Õigete turistidena olid nad külastanud ootuspäraseid paiku. Pärast Moskvat sõitsid nad uhkete kirikutega Nižni Novgorodi, seejärel suundusid lõunasse ning jalutasid Tolstoile kuulunud Jasnaja Poljana mõisas, siis läksid edasi Jekaterinburgi, nüüd õitsevasse linna, kus saja aasta eest oli mõrvatud viimane tsaar ja tema perekond, ning siis edasi itta, pöördudes raudteele tagasi Novosibirskis, kust algas Siber.
Nad kogusid suveniire, süütasid küünlaid vanades, restaureeritud või restaureerimata ja nüüd peaaegu mahajäetud õigeusukirikutes, saatsid postkaarte väljamõeldud sugulastele ja sõpradele, kümblesid vabas õhus, tähtede all või suurtes linnasaunades ning kogu tee Siberisse imetlesid lõputut steppi, mille majesteetlikku lagedust katkestasid üksnes Uurali mäed. Peagi kevadesse astuval jäisel maal meenutasid sibulkuplitega kirikud muinasjutulisi kangastusi. Kolmik lähenes ruttamata Kesk-Siberile ning viimaks saabus Krasnojarski linna.
Krasnojarsk oli tähtsamaid Siberi raudtee sõlmpunkte. Siit kagusse kulges raudtee Hiina piirile – ja Pekingisse –, ent samuti voolas siit suur jõgi polaarjoone taha. Neid huvitaski jõgi, ainus põhjakaarde viiv tee.
Ettekäändeks Krasnojarskis peatuda – ja teha pikem kõrvalepõige – oli hankida linnast lube ja pileteid sõiduks turismiparvlaevaga mööda Jenissei jõge. Norilsk ja sellest põhjapoolsed alad olid keelu all ja vajasid erilube, aga nad pääsesid vähemasti lähedusse. Kõik oli neile võimaldatud ja müüdud heausksete reisiagentide poolt Hollandis, enne kui nad Lääne-Euroopast lahkusid, aga kui nad saabusid linna nädal enne Annat, oli olnud vajalik edasine Vene bürokraatia väisamine – see tähendab pistiseandmist –, et päriselt saada laeval või rongis magamiskohad, mille eest nad olid juba tasunud. Nagu ikka, päästis korruptsioon välja igaühe, kes Venemaal salamisi tegutses. Korruptsioon oli Achilleuse kannaks süsteemis, mis muidu rõhus omaenda kodanikke, ammugi siis välismaiseid turiste, massilise järelevalve hiigeltaaga all. Ent see viivitus, mil nad dollaritega bürokraatiast läbi murdsid, sobis neile hästi. Nad pidid Anna Resnikoviga päev-päevalt sammu pidama või Burt Miller oleks neil pea maha võtnud.
Sverdlovski tänav kujutas endast algusest peale tõsist probleemi, mida keegi polnud ette näinud. Kuidas Annat vaadelda, teda julgestada, kuidas jälgida teisi võimalikke jälgijaid, kui vaatlejatel polnud võimalik säärasest paigast isegi läbi jalutada ilma tähelepanu äratamata?
Lõpuks tuli Clay – 27-aastane erivägede ohvitser, kes oli tegutsenud Afganistanis, enne kui Burt Miller ta värbas – ainsa idee peale, millest oleks abi. Ta oli ostnud rauast söeahju ühelt mehelt, kes pärast talve lahkus kibekiiresti linnast, et mujalt tööd otsida. Kolm vaatlejat otsisid sihi, kuidas umbes neljasaja meetri kauguselt Anna maja valvata. Sobiv koht oli pargis, mis oli täis kiduraid puid ja muidu lage, peale täissoditud Lenini kuju, mis oli ikka terve ning seisis pjedestaalil. Raudse revolutsionääri vasem käsi meelitas vaatajaid kas hukatusse või juhtis neid tõotatud maale, vastavalt inimese enda suhtumisele, ning teise käe all hoidis Lenin paksu raamatut.
Vaatlejad olid kaltsukauplustest kogunud või lausa prahihunnikust välja koukinud hulkurite riideid. Vaatlejad leppisid kokku, et vähemalt kaks nendest viibiksid neid räbalaid kandes korraga söeahju juures, süüdates öösel väikese tule, et sooja saada. Samal ajal viibib kolmas Business-Hotel Kupetšeskis, nagu sobis heal järjel üliõpilastest maailmaränduritele, ning õigupoolest olid kõigil seal toad.
See oli improvisatsioon, mis isegi hea õnnega kestaks vaid mõne päeva. Alatasa ähvardas küsitlemine politsei poolt, rääkimata piirkonnas viibivatest tegelikest hulgustest ja narkomaanidest. See teesklus aitas neid kuidagimoodi läbi ehkki nad vahepeal oleksid sisse kukkunud. Aga nüüd nägid Clay ning Eileen, kes sellel juunikuu alguse hommikul Lenini pargis söeahju juures vahti pidasid, kõigepealt ühte politseinikut jalgsi majale lähenemas, siis veel ühte menti möirgava sireeniga politseiautos ning viimaks, vaevalt kakskümmend minutit hiljem, sööstis kohale neli MVD autot.
Kaks inimest vaatasid toimuvat mõnda aega pealt kõhedusega. Anna tuleb varahommikul tagasi, kas ta on Igarkas tööd saanud või mitte. Ta jalutab otse MVD sõduritele sülle.
Vaatlejate järgmine samm oli varem plaanitud. Säärasteks juhtumiteks oli mitu kuud harjutatud. Kõigi ohtudega oli arvestatud – võimaluse piires. Nii et kui nad nägid siseministeeriumi jõude maja juurde saabumas, asusid nad kõhklemata tegevusse. Kõigepealt lahkusid Clay ning Eileen pargist majale vastassuunas. Eileen pidi jääma maja ja sadama vahele, et Annat hoiatada. Tema ja Clay olid olnud selle tunnistajaks, kuidas Anna koidiku ajal sadamasse jalutas, veidi pärast kella 5 hommikul. Vähemalt praegu polnud Anna ohus, kuna teda polnud majas, ja see oli midagi. Aga nad pidid ära hoidma ta lõksu langemise.
Clay pidi hotelli tagasi pöörduma ja Skyga asja arutama ning siis võtaksid nad Cougari ja Burt Milleriga ühendust.
Clay läks ringiga linna ajaloolisse rajooni, ajas habet ja vahetas riideid ühes saunas, kus kõik kolm üürisid kappe. Siis ruttas ta Business-Hotel Kupetšeskisse, taas reisiva üliõpilasena, ent tempoga, mis igale vaatlejale oleks tudengi kohta paistnud kahtlasena. MVD saabumine oli tõsine hoop. Midagi oli kohutavalt viltu läinud.
Kui Clay ja Sky olid ühes hotelli restoranis aru pidanud, siis olid nad ühel nõul, et Millerit tuleb otsekohe informeerida. Sky – 25-aastane MIT lõpetanu ning Burt Milleri firma Cougar Intelligence Applications Corporationi tõusev täht – läks hotelli ärikeskusse. Ta kirjutas Facebooki lehele, mille ta oli avanud Smokey Beari nime all.
Loodan parvlaevaga põhja poole sõita. Aga Charlie jäi haigeks. Põhjus tundmatu. Tema meelest midagi seedetraktiga. Oksendas öö läbi. Tõsised nähud.
Cougari peakorteris New Mexico osariigis jälgiti Facebooki lehte mitmelt ekraanilt. Teade dešifreeriti peaaegu kohe. Saadeti välja punane häire. MVD huvi Anna Resnikovi vastu. Tema elukoht on faktiliselt sisse piiratud. Hea seegi, et teda ennast pole seal, aga muidu paistis kõik sünge.
Vastus oli täiesti kategooriline. Missioon pooleli jätta. See oli ainus võimalus. Käsu andis Burt Miller isiklikult, kas Soomele kuuluvalt asustamata saarelt, mille ta oli koloniseerinud vaid missiooni tarvis, või mõnest muust planeedi punktist. Kupetšeski ärikeskuses ilmus Sky Facebooki-lehele sõnum.
Kurb sellest kuulda. Talle korraliku arstiabi andmisega ei tohi hetkegi viivitada. Kahju, et see rikkus muidu toreda reisi ära. Hei! Larry võeti NBA-sse. Vau!
Skyle ja Clayle oli Cougari vastus arusaadav.
Eileen, kes pidas sadama ja Sverdlovski tänava vahel vahti, nägi viimaks Annat ümber tänavanurga tulemas. Et Anna näeb teda, rääkimata kontaktivõtmisest, oleks rikkunud kõiki reegleid ning teda rõõmustas, et Anna ise märkas MVD-d ja siis möödus majast sujuvalt, ilma tähelepanu äratamata.
Kupetšeskis võttis maad tusatuju. Missioon oli sama hästi kui läbi. Kuudepikkused ettevalmistused olid tühja jooksnud. Ent käsud olid sellised ning Clay ja Sky võtsid need vastu ühtaegu vabanemistunde kui ka pettumusega. Oma tähtsuse ning juba nähtud vaeva poolest oli see tohutu operatsioon. Burt Miller oli teinud selle olulisuse kõikidele selgeks, mitme instruktaažiga, aga ilma detailideta, mida Anna teadis.
Nad võtsid otsekohe häireseisundi. Nendel kolmel ja Annal oli linnas olemas signaalide ja surnud postkastide süsteem. Anna pidi signaali kontrollima kaks korda päevas, võimaluse korral kolm korda. See käis nii, et esimene signaal teatas talle, millist peidikut kontrollida. Niiviisi said vaatlejad silmas pidada iga postkasti, mis muutus ebaturvaliseks. Signaal ise oli alati kesklinna bussijaamas, kust sajad inimesed käisid iga päev läbi, ning ühe isiku silmaspidamine oli keeruline. Clay lahkus jalgsi hotellist – takso oleks võinud kellelegi meelde jääda.
Minekuks kulus kakskümmend