seal’s on!” nõustub Kippel sellega otsekohe. “Ma tulen kaasa, ja siis teie kodus ehk valitegi minu kaubast, mis teile just meeldib. Nagu ma näen sõrmusest – olete abielus, niisiis aitab valida teie prouagi; loomulikult on daamidel oma erisoovid.”
“Jah, jah.”
Nüüd pole Georg Aadnieli meel enam pooltki nii hapu nagu alles üürikese aja eest: nüüd tal vähemalt on väljavaateid asunikutalu leidmiseks. Ja peaasi: ta enam pole üksi ses neetud ringis, millest ei näinud mingisugust väljapääsu. Ärimees Kippeli seltsis ta kindlasti purustab selle võru ja rõnga, mis ähvardas hoopis lämmatada tema ihu ja hinge.
“Nii,” ütleb, jõudes koju, “nüüd laduge välja oma kaup, härra Kippel, siis räägime edasi.”
Ärinik meeleldi täidab seda käsku.
“Vaata, Juuli! Vaata, ema!” sõnab Kiir tähtsalt. “Ei, tulge kõik siia lähemale ja valige igaüks endale välja, mis kellelegi meeldib! Mina maksan.”
Benno kõõritab töölaualt venna poole: Jorh on millegipärast kahtlaselt heas tujus, sest muidu ta pole maksmisega kunagi väga ohter. Kas ta jällegi pole purjus?
Ei paista olevat, või kui ongi, siis üsna vähe. Vaja siis tõesti astuda lähemale ja vaadata neid imeasju seal teisel laual. Nojaa, see luupeaga taskunuga igatahes kuluks talle ära nagu marjaks. Isa vaatab nõelu ning on nii enamvähem huvitatud välgumihklist ja habemenoast, ema ütleb, et ta ei mõista siit võtta midagi, ja noorperenaine Juuli üldse ei taha midagi. Lõpuks ta ikkagi nõustub vastu võtma paar sõrmkübarakest ja mõne rulli niiti.
Georg Aadniel tingib kaunis jonnakalt ja maksab raha. “Noh,” ütleb seepeale, “nüüd siis võime minna.”
“Kuhu siis sina kipud?” küsib ema, aimates paha.
“Kes? Ah mina või?” kortsutab poeg kulme. “Lähen kaupmehe-härraga ühes, vaatan natuke ringi.”
“Mis asja sa vaatad?”
“Noh, vahest ehk on ripakil mõni asunikutalu; üksi on igav käia.”
“Kuule, Jorh, kas sa’s ikka veel pole pääsnud sellest jaburast mõttest? Mis valu sul on selle asunikutaluga?”
Jätku ema teda täiesti rahule – see mõte pole jabur. Tema, Jorh, on seda asja kaalunud igast küljest ja jõudnud kindlale otsusele, et see mõte ja kavatsus on õige. Kas nad siis tõesti kuni surmani peavad siin istuma, tagumik tagumiku küljes kinni – pole õiget eluruumigi. Ei, tema meeleldi tahaks näha, et neil kõigil oleks veidi lahedam elada.
“Näh,” uriseb vana meister pahaselt, “enne kõlbas siin elada kõigil, aga nüüd enam mitte. Mis sa laiutad? Ei mõista sa ise talutööd, ei mõista ka Juuli. Kas sul pole meeles, mis toona ütles Ülesoo Toots? Kas ta ei öelnud, et talutöö on raske?”
“Toots, hmh… võib-olla, et kõneles kadeduse pärast. Mis sina arvad, Juuli?”
“Ei mina tea midagi arvata,” ohkab noorik. “Tee kõik nii, nagu pead paremaks.”
“Aga kuidas sulle meeldiks olla taluperenaine?”
“Mulle meeldib kõik, mis mind tegema pannakse.”
Ent nüüd juba muutub vanaperenaine ägedaks. “Oled ka sina, Juuli, üks põrandalapp!” tänitab. “Mis abielunaine sa oled, kui ainult kiidad järele, mis see tuulispea sulle ette ütleb? Näita ometi kord, et sinulgi on sõna kaasa rääkida! Ütle Jorhile, et näe, ma ei liigu paigastki, osta endale kas või kaks talu. Küll ta siis hakkab kartma ja jätab oma lollused. Aga seni sa muud pole teinudki, kui alati jah ja aamen, mis tema sulle iganes ette laulab.”
“Jah, noh, mis ma talle ikka ütlen; ega ta enam pole mõni nooruke.”
“Ei, härrasrahvas,” süütab Kippel sigarijunni ja võtab omakorda sõna, “mina olen siin majas küll võõras, aga niipalju ma siiski luban endale tähendada, et hea talu on kullaauk. Mina isegi hakkaksin talupidajaks, kuid olen selleks juba liiga vana. Aga härra Kiir – see on hoopis teine asi. Meesterahvas paremais aastais – see muidugi pole minu asi –, kuid ma ei taipa, mispärast vanahärra ja vanaproua teda keelavad astumast uuele eluteele?”
“Ei, las läheb, las läheb,” põrnitseb Benno, “siis tõesti tuleb siia lahedam elu. Mingu või põrgusse, siis on ta seal vähemalt üksi; praegu aga oleme kõik põrgus.”
“Ah nii?” põrutab Georg Aadniel rusikaga vastu lauda. “Kas niisugune ongi sinu tänu selle ilusa taskunoa eest?”
“Võid ta kohe tagasi saada. Säh!”
Väits kukub kolksatades vanema venna nina alla lauale.
“Armas taevas!” paneb vanaperenaine käed risti. “Nüüd hakkavad jälle!”
Aga Georg Aadnielil on visa ja sitke hing ja ta ei jäta oma jonni. Ta läheb Kippeli seltsis reisima.
Küll oleks tore,” ütleb Kiir, jõudes maanteele, “kui meil nüüd oleks kaasas veel keegi kolmas.”
“Näiteks – kes?” kohendab Kippel oma seljapampu.
“Noh, kas või… kas või seesama Toots. Ta on vaheajal muutunud väga mõistlikuks meheks; minu ema ainult temast räägibki!”
Kippel seisatab äkki ja annab endale tubli plaksaka vastu laupa. “Oh mind halli lambapead!” õhkab. “Just tema juures jäi käimata! Ja ometi on härra Toots minu vana kunde, ta juba kord ostis minult kaupa… enne suurt sõda. Kindlasti oleks ta seda teinud tänagi, aga mina, vana tohman, ei läinudki tema tallu. Unustasin. Kas ma tõesti juba hakkan vanaks jääma? Ei peaks olema: alles paari aasta pärast saan kuuskümmend. Mu vaim on selge, ja liha pole nõder – kurat teab, kuidas ma unustasin härra Tootsi?”
“Oh, see laseb end veel heaks teha,” arvab rätsepmeister.
“Kuidas see laseb end heaks teha?”
“Torkame Ülesoole. Toots on praegu tipp ja topp; kehaliselt küll mitte, aga ta vaim on selge, nagu te nüüdsama tähendasite enda kohta.”
“Pagan teab…? Kui õige tõesti torkaks Ülesoole. See küll läheb tükk tuldud teed tagasi, aga mis sellest – ühte ja samasse jaama jõuame kord kõik. Kas pole õigus, härra Kiir?”
“Te vist kõnelete surmast, härra Kippel? Kas teate: olgu see elu nii hapu kui ta on, aga surra ma ei taha. Ei, uskuge, ma räägin päris õiglaselt. Las kiitleb mõni teine, et ta ei karda surma, aga nii, nagu ma siin seisan: mina kardan.”
“Põletame Ülesoole!” jälle kohendab ärimees pampu. “Egas meid seal ei oota surm. Kui arvate, et minagi otsin ja ootan surma – siis te eksite. Meie paremad päevad on alles ees. Jah, vahel tulevad niisugused jändrikud mõtted, aga… einoh… Eriti tuleb siis pähe säärane tohuvabohu, kui sulle kipuvad kallale külakoerad, naksavad reiest; siis tekib niisugune tunne, otsekui oleksid ülearune siin maailmas. Aga see möödub. Lähemast metsasalust lõikame endile head kasekepid. Põletame härra Tootsi juurde! Aga ootame veel natuke – las see vanamees läheb mööda; see, kes sealt tuleb.”
“See… hehee…” itsitab Kiir, “on ju meie vana sõber ja ladrakai Lible. Ta ju on, mis ta on, aga selles vanaduses ta enam pole hädaohtlik. Ootame, eks näe, kuhu ta trügib.”
Nad