Mõnikord ütles Henri, et võiks ju ka, aga kõigepealt peaks romantilisem olema.
Henri ütles, et õhustik peaks õrnem olema.
Palusin tal täpsustada.
Mida?
Täpsustada õrnemat ja romantilisemat õhustikku.
Sa peaksid õrnem olema, Julie.
Mismoodi?
Sõbralikum näiteks.
Siis saaks seksi?
Jah.
Kui kaua peaks sõbralikum olema?
Henri oli vait.
Kaks nädalat?
Seksi jaoks on rahu vaja, ärritus Henri.
Keeras siis selja ja vaikis nagu ikka.
Mida Henri rahu tähendab, kui see võib tähendada mida tahes.
Kas rahu tähendab seda, et päevad on korrapärased ja tegemist täis.
Ja siis tuleb päev, kus ma kõigest sellest paremini aru saan.
Henri on tööreisil, ta ei öelnud, kus, ma pole ehk küsinudki, ja ma hakkan koristama. Kõike katab tolmukiht, ka Henri töölauda elutoas. Alustan tolmupühkimisega sealt. Henri laua peal on hunnik pangaväljavõtteid, ma ei ole neid kunagi vaadanud, aga nüüd hakkan lugema. Emma mängib Super Mariot, Emma kilkab, ta mängib enda arvates paremini kui tavaliselt.
Hôtel Première Classe, 35 eurot.
Maanteeäärne ketihotell, Henri töökoha kõrval, nimest hoolimata ei ole see esimene klass, pigem linna kõige igavam ja odavam hotell.
Hakkan väljavõtteid läbi lappama.
Öösiti on Henri maganud minu kõrval, meie suures kaheinimesevoodis oma poole peal. Emma magas kõrvaltoas ja tatsas mõnikord meie juurde, ja me lasime ta voodisse, ta ju mahtus meie vahele, seal oli palju ruumi.
Väljavõtete järgi käib Henri kord nädalas hotellis, puhkuse ajal mitte, sest puhkuse ajal ei ole lõunapausi, puhkuse ajal ei saa lõunapausiseksi harrastada.
Kes teab, millal Henri alustas. Väljavõtteid on pooleteise aasta jagu ja iga nädal on ta odavas ketihotellis käinud.
Lasen väljavõtted lauale. Panen Wii kinni. Emma protesteerib. Käsutan Emma autosse. Jõuame Alice’i juurde. Léa ja Emma jooksevad käsikäes ülemisele korrusele, mina istun alumise korruse diivanile ja puhken nutma. Alice istub minu kõrvale. Räägin ära, mis lahti on. Alice teeb ettepaneku Emma neile mängima jätta ja Henri üles otsida. Helistan Henrile. Ta on juba koju jõudnud. Emma jääb Léaga mängima ja mina lähen koju tagasi. Henri istub bokserite väel aias ja loeb spordilehte.
Seisan murul Henri ees, seisan päikese ees, Henri palub, et ma eest ära läheksin, Henrile meeldib päike ja päikesepruun keha.
Küsin hotellis käimise kohta.
Sul on endal ka mehi, vastab Henri.
Ei ole.
Muidugi on.
Ei ole.
Henri on vait.
Küsin, kes see on.
Sellel ei ole meiega mingit pistmist.
On ikka.
Ei ole.
On ikka.
Ma armastan sind, Julie.
Ära aja jama.
Henri tõuseb aiatoolilt püsti ja läheb sisse. Mina kannul.
Henri läheb ülemise korruse magamistuppa ja paneb ukse enda järel lukku.
Palun Henrit, et ta ukse lahti teeks.
Henri ei tee.
Ütlen, et jätan su maha, kui sa minuga ei räägi.
Henri ei vasta, Henri teeb ukse lahti, läheb minust mööda, trepist alla, napsab elutoa laualt autovõtmed, avab välisukse ja läheb. Mina lähen Henrile tänavale järele, Henri sõidab minema.
Istun esikupõrandal, nutan kägaras, kuni lõpetan, kuni võtan end kokku, kuni hakkan Henrit vihkama, kuni lähen Emmale järele, kuni mõtlen autos, et kolin ära, jätan Henri maha, ei jää passima, ma olen alles nelikümmend üks ja Henril ei ole õigust mind hävitada. Henri on osanud kõike salajas hoida, aga miks Henri just praegu paljastus, kas seda ta tahtiski, kui ta väljavõtted lauale jättis, igatahes need on seal olnud, võib-olla Henri ei ole lihtsalt aru saanud, et ma võin neid ühel päeval vaadata.
Kuni jään seisma Alice’i ja Lioneli maja ette, kuni võtan autovõtmed lukuaugust välja, kuni hakkan jälle nutma. Kuni rahunen ja pühin pisarad, kuni lähen üle tee ja annan kella ja Alice tuleb avama ja Alice ei küsi, ja mina ütlen ainult, et pärast räägin, ja näitan tüdrukute peale, kes trepist alla jooksevad.
Kui ma Emmaga koju jõuan, ei ole Henrit kodus.
Kus isa on, küsib Emma õhtupoole.
Valetan, et Henri töötab õhtuses vahetuses.
Keset ööd hiilib Emma magamistuppa ja hakkab mu põske silitama. Emma arvab, et ma magan, ta ei saa aru, et ma olen öö otsa üleval olnud. Ma ei näita välja, et olen üleval.
Kui Henri hommikul tuleb, küsin, kus ta olnud on, aga Henri ei vasta.
Ma ei tea, mida teha.
Kas see ongi lõpp?
Me ju peame ometi rääkima.
Panen paariteraapia aja kinni. Henri ütleb, et teraapia on segastele ja tema ei kavatse mingil juhul tulla.
Räägi siis minuga, ütlen.
Ei ole midagi rääkida, ütleb Henri.
Ei ole või?
Rääkimisest pole tolku, jätkab Henri.
Lollist jutust ei ole tolku, ütlen mina.
Küsin, kas see on see fotograaf.
Henri ei vasta.
Kas see on Marina?
Henri paneb teksad jalga ja läheb välja suitsetama.
See peab olema Marina, mõtlen mina. Ma ei suuda kedagi teist ette kujutada. Noor ja kaunis, alati Henriga koos lugusid tegemas, kaks aastat toimetuses olnud, rõõmus, üksik, lapseta, teistsugune.
Astun karantiinipalatisse.
Emma näeb välja, nagu ei elaks ta enam kaua.
Arstid on minu tugeva sporditüdruku tsütostaatikumidega nõrgaks teinud.
Naeratan Emmale. Võtan Emma käest kinni, silitan põske. Kõigi nende masinate keskel on keeruline kallistada.
Emma paraneb kaheksakümne protsendi kindlusega, lubas peaarst. Mul ei ole teist valikut kui uskuda. Kui ma üle sebra kõnnin, ei ole teist võimalust kui uskuda, et rekka ei sõida minust üle, vaid peatub. Henriga ei olnud mul teist võimalust kui uskuda, ja ma uskusin. Ma ei lähe hulluks, ma saan hakkama, olen rahulik, oskan peaarsti käest õigeid küsimusi küsida, ilma et ma tema tööd liigse tundetulvaga häiriksin. Olen asjalik, vähenõudlik ja õiglane, ei lase tundeid valla, olen stiilne, ei hoia teda liiga kaua kinni, ei katkesta, noogutan, ei küsi tundmatute terminite kohta, millest ma aru ei saa, üritan välja korjata vaid kõige tähtsama. Õed saavad selle eest palka, et nad süstivad, kiiritavad ja hooldavad. Kõigi tegevus on suunatud terveks tegemisele, usun arstidesse ja õdedesse, kas mul on teist võimalust, ei ole.
Korraga ütleb Emma, et kui tal juuksed hakkavad peast ära tulema, tuleb parukas osta.
Selline tume allapoole õlgu ulatuvate juustega.
Kõigil staaridel on selline, ütleb Emma ja vaatab mulle otsa.
Henri räägib rõdul telefoniga.
Mul