Aga Karli esmane ja tähtsaim ülesanne oli loomulikult inglise keele õppimine. Hommikuti kell seitse tuli Karli tuppa noor kaubandusülikooli professor ja nägi teda kas juba laua ääres vihikute taga istumas või sõnu pähe õppides toas edasi-tagasi kõndimas. Karl sai aru, et inglise keele omandamiseks pole ükski kiirus küllalt suur ja et pealegi on see parim võimalus onule oma hea edasijõudmisega erakordset rõõmu valmistada. Ja kui alguses oli inglise keel onuga kõnelemisel piirdunud vaid tervituse- ja hüvastijätusõnadega, siis õnnestus tõesti peagi üha pikemates vestluslõikudes inglise keelele üle minna, mistõttu ühtlasi intiimsemadki teemad võisid jutuks tulla. Esimene ameerika luuletus, tulekahju kujutamine, mida Karl ühel õhtul onule deklameerida võis, manas onu näole rahulolust sügavtõsise ilme. Nad seisid tookord mõlemad Karli toas akna all, onu vaatas välja, kus taevahelendus oli juba täiesti kadunud, ja lõi värsse kaasa elades aeglaselt takti peopessa, kuna Karl seisis sirgelt tema kõrval ja murdis end tardunud pilgul keerulisest luuletusest läbi.
Mida paremaks läks Karli inglise keel, seda suuremat tahtmist ilmutas onu teda oma tuttavatega kokku viia ja andis ainult igaks juhuks korralduse, et säärastel kokkusaamistel peab ka inglise keele professor esialgu Karli läheduses viibima. Kõige esimene tuttav, kellele Karli ühel pärastlõunal esitleti, oli noor, sale, uskumatult nõtke mees, kelle onu eriliste komplimentide saatel Karli tuppa juhatas. See oli ilmselt üks neist paljudest, vanemate seisukohast nähtuna raiskuläinud miljonärivõsudest, kelle elu kulges nii, et tavaline inimene ei võinud valu tundmata vaadata ühtainustki juhuslikku päeva selle noormehe elust. Ja just nagu seda teades või aimates ja nagu sellele vastu astudes, niipalju kui see tema võimuses oli, püsis ta huultel ja silmis lakkamatu õnnenaeratus, mis näis olevat määratud talle endale, ta kaasvestlejale ja kogu maailmale.
Selle noormehega, härra Mackiga, lepiti onu täielikul heakskiitmisel kokku ühine ratsutamine kell pool kuus varahommikul, kas ratsakoolis või siis vabas looduses. Esialgu küll kõhkles Karl oma nõusoleku andmisega, sest ta polnud ju kunagi hobuse seljas istunud ja tahtis esmalt ratsutamist veidi õppida, aga kuna onu ja Mack nii kangesti peale käisid ning ratsutamisest kui puhtast lõbust või tervislikust treeningust ja mitte kui kunstist rääkisid, siis jäi ta lõpuks nõusse. Nüüd pidi ta küll juba pool viis üles tõusma ja tihti oli see talle väga raske, sest ta kannatas siin, vististi selle pideva tähelepanelikkuse tõttu, mida ta päeva jooksul ilmutama pidi, lausa unetõve all, kuid vannitoas kadus ta kahetsus peagi. Üle kogu vanni terves selle pikkuses ja laiuses ulatus dušisõel – kellel tema kodumaale jäänud koolivendadest, olgu ta kui rikas tahes, on midagi seesugust, ja veel ainuüksi iseenda jaoks? – ja selle all lebas nüüd siis Karl siruli, siin vannis võis ta, käed laiali, lasta oma tahtmist mööda leigetel, kuumadel, jälle leigetel ja lõpuks jäistel veejugadel kas osaliselt või üle terve sõelapinna endale peale sadada. Ta lebas seal otsekui veel veidi jätkuvat und nautides ja püüdis erilise heameelega suletud silmalaugudele viimaseid üksikult langevaid tilku, mis siis laiali valgudes üle näo voolasid.
Ratsakoolis, kus onu kõrge kummiga auto ta maha pani, ootas teda juba inglise keele professor, kuna Mack tuli eranditult alles hiljem. Aga ta võis ka muretult hiljem tulla, sest tegelik elav ratsutamine algas alles siis, kui tema kohal oli. Kas ei ajanud hobused end oma senisest poolunest tagajalgele püsti, kui ta sisse astus, kas ei plaksunud piitski valjemini läbi ruumi, kas ei ilmunud ümbritsevale rõdule korraga üksikuid inimesi, pealtvaatajaid, tallipoisse, ratsakooli õpilasi või kes nad kõik olla võisid? Karl aga kasutas Macki saabumiseni jäävat aega selleks, et siiski veidi ratsaharjutusi teha, kas või kõige algelisemaid. Seal oli üks pikk mees, kes vaevalt tõstetud käega küündis ka kõige kõrgema hobuse turjani ja kes Karlile seda ikka napilt veerandtunni pikkust õpetust andis. Edusammud, mida Karl seejuures tegi, polnud kuigi suured ja need aitasid tal kinnistada hulgaliselt ingliskeelseid hädakaebeid, mida ta treeningu ajal hingetult oma inglise keele professori poole saatis, kes enamasti uniselt vastu uksepiita nõjatus. Kuid peaaegu igasugune rahulolematus ratsutamisega kadus kohe, kui tuli Mack. Pikk mees saadeti minema, ja peagi polnud ikka veel hämaras saalis muud kuulda kui galopeerivate hobuste kabjatüminat ja näha vaevalt muud peale Macki ülestõstetud käe, millega ta Karlile käsklusi andis. Pärast poolt tundi säärast unenäona mööduvat lõbu peeti kinni. Mackil oli väga kiire, ta jättis Karliga hüvasti, patsutas talle mõnikord põsele, kui ta oli tema ratsutamisega eriti rahul, ning kadus, ilma et ta oleks suure rutu pärast Karliga uksestki koos välja läinud. Karl võttis siis professori enda juurde autosse ja nad sõitsid enamasti ringteid kaudu inglise keele tundi, sest sõit läbi liiklusmurru sellel laial tänaval, mis tegelikult viis onu maja juurest otse ratsakooli, oleks liiga palju aega võtnud. Muuseas lakkas vähemalt see inglise keele professori kaasasõitmine peagi, sest Karl, kes heitis endale ette, et ta laseb väsinud mehel tarbetult ratsakooli tulla, kui Mackiga oli liiatigi väga hõlbus inglise keeles hakkama saada, palus onu, et ta professori sellest kohusest vabastaks. Mõningase kaalumise peale andiski onu palvele järele.
Kulus suhteliselt kaua aega, enne kui onu võttis nõuks lubada Karlile kas või väikest pilguheitu oma ärisse, kuigi Karl oli seda sageli palunud. See oli säärast laadi komisjoni- ja vahetalitusäri, nagu neid, niipalju kui Karl mäletas, Euroopas vist enam üldse ei leidunud. Äri tegeles nimelt ülesostmisega, ei toimetanud aga kaupu tootjalt ostjatele või siis kaupmeestele, vaid hoolitses kõigi kaupade ja toorainete vahendamise eest suurtele tehasekoondistele ning nende vahel. Niisiis oli see äri, mis hõlmas hiigelulatuses ühtaegu ostu, hoidu, transporti ja müüki ning pidi klientidega lakkamatult väga täpset telefoni- ja telegraafisidet pidama. Telegraafisaal polnud väiksem, vaid suuremgi Karli kodulinna telegraafiametist, kust ta oli kord ühe seal hästituntud koolivenna käekõrval läbi läinud. Kuhu sa iganes vaatasid, käisid telefonikabiinide uksed kinni ja lahti ning helin võis hulluks ajada. Onu avas lähima ukse ja kiirgavas elektrivalguses võis seal näha uste paukumise vastu ükskõikset ametnikku, pea pressitud teraskaare otste vahele, mis surusid kuuldeklappe ta kõrvade vastu. Parem käsivars lebas lauakesel, nagu oleks ta eriti raske, ning ainult sõrmed, mis pliiatsit hoidsid, nõksusid ebainimlikult kiires rütmis. Kõnetorusse öeldavate sõnadega oli ta väga kokkuhoidlik, ja ühtelugu võis näha, et tal oli kõnelejale ehk midagi vastu väita, et ta tahtis midagi küsimusega täpsustada, kuid konkreetsed sõnad, mida ta kuulis, sundisid teda, enne kui ta oma kavatsust teostada jõudis, silmi langetama ja kirjutama. Ta ei pidanudki rääkima, nagu onu Karlile tasakesi selgitas, sest samu teateid, nagu see mees siin, võtsid üheaegselt vastu ja võrdlesid omavahel veel kaks ametnikku, nii et vead olid võimalikult välditud. Samal silmapilgul, kui onu ja Karl uksest välja astusid, lipsas sisse üks praktikant ja tuli kohe vahepeal täiskirjutatud paberiga välja. Keset saali käis tagantkihutatud inimeste pidev sagimine. Keegi ei teretanud, teretamine oli ära keelatud, igaüks seadis oma sammu eelkäija sammude järgi ja vaatas põrandale, et sellel võimalikult kiiresti edasi jõuda, või neelas pilguga vist küll ainult üksikuid sõnu või arve paberitelt, mida ta käes hoidis ja mis tema jooksujalu tõttamisest laperdasid.
«Sa oled tõesti kaugele jõudnud,» ütles Karl ühel neist käikudest läbi äri, mille vaatamiseks tuli kulutada palju päevi isegi siis, kui tahtsid igat osakonda vaid põgusalt näinud olla.
«Ja sa pead teadma, et kõik selle rajasin ma kolmekümne aasta eest omal käel. Tollal oli mul sadamakvartalis väike äri, ja kui