„Nii et ei ole kuud, vader?”
„Ei ole.”
„Imelik, tõepoolest. Anna õige tubakat nuusata! Sul, vader, on tore tubakas! Kust sa saad säärast?”
„Mis kuradi tore!” vastas vader kasest, kirjatud tubakakarpi sulgedes. „Vana kanagi ei pane aevastama!”
„Mäletan,” ajas Tšub oma juttu edasi, „kadunud kõrtsmik Zuzulja tõi mulle kord Nežinist tubaka. Eh, kus oli tubakas! Väärt tubakas oli! Kuidas siis jääb, vader, mis me teeme? Väljas on ju pime.”
„Jääme siis õige koju,” lausus vader, haarates ukselingist.
Kui vader poleks seda öelnud, siis Tšub oleks arvatavasti otsustanud koju jääda; kuid nüüd teda nagu kisti talitama vastuoksa. „Ei, vader, läheme! Ei või, peab minema!” Niipea kui ta sai selle öelnud, oli ta juba endale pahanegi, et ütles. Talle oli väga vastumeelt niisugusel ööl kõndida vehkida, kuid teda lohutas siiski see, et ta ise oli soovinud ja et oli teinud ikkagi mitte nii, nagu talle soovitati.
Vader ei ilmutanud oma näoga vähimatki pahameelevarju, nagu inimene, kellele on täiesti ükstapuha, kas istuda kodus või minna välja; ta vaatas ringi, sügas piitsavarrega õlgu, ja kaks vaderit asusid teele.
Vaatame nüüd, mida teeb üksijäänud tütar-iludus. Oksana ei olnud veel seitsmeteistkümne-aastanegi, kui peaaegu kogu maailmas, nii sealpool Dikankat kui ka siinpool Dikankat, muud juttu polnudki kui temast. Poisid kinnitasid nagu ühest suust, et kenamat tüdrukut külas pole olnud ega saa olema. Oksana teadis ja kuulis kõike, mis temast kõneldi, ja oli kapriisne nagu iludus kunagi. Kui ta poleks kandnud undrukut ja zapaskat, vaid oleks käinud mingis kapotis, siis oleks ta kõik oma tüdrukud majast minema kihutanud. Poisid käisid tal karjana järel; kuid, kaotanud kannatuse, jätsid ta vähehaaval maha ja pöördusid teiste, vähem-hellitatute poole. Ainult sepp oli kangekaelne ega jätnud oma järeljooksmist, hoolimata sellest et ka teda ei koheldud paremini kui teisi. Pärast isa lahkumist ehtis ja edvistas Oksana veel kaua väikese tinaraamis peegli ees ega jõudnud end ära imetella.
„Mis neile inimestele pähe on tulnud, et ma olevat ilus?” ütles ta nagu kogemata, ainult selleks, et millestki iseendaga lobiseda. „Inimesed valetavad, ma pole sugugi ilus.”
Kuid peeglis välgatanud rõõsk, elav, lapselikult noor nägu hiilgavate mustade silmade ja kirjeldamatult meeldiva naeratusega, mis tungis otse südamesse, tõestasid samas vastupidist.
„Kas mu mustad kulmud ja silmad,” jätkas kaunitar peeglit käest panemata, „on siis nii ilusad, et neile maailmas võrdseid ei leidu? Mis ilu peaks küll olema ses taeva poole vahtivas ninakeses? neis põskedes? huultes? Mu mustad patsid olevat kenad? Puh! Nad võivad õhtul ära hirmutada: nad on üksteisest läbi põimunud ja ümber mu pea keerdunud nagu pikad maod. Ma näen nüüd, et ma pole hoopiski ilus!” Aga peeglit endast veidi kaugemale nihutades ta hüüatas: „Ei, ma olen kena! Ah, kui kena! Otse ime! Millist rõõmu teen ma sellele, kelle naiseks saan! Kuidas mu mees mind küll imetella saab! Ta läheb arust ära! Ta suudleb mu surnuks.”
„Imelik tüdruk!” sosistas tasakesi sisseastunud sepp. „Kiitlemisest on talle veel vähe! Tund aega seisab peeglisse vahtides ega jõua end ära vahtida, ja kiidab veel ise ka end valju häälega!”
„Jah, poisid, te arvate, et mina olen teile paras? Vaadake mind,” jätkas võluv edvistaja, „kui sujuvalt ma astun; mu särk on välja õmmeldud punase siidiga. Ja millised paelad on mul peas! Elu sees te ei näe kallimat karda! Selle kõik on mu isa ostnud selleks, et minuga naituks kõige kenam poiss maailmas!” Naeratades pöördus ta ümber ja nägi seppa…
Ta kiljatas ja jäi karmina poisi ette seisma.
Sepp laskis käedki langeda.
Raske on seletada, mida väljendas imelise tüdruku tõmmuvõitu nägu: karmust oli ses näha ja selle karmuse tagant midagi poolpilkavat kohmetanud sepa kohta ja vaevaltmärgatav pahameelepuna levis õrnalt ta näole; ja kõik see oli nii läbisegi, ja oli nii kirjeldamatult kaunis, et suudelda teda miljon korda see oleks olnud kõige parem, mida sel hetkel oleks võidud teha.
„Milleks sa tulid siia?” nõnda hakkas kõnelema Oksana. „Kas sa tahad, et kihutaksin su labidaga uksest välja? Kõik te olete meistrid meie pool käima. Silmapilk lõhn ninas, et isasid pole kodus. Oo, tunnen teid! Kas mu kirst on valmis, mis?”
„Saab valmis, mu südameke, pärast pühi saab kohe valmis. Kui sa teaksid, kui palju ta kallal mässanud olen: kaks ööd ma ei lahkunud sepikojast; selle-eest aga säärast kirstu pole ühelgi papitütrel ka mitte. Rautusraua võtsin säärase, missugust ei võtnud isegi sotniku tarataika jaoks, kui käisin Poltavas tööd tegemas. Ja kuidas ta maalitud saab! Käi kogu maanurk läbi oma valgete jalakestega, säärast ei leia! Üle kogu pinna on sinised ja punased lilled. Särab nagu tuli. Ära pahanda minuga! Luba kas või ainult kõnelda, kas või ainult sind vaadatagi!”
„Kes sind siis keelab, kõnele ja vaata!”
Ta istus pingile ja vaatas uuesti peeglisse ning hakkas kohendama oma palmikuid peas. Ta silmitses oma kaela, uut siidiga väljaõmmeldud särki, ja peen endaga rahulolemise tundmus ilmus tema huultele, tema rõõskadele põskedele ja peegeldus silmis.
„Luba mullegi su kõrvale istuda!” ütles sepp.
„Istu,” sõnas Oksana, säilitades endist tundmust huultel ja rahulolevais silmis.
„Kaunis, võrratu Oksana, luba, et sind suudlen!” ütles julgustatud sepp ja tõmbas tüdruku enda ligi kavatsusega haarata temalt suudlus; kuid Oksana kallutas kõrvale oma põsed, mis olid juba üsna lähedal sepa huultele, ja tõukas poisi eemale. „Mida sa veel ei taha! Kui on mett, siis on talle vaja ka lusikat! Mine minema, sul on käed kaledamad rauast. Ja ise sa haised suitsust. Ma mõtlen, et oled mu nõega puha mustaks määrinud.”
Nende sõnade juures võttis ta peegli ja hakkas end selle ees uuesti mukkima.
„Ei armasta ta mind!” mõtles endamisi sepp pead longu lastes. „Talle on kõik mäng; mina aga seisan ta ees nagu tola ega saa silmi temalt ära. Ja muudkui seisaksin ta ees, ja ei tõstaks temalt silmi! Imeline tüdruk! mis ma selle eest küll annaksin, kui teada saaksin, mis on ta südames, keda ta armastab. Kuid ei, talle polegi kedagi vaja. Ta imetleb iseennast; ta piinab mind vaest; aga minul kaob murega kogu maailm silmist; mina aga armastan teda nii, nagu ükski inimene maailmas pole veel armastanud ja iialgi armastama ei saa.”
„Kas on tõsi, et su ema on nõid?” lausus Oksana ja hakkas naerma; ja sepp tundis, et ka tema sees kõik naerma hakkas. See naeratus oleks nagu järsku leidnud vastukaja ta südames ja tasakesi võpatanud soontes, ja koos sellega asus pahameel ta hinge, et ta oli võimetu suudlema seda nii meeldivalt naeratavat nägu.
„Mis puutub minusse ema? Sina oled mulle ema ja isa ja kõik, mis maailmas iganes kallist on. Kui mind kutsuks keiser ja ütleks: „Sepp Vakula, palu minult ükskõik mida, mis mu riigis iganes kõige paremat on, ma annan kõik sulle. Käsin sulle valmistada kullast sepikoja, kus sa võid taguda hõbehaamritega.” „Ei taha,” ütleksin keisrile, „ei kalleid kive ega kullast sepikoda ega kogu su riiki: anna mulle parem mu Oksana.””
„Kas sa näed, missugune sa oled! Kuid minu isa ise ei ole ka ükskõik missugune. Vaata, kui ta ei abiellu su emaga!” lausus Oksana kavalalt naeratades. „Aga tüdrukuid ei tule veel… Mida see peaks tähendama? Ammu juba oleks aeg koljadatada. Mul hakkab igav.”
„Jumal nendega, mu kaunitar!”
„Või nii! Nendega koos tulevad kindlasti poisid. Siis alles läheb balliks lahti. Kujutlen, mis naljakaid lugusid siin siis kõik kokku ei kõnelda!”
„Sul