Omal ajal, kui Peeter esindas osakest sellest isiklikust omandusest, oli Noora seltskonnas isegi temast vaimustatud, kiitis teda väljaspool kodu ja luuletas talle külge omadusi, milliseid mehel polnud ja milliseid too kunagi ei soovinudki omada.
Põõsale laskub vares. Maksi tormab linnu poole, kuid hoolimata oma pikast „taljest” ei ulatu ta linnuni, kes näib seda küllalt hästi teadvat, sest kuigi ta näib veidi kohevana ja ilmselt kaalutleb, kas jääda või lennata uuesti minema, hiilgab ta teises silmas pisut pilklik naeratus neljajalgse üle, kes ei oma tiibu ega suuda vallutada kõrgusi.
Pealelõunal lubab Noora veidi puhata, ja kuigi Peeter teeks meelsasti sama, kardab ta, et nad siis võiksid jälle ühel ajal majast väljuda. Sellest aga tahab Peeter hoiduda. Ta tahab rahus suvitada. Pealegi on tal teha üsna asjalik käik. Ta kavatseb nimelt uurida, kas kusagil läheduses ei leidu mõnda väljaüüritavat tuba. Peeter tahaks pansionist ära kolida. Esiteks Noora ja Hele, teiseks telefoni pärast. See pole ikkagi õige puhkus, kui hommikul vara ja õhtul hilja pead võõra telefonikõne pärast voodist välja ronima. Aga ei ole ühegi teise toa vabanemise väljavaadet lähemal ajal. Paari päeva pärast sõidavad küll Ellerid minema, kuid nende tuba on juba kevadel reserveeritud ühe ministri jaoks. Sellest ministrist on Peeter oma lühikese siinviibimise ajal nii palju kuulnud kõneldavat, et ta hakkab selle kõrge ametikandja vastu peaaegu midagi huvi sarnast tundma, kuigi ta muidu ehtteadusmehelikult ei hooli poliitilise ala sangareist.
Peeter jalutab üksindusest ja vabadusest rõõmu tundes kirikuni ja hakkab siis mööda suurt teed postkontori suunas minema. Tee ääres on päris uusi majakesi. Peeter peatub ühe juures neist ja küsib peenral kummarduvalt tütarlapselt, kas läheduses on mõni tuba välja üürida. Tütarlaps ajab enese sirgu ja vaatab Peetrile otsa, nagu oleks too küsinud midagi hoopis ennekuulmatut.
Majake, kus asub apteek, on kaetud kollaka krohviga, pööningukorrusel näivad olevat tühjad toad. Peeter astub apteeki. Keegi linnaliku välimusega daam ostab parajasti ligniini. Apteekril on tööst karedad ja mustad käed, nendega rebib ta suurest pakist ligniinitükke ja viskab need räpakalt kaalule. Ikka ei kaalu kaup veel sajagrammilist vihti üles. Daam vaatab närviliselt apteekri rahulikku toimetamist. Ta leiab vist, et apteeker on veidi ebahügieeniline. Kaupmees ise on aga enesega üsna rahul, kortsutab ligniini kokku ja pakib selle mingisugusesse vist juba tarvitatud paberisse.
Kui daam on lahkunud, läheb apteeker tagatuppa ja peseb käed. Peeter imestab, miks kaupmees seda enne ei teinud. Kuid kes teab, tööinimene ruttab aiatöölt apteeki ja tahab kundesid ruttu teenida ning unustab selle juures mõnikord pisiasjad.
„Mis ma härrale võin anda?” küsib apteeker.
„Tahtsin ainult küsida, kas teil vahest pole siin majas mõnd tuba välja üürida?”
„Ei tea nagu olevat.”
„Ülemisel korral vist kedagi ei ela?”
„Ei tea elavat küll.”
„Ega teil kogu see katusealune ruum pööningu all ole, seal on ikka paar tuba ka?”
„On jah, kaks päris korralikku tuba.”
„Noh, need võiksite vahest välja üürida.”
Apteeker lööb käega.
„Mis nüüd üürida. Suvitajale küll ei saa, pole midagi sees.”
„Te mõtlete mööblit?”
„Eks mööblit jah.”
„Paljukest suvitaja vajab! Paar voodit ja üks laud, mõni nael seinale ja see on kõik.”
„Jah – noh, kust neid voodeid võtta?..”
Peeter läheb minema. Inimene, see apteeker nimelt, oleks võinud juba aastate viisi ilusat raha teenida, kui ta oleks vaevaks võtnud lähemast linnast paar magamisraami tellida ja mõned linased kotid õlgi täis toppida.
Peeter läheb postkontorisse. Asutuse ülem, noor, helepäine mees, istub luugi juures ja kõneleb lihtsa maamehega. Maamehel on pudel käes, ta sirutab seda kontoriülema poole ja küsib kõva häälega:
„Kas siit saab liikvat osta?”
Helepäine mees vastab oma mõõdukal ja intelligentsel häälel, et apteek asetsevat mõni maja edasi.
„Ah ei saa või?” karjub maamees uuesti.
Noormees tuleb ametiruumist välja, talutab taadi ukseni ja näitab käega, kuspool on apteek. Siis tuleb ta vabandava naeratusega tagasi oma kohale ja küsib Peetri soovi järele. Peeter ostab mõned margid ja kõneleb jälle oma korterimuredest.
„Jah,” vastab noormees kahetseva liigutusega, „korteri leidmine siin on üsna raske. Siinsed inimesed ei ole veel sellele tulnud, et nad oma katusekambrid võiksid suveks korda seada. Aga kui mõni linnasttulnu nende tähelepanu niisugusele teenimisvõimalusele juhib, siis suhtuvad nad sellesse äärmiselt umbusklikult. Mul eneselgi on tuttavaid, kes tahaksid suveks siia tulla, kuid pole neid kuhugi paigutada. Pansionis on toad kesksuveks juba varakevadel kinni pandud.”
Peeter on juba üsna õnnetu. Nüüd on hilja hakata uut suvituskohta otsima. Mis ütleb aga Hele, kui hommikul kella seitsme ajal telefon heliseb ja kui Hele tahab magada kaheksani?
Just hetkel, kui Peeter nukralt lahkuda kavatseb, tuleb postkontorisse Kalle.
„Kas teie pererahval, noormees, pole mõnd vaba ruumi?” küsib postkontoriülem Kallelt.
Kalle elutseb puudest varjatud järveäärses majakeses pansioni lähimas naabruses, ta vanemad on majaperenaisega kuidagi lähemalt tuttavad. Võib-olla annab see asi ennast kuidagi korraldada.
Uues lootuses läheb Peeter Kallega mööda järveäärset rada Kalle kodu poole.
Ning ilmnebki, et kui Kalle toob kaasa nii usaldusväärse isiku, nagu seda on professor Karste, siis leiab majaperenaine ühe vanaaegse puuvoodi ja ühe magamisraami, mis paigutatakse katusealusesse tuppa. Kui aknale saaks veel midagi kardinataolist ette tõmmata, siis oleks Peeter üsna rahul.
Ta läheb kergel sammul pansioniperenaise juurde, kes just äsja on koju jõudnud, ja kõneleb südamelt oma kavatsustest. Perenaine on väga rahul.
„Eks ta ole, kui teil proua kah tuleb, abielurahva asi, eks see telehvon ole ikka segajaks küll. See tuba on ikka rohkem nagu üksikute jaoks,” seletab ta. Lahkelt lubab ta nii Peetri kui ka selle homme saabuva naise toitmise eest edaspidigi hoolitseda ning täies arusaamises teineteisest viivad nad, Peeter ja pansionipidaja, Peetri pakid naabermajja.
Õhtulauas on Peeter kindel, et proua Noora, kuuldes Peetri korterivahetusest, ütleb pool-etteheitvalt:
„Aga, Peeter!”
Kuid Noora ei ütle midagi. Vist on ta viimase kümne aasta jooksul elus siiski veel midagi juurde õppinud.
Jälle kõneldakse ministrist. Perenaine toob piima ja seletab veel korra, kuidas minister juba maikuus on palunud enesele hoida just seda kahe vedrumadratsiga tuba. Minister olevat nimelt eelmisel suvel siit läbisõidul pansionis einetanud ja tubasidki vaadanud. Talle olevat siin väga meeldinud.
Peeter kui kõige uuem pansionär peab enda kohuseks perenaise vaimustatud seletusele mõne viisaka sõnaga vastata. Teised on seda lugu ministrist juba nii palju kordi kuulnud, et nad vaid tüdinult vaikivad ja oma „siseministeeriumi” eest hoolitsevad.
Söögisaalist lahkumisel küsib proua Noora: „Kas see pole sulle tülikas kusagilt kaugelt söögiaegadeks siia käia?”
„Mitte vähimatki. Elan siinsamas järvekaldal.” Peeter näitab oma uue kodu poole.
„Nii,” vastab proua Noora ja läheb oma tuppa.
Õhtu pimenedes istub Peeter laudadest sillakesel, mis kõrkjate keskelt ulatub järvele. Ta näeb, kuidas apteeker vaheldumisi sõuab ja mingisuguseid kalapüügiriistu korraldab. Vastaskalda puiestikus kilkavad aleviplikad, üsna lähedal hüppab konn kaldaäärses vees. Ning lahtisest aknast kostab Kalle viiulimängu. Värin läbib vana noorusliku