„Ühel hommikul ärgates avastasin, et mu lapsed on vahepeal märkamatult täiskasvanuks saanud,” ütles ta oma vanale sõbrale Arik Sharonile, tollal Iisraeli peaministrile, kui viimane helistas.
„Tahan, et sina hakkaksid Mossadi juhiks,” ütles Sharon 57-aastasele sõbrale. „Mossadi peab juhtima mees, kes magab pistoda hambus.”
Oli saabunud 2002. aasta ja Mossadi elujõud hakkas raugema. Viimaste aastate läbikukkumised olid organisatsiooni mainele hoobi andnud. Palju räägiti Hamasi tähtsa juhi äpardunud atentaadikatsest Ammanis ja Iisraeli agentide tabamisest Šveitsis, Küprosel ja Uus-Meremaal. Mossadi viimane juht Efraim Halevy ei vastanud üldsuse ootustele. Endine Euroopa Liidu saadik Brüsselis oli küll suurepärane analüütik ja diplomaat, kuid kehv juht ja võitleja. Sharon otsis Mossadi etteotsa julget ja loomingulist juhtfiguuri, kes suudaks anda islami terroristidele ja Iraani tuumareaktoritele surmava hoobi.
Mossadis Dagani taga ei igatsetud. Teda peeti autsaideriks, kes keskendus peamiselt operatsioonidele ega huvitunud eriti salaluure teoreetilisest tööst ja diplomaatiast. Mitu Mossadi ohvitseri astusid protesti märgiks ametist tagasi, aga Dagan ei lasknud end sellest kõigutada. Ta pani kokku uued operatsioonigrupid, sõlmis suhteid teiste riikide luureteenistustega ja tegeles aktiivselt Iraanist tulevate ohtudega. Kui 2006. aastal puhkes hirmsate tagajärgedega teine Liibanoni sõda, oli Dagan ainus Iisraeli sõjaline juht, kes oli õhurünnaku vastu. Ta uskus maavägedesse ja kahtles, et õhujõudude abil võiks sõja võita. Tal oligi õigus, aga sellegipoolest kritiseeriti teda ajakirjanduses teravalt, eriti tema karmi suhtumist alluvatesse. Kibestunud Mossadi endised ohvitserid suhtlesid agaralt meediaga ja Dagan oli pideva turmtule all. „Kes see Dagan veel on?” kirjutas üks tuntud kolumnist. Siis aga toimus midagi, mis muutis meedia suhtumist kardinaalselt. Päevalehtedes hakkasid ilmuma ülivõrretest tulvil kiiduavaldused, nimetades Dagani „meheks, kes päästis Mossadi au”. Dagani juhitud Mossad oli hakkama saanud mõeldamatuga: Damaskuses tapeti Hezbollah hullumeelne mõrtsukas Imad Mughniyeh, hävitati Süüria tuumareaktor ning Liibüas ja Süürias likvideeriti terroristlike rühmituste ninamehed. Tema kõige tähelepanuväärsem saavutus oli Iraani tuumarelvaprogrammi vastu suunatud väsimatu, armutu ja õnnestunud tegevus.
Teine peatükk
Matused Teheranis
23. juulil 2011. aastal kell 16.30 sõitsid Lõuna-Teheranis mööda Bani Hashemi tänavat kaks mootorratturit. Korraga haarasid nad põuest automaadid ja lasid valangu mehe pihta, kes hakkas just oma koduuksest sisse minema. Pärast veretööd mehed kadusid ja olid läinud ammu enne seda, kui politsei kohale jõudis. Ohvri nimi oli Darioush Rezaei Najad. Ta oli 35-aastane füüsikaprofessor ja Iraani salajase tuumarelvaprogrammi üks võtmeisikuid.
Najad juhtis tuumalõhkepea aktiveerimiseks vajaliku elektroonika arendamist. Rezaei Najad ei olnud esimene Iraani teadlane, kelle elu vägivaldselt ja ootamatult lõpetati. Ametlikult väideti, et Iraan töötab tuumatehnoloogia kallal rahulikel eesmärkidel. Avalikkusele räägiti, et Bushehri reaktor on mõeldud energia tootmiseks, see rajati Venemaa abiga ja riigijuhid kinnitasid, et Iraanil on sellega ainult head ning rahumeelsed kavatsused. Lisaks Bushehri reaktorile avastati Iraanis veel mitu tuumarajatist, mis olid range valve all ning põhimõtteliselt ligipääsmatud. Aja möödudes tuli Iraani võimudel nende keskuste olemasolu tunnistada, kuid tuumarelvade arendamist eitati endiselt. Kuid siis paljastasid lääne salaluure ja kohalikud põrandaalused organisatsioonid mitu Iraani ülikoolides tegutsevat teadlast, kellele oli antud ülesandeks ehitada Iraani esimene tuumapomm. Iraanis puhkes „tundmatute osapoolte” vahel jõhker sõda, et peatada salajane tuumarelvaprogramm.
29. novembril 2010 kell 07.45 lähenes Iraani tuumaprogrammi juhtivteadlase doktor Majid Shahriyari autole tagantpoolt mootorratas. Kui ratas auto kõrvale jõudis, kinnitas mootorrattur sõiduki küljeakna külge mingi seadeldise. Mõni sekund hiljem toimus plahvatus, mis tappis 45-aastase füüsiku ja vigastas autos olnud naist. Täpselt samal ajal pani teine mootorrattur samamoodi plahvatama Lõuna-Teheranis Atashi tänaval teise tähtsa tuumateadlase, doktor Fereydoun Abassi-Davani Peugeot 206, milles olnud Abassi-Davani ja ta abikaasa said vigastada.
Iraani valitsus süüdistas toimunus mõistagi Mossadi. Nende kahe teadlase rolli Iraani aatomirelvade projektis oli kiivalt saladuses hoitud, aga projektijuht Ali Akbar Salehi teatas, et Shahriyari suri märtrisurma ja tema meeskond kaotas „oma kauneima õie”.
Ka president Ahmadinejad avaldas plahvatuse ohvritele geniaalsel moel austust – kohe pärast seda, kui Abassi-Davani vigastustest paranes, määrati ta Iraani asepresidendiks.
Mehi, kes teadlasi ründasid, ei tabatud.
12. jaanuaril 2010. kell 07.50 väljus professor Masoud Ali Mohammadi Põhja-Teheranis Gheytarihe linnajaos oma Shariati tänaval asuvast kodust ja kavatses Sharifi tehnikaülikooli laborisse tööle sõita.
Kui professor üritas avada autoust, kärgatas vaikses linnaosas vali plahvatus. Kohale rutanud turvakomando leidis eest põlenud autovraki ja plahvatuses tükkideks rebitud Mohammadi maised jäänused. Iraani meedias väideti, et atentaadi taga on Mossadi agendid, president Ahmadinejad aga teatas, et „tapmisviis meenutab pigem sionistide ehk juudinatsionalistide käekirja”.
50-aastane professor Mohammadi oli kvantfüüsika ekspert ja Iraani tuumarelvade programmi konsultant. Euroopa meedias räägiti, et ta oli kuulunud Iraani revolutsioonilisse kaardiväekorpusesse. Tegelikult ümbritses nii Mohammadi elu kui ka surma tihe saladuseloor. Mitmed professori sõbrad väitsid kindlalt, et Mohammadi tegeles ainult teoreetilise teadustööga ega olnud kuidagi seotud sõjaliste projektidega. Leidus ka neid, kes väitsid, et ta toetas dissidentlikke liikumisi ja võttis aktiivselt osa valitsusevastastest meeleavaldustest.
Pooled Mohammadi matusekülalistest olid Iraani revolutsioonilise kaardiväekorpuse liikmed. Isegi kirstukandjateks olid kaardiväekorpuse ohvitserid. Uurimise käigus leiti ümberlükkamatuid tõendeid, et Mohammadi oli tõepoolest olnud tihedalt seotud Iraani tuumarelvaprojektiga.
2007. aasta jaanuaris tapsid Mossadi agendid radioaktiivse mürgiga doktor Ardashir Hosseinpouri. Atentaadist kirjutati Londoni Sunday Timesis. Iraani võimud pidasid uudist naeruväärseks ja väitsid, et Mossad ei suudaks Iraanis iialgi sellist operatsiooni läbi viia ja „professor Hosseinpour hukkus vingugaasi mürgistusse, kui tema kodus puhkes tulekahju”. Lisaks väideti, et 44-aastane professor oli kõigest elektromagneetika asjatundja ega olnud Iraani tuumakatsetega mingil moel seotud.
Mõni aeg hiljem selgus, et Hosseinpour töötas Isfahani salajases tuumajaamas, kus muudeti uraani gaasiks, mida kasutati omakorda uraani rikastamiseks Natanzi salajases maa-aluses tuumajaamas. 2006. aastal sai Hosseinpour Iraani tähtsaima teaduse ja tehnoloogia preemia, kaks aastat varem pärjati ta sõjalise teadustöö eest riigi kõrgeima autasuga.
Iraani tuumateadlaste atentaadid olid kõigest laiaulatusliku sõja üks tahk. Londoni Daily Telegraphis kirjutati, et Dagani poolt juhitav Mossad on kokku pannud topeltagentidest ja löögirühmadest koosnevad ründeüksused ning tegeleb väsimatult saboteerimise ja salaoperatsioonidega Iraani tuumarelvaprogrammi hävitamiseks.
Tsiteeriti Stratfori analüütikut Reva Bhallat: „Ameerika Ühendriikidega koostöös läbi viidud Iisraeli salaoperatsioonid keskenduvad nii tuumaprogrammi inimressursside elimineerimisele kui ka Iraani tooraine tarneahelate saboteerimisele.” Iisrael olevat kasutanud sama taktikat ka 1980ndate alguses Iraagis, kus Mossadi agendid tapsid kolm Iraagi tuumateadlast ja takistasid Bagdadi lähistele rajatava Osiraqi tuumareaktori valmimist.
Dagani Mossadi arvatava tegevuse tulemusena lükkus Iraani aatomipommi valmimine võimalikult kaua edasi ning selle tõttu pole kogu Iisraeli rahvast ohustavat ähvardust ehk Ahmadinejadi lubadust Iisrael maa pealt minema pühkida veel ellu viidud.
Samas ei lunasta need väikesed võidud Mossadi läbi ajaloo suurimat äpardust – suutmatust paljastada juba eos Iraani tuumaprojekti tegelikke tagamaid. Iraan oli aastaid tuumarelva kallal töötanud ja Iisraelil ei olnud sellest aimugi. Iraan investeeris projekti üüratuid summasid, värbas teadlasi, rajas salajasi tuumajaamu ja viis läbi keerukaid katseid, aga Iisraeli võimud ei teadnud sellest midagi. Sellest hetkest alates, kui Iraan otsustas