Mari-Ann õpetajatütar. Agnes Taar

peame Jumalat… kõigist… asjadest… üle kartma ja… ja tema peale mõtlema…”

      Ema voodi nagises. Mari-Ann pistis ruttu pea teki alt ja vaatas: ema tõusis üles. Mari-Ann hüppas ka voodist välja, ema juurde.

      „No kuhu sina nii vara lähed, Anneke-Mari?” küsis ema.

      „Kooli! Ah… tere hommikust!”

      „Tere hommikust. Aga kell on alles kuus. Heida magama – küll ma su üles äratan, kui on paras aeg.”

      Küll nurus Mari-Ann, et ema tal lubaks üles jääda, kuid seekord ema ei lubanud. Ei jäänud muud üle, kui alistuda ja voodisse tagasi ronida.

      Mõne hetke pärast ta uinuski, mõtteis esimene käsk ja huulil „kõigi asjade üle”…

      „Anneke-Mari, tõuse nüüd, kell on kaheksa,” nii äratas teda ema, pannes kleidi ja põlle voodi ette toolile. „Isa tuleb varsti kohvi jooma ja kell üheksa lähete kooli!”

      „Kooli!” silmapilk oli Mari-Ann voodist väljas, kiskudes kähku kleiti üle pea.

      „Aga sa oled ju veel pesemata!”

      „Ah jaa… ära läks meelest…”

      Ruttu tõmmati kleit üle pea tagasi ja visati toolile. Jooksis kööki, viskas paar korda vett näole ja pidi juba pesemise lõpetama, kui korraga talle meenus, et täna on ometi tähtis päev, mis väärib korralikumat puhastamist. Uuesti hakkas ta pesema – pani kaks-kolm korda seepi ja küüris nagu eilegi ka kõrvaaugud ja ninasõõrmed puhtaks. Ainult kaela ta unustas…

      Kohvilauas küsis isa:

      „Noh, Mari-Ann, tead sa ka koolikorda?”

      „Koolikorda!.. E-ei tea…”

      „No kuula siis vähe aega – klassis seletan pärast niikuinii. Kui mina klassi tulen, peate kõik püsti tõusma, samuti kui lahkun…”

      „Ah-jaa – seda ma tean küll!” hüüdis Mari-Ann.

      „Ka vastates peavad õpilased püsti tõusma…”

      „Kas mina kah?”

      „Sina samuti kui teised: ega ma sinule siis mingit erandit ei tee.”

      Mari-Ann sai sellest aru.

      „Ja tunnis pead tähelepanelikult kuulama,” jätkas isa, „ning klassist tunni ajal ilma loata lahkumine on õpilastel keelatud: on vaja välja minna, peab paluma. Pead nüüd meeles?”

      „Jah, pean küll,” tõendas Mari-Ann. „Aga kas sa täna esimest käsku ka küsid, isa?”

      „Ei, täna ei küsi ma midagi – täna ainult selgitan ja jutustan.”

      „Aga… kuhu ma pean istuma, kui klassi lähen?” küsis jälle Mari-Ann.

      „Kui ma klassi tulen, küll siis näitan igaühele kohad kätte,” vastas isa söömist lõpetades.

      „Kas… kas sa nüüd juba lähedki?” päris väike tüdruk ärevusest värisedes.

      „Varsti, jah,” vastas isa, „aga sina võid juba praegu minna.”

      „Oo!” hüüatas Mari-Ann, minnes üleni punaseks. Kuid samas vajus ta süda „saapa säärde”… Ta jooksis ema juurde.