Peagi oli kakssada perekonda uuslinna ümber majutatud, peamiselt ehitustööliste pered, aga uute elurajoonide ümber paiknevad maapiirkonnad olid praktiliselt puutumata. Uued asunikud avastasid üsna varsti, et nende luksuslike kodude läheduses ei pakuta piisavalt sotsiaal- ja kommunaalteenuseid, ka kaupluseid oli liiga vähe.
Esimesena valmis Fryernsi elamurajoon, kus elas hiljem ka Dave Gahan. Naabruskonda ümbritsesid mudaväljad ja lähim kauplus asus kolme kilomeetri kaugusel Pitsea’s. Koolide ehitamisega oldi samuti pidevalt graafikust maas. Olemasolevad algkoolid olid ülerahvastatud ja lapsi tuli Basildonist bussidega kaugematesse koolidesse sõidutada. Fryerns sai oma koolimaja alles kolm aastat pärast elumajade valmimist.
Samal ajal kui Basildonis valitses karjuv vajadus kõikvõimalike sotsiaalteenuste järele, kärpis konservatiivide valitsus pealinna eelarvet ja väljaminekuid. Arenduskorporatsioon keskendus hoonete ehitusele ja elukeskkonna sotsiaalne areng oli teisejärguline. Elumajade ehitamist linna eelarvekärped ei mõjutanud ja neid muudkui kerkis.
Uusasunike tüüpiline peremudel oli järgmine: noor perekond, kus mees töötas tehases ja naine kasvatas kodus vastsündinut, lootes peagi veel lapsi saada. Basildoni hakati peagi nimetama titekärude linnaks. Paljud noored emad kaebasid, et nad tunnevad end üksildasena ja igatsevad lähedaste järele. Kui Basildoni kurbus riiklike ajalehtede esikaaned vallutas, kutsuti appi psühhiaatrid. Elu maal erines oluliselt Ida-Londoni kihaval peatänaval elamisest, kus meelelahutus ja poed on käeulatuses ning sõbrad ja sugulased lähedal. Noored naised tundsid end keset hiiglaslikke betoonist elurajoone ühiskonnast äralõigatuina ja igatsesid tagasi endist elu.
Alguses maksti töölistele vähe palka, aga eluasemekulud olid väga kõrged. Kodud olid kasinalt sisustatud. Mööbel, vaibad ja muu vajalik osteti sageli järelmaksu või pangakrediidiga. Võlgade tasumiseks ja sissetuleku kasvatamiseks tegid mehed tööl ületunde. Naised tundsid end veelgi rohkem mahajäetuna ja perekonnad lagunesid. Paljud kolisid tagasi Londonisse. Basildoni märksõnadeks said abielulahutus, alkoholism ja depressioon.
Samal ajal kerkis väljadele ja põldudele uusi elumaju nagu seeni pärast vihma. Ühe aastaga (1955–1966) ehitati üle 1000 uue kodu. Fryerns oli endiselt suurim elurajoon, aga ääretu Barsable ei jäänud sellest enam palju maha. Uusasunike arv pidi peagi saavutama 15 000 piiri. Enamik elanikest saabus Ida- ja Lääne-Hamist, kuid tuldi ka Dagenhamist, Ilfordist, Hackneyst, Romfordist, Hornchurchist, Tottenhamist, Hendonist, Walthamstowst, Willesdenist ja Leytonist.
Kust tahes inimesed ka ei saabunud, nad kõik leidsid, et sotsiaalteenuste areng oli talumatult aeglane. Kõigepealt ilmus linnaossa postkast, siis telefoniputka, seejärel kõrts (Crane) ja algkool. Fryernsisse tekkisid ka tööriistapood, apteek, uudistetoimetus, toidukauplus ja kalapood. Ühiskondlike hoonete puudumine andis Basildoni esimestele elanikele tõuke ise midagi ette võtta ja paradoksaalsel kombel see tugevdas kogukonnavaimu. Vabatahtlikud ehitasid elumajade keskele esimesed puidust seltsimajad ja käivitasid huviringe.
Pitsea ja Laindoni peamine maa- ja kinnisvaraomanik oli nüüdseks arenduskorporatsioon, ehkki neid piirkondi ei olnud arendustegevus peaaegu üldse puudutanud. Maaomanikele makstav kompensatsioon oli talutava suuruse saavutanud ja paljud elanikud soostusid oma maalapid maha müüma. Sellele vaatamata tuli ette ka juhtumeid, kui mõni põikpäine majaomanik jahipüssiga katusele ronis, riigilipu korstna otsa kinnitas ja igasugusest koostööst keeldus. Aset leidsid ka mõned traagilised juhtumid, mil bürokraatiateerull mõnest pensionieas vanapaarist lihtsalt üle sõitis ja nad jõuga kodust välja tõstis. Kompensatsiooni suurus sõltus sellest, mis värviga oli maalapp detailplaneeringul tähistatud. Tehaste ja elumajade jaoks mõeldud kruntide eest maksti korralikult, aga maa eest, kuhu kavatseti ehitada vaba aja veetmiseks mõeldud või ühiskondlikke hooneid, maksti oluliselt väiksemat kompensatsiooni. Kinnisvaraärikatel ei jäänud hea teenimisvõimalus märkamata ja nad asusid agaralt maad ostma ja müüma, et sellega vaheltkasu teenida.
Esimene külapiirkond, kus arendustegevus lahti läks, oli Laindoni Lee Chapel. Viissada kodu lõhuti maha, et teha ruumi viiele hiiglaslikule elamurajoonile. Mujal lükkus linnakeskuse ehitamine erinevate tagasilöökide tõttu edasi. 1957. aasta juunis saabusid mudasele ehitustandrile Gloucesteri hertsog ja hertsoginna, et avada südalinnas Southernhay peatänav. Valmis oli saanud 41 kauplusega kvartal ja plaanis oli ehitada veel kaks samasugust. Hertsog nimetas keskuses asuva pargi Gloucesteri pargiks, millele viitas väike kahe puu vahele kinnitatud tahvel. Kuningliku paari visiit lõppes tööstuslinnaku Number üks külastusega. Seal põikasid nad sisse Marconi tehasesse, kus said teada, et Basildonis on nüüd 6000 uut kodu, mille elanikest 70 protsenti töötavad tööstuslinnaku 58 tehases.
Esimene kesklinnaäri avati Basildonis 1958. aastal ehk tervelt seitse aastat pärast esimese uusasuka saabumist. See oli rätsepatöökoda ja valmisriietekauplus. Mõne aja pärast avati selle kõrval ka jalatsipood. Seejärel avati turg ja aasta hiljem tegutses südalinnas juba 28 kauplust.
Arenduskorporatsiooni administratiivhoone Keay’s House (nimetatud linnaplaneerija söör Lanceloti järgi) ehitati linna keskväljakule kahe kurikuulsa kortermaja Brooke House’i ja Freedom House’i kõrvale, mille arhitekt oli söör Basil Spence. Brooke House on nüüdseks kantud muinsusväärtuste nimekirja, mis tekitab lahkarvamusi veel praegugi. Spence, kelle tööde hulka kuulub ka uus Coventry katedraal, andis näo kogu Basildoni südalinnale ja seda võib nimetada modernistliku arhitektuuri suurteoseks.
Südalinna lääneserva püstitati kuulus William Lamberti pronksist purskkaevuskulptuur „Ema ja laps”, mis maksis 4000 naela ja mille valmimisele kulus terve aasta. Kuju pidi sümboliseerima uuslinnaelu tähtsaimat elementi: noort ema lapsega. Skulptuurist sai Basildoni linna sümbol. (Linnas on veel üks vähem kuulus kreeka poeeti Homerost kujutav skulptuur.)
Mõne aja pärast tegutses kesklinnas juba 200 kauplust, nende hulgas oli kaubanduskeskus, juuksurisalong ja kõrts nimega Bullseye’s, millest sai hiljem Dave Gahani lemmikpaik. See oli esimene vaid jalakäijatele mõeldud modernistlik südalinn Inglismaal, millest sai oluline tõmbenumber. 1960-ndate alguses loeti ühel laupäeval kokku 1400 autot, mille omanikud olid tulnud Basildoni keskusesse päeva veetma ja sisseoste tegema. Kiiresti sündis plaan ehitada mitmekorruseline parkimismaja 5000 autole. Südalinna väljapoole laiendamine oli keeruline, kuna elumajad paiknesid otse keskuse kõrval. Linna keskus oli projekteeritud spetsiaalsele kogukonnale siis, kui ühiskonnas toimusid suured muutused.
1950-ndate aastate lõpus oli Basildoni rahvaarv peaaegu 30 000. Kesklinn hakkas kuju võtma, elamispindu oli piisavalt, tööstuslinnakus Number üks oli vabu äripindu rohkem kui küll ja teine tööstuslinnak oli valmis. Endiselt puudusid linnas haigla, postkontor, rongijaam ja vaba aja veetmise võimalused olid kasinad. Linnas ei olnud ka tuletõrjedepood, esmaabipunkte ega politseijaoskonda.
Üks sotsiaalelu arendav ja teretulnud paik Basildonis siiski oli, millest sai 30 aastaks teismeliste ja noorukite peamine koosviibimiskoht. Kirikukomisjoni hoone anti üürile firmale Mecca Limited, kes tegi sellest 1000 inimest mahutava tantsusaali. Mõni aeg hiljem nimetati see Raqueli ööklubiks, kus toimusid ka Depeche Mode’i esimesed kontserdid.
Tänu Mecca Limitedile sündis esimene Basildoni popstaar Graham Bonney, kelle perekond kuulus tüüpiliste uusasukate hulka. Graham sündis Ida-Londonis Stratfordis. Tema vanemad kolisid Fryernsi 1954. aastal, kui poiss oli 11-aastane. „Pärast sõda tahtsid kõik Ida-Londonist pääseda,” rääkis Graham. „Olin kogu lapsepõlve mänginud pommirahe tekitatud varemetes ja äkitselt sattusime maale. Maju oli ümberringi väga vähe. Alguses oli Basildon parim paik, mida üks laps võis soovida. See andis kõikidele lootust, et elu läheb aina paremaks. Üheteistaastase poisikese jaoks oli see nagu maapealne paradiis.”
Graham