«Pidage!» hüüdis noormees. «Vaadake: näete, kuidas uks tõmbamisel eemale tuleb?»
«Noh?»
«Kuidas te ei mõista ometi? Tähendab, keegi neist peab kodus olema. Kui kõik oleksid ära läinud, siis oleks uks väljastpoolt lukku pandud, mitte aga seestpoolt riivi. Praegu aga – kuulete, kuidas riiv raksub? Aga et seestpoolt riivi panna, selleks peab kodus olema, mõistate? Tähendab – istuvad kodus, aga ei ava!»
«A-a! Toepoolest!» hüüdis imestlev Koch. «Mis siis nendega on?»
Ja ta hakkas ust kiskuma.
«Pidage!» hüüdis noormees jällegi. «Ärge kiskuge? Siin pole kõik korras… teie ju kõlistasite, tõmbasite – ei avata; tähendab, on mõlemad minestuses või…»
«Mis?»
«Teate mis! Lähme kojamehe järele; las tema ise äratab nad üles.»
«Lähme!» Mõlemad hakkasid alla minema.
«Pidage! Jääge teie siia, mina aga jooksen alla kojamehe järele.»
«Milleks siia jääda?»
«Kas vähe igasuguseid asju juhtub?..»
«Minugipärast…»
«Mina õpin ju kohtu-uurijaks! Siin pole asjad nähtavasti… näh-ta-vas-ti mitte päris korras!» hüüdis noormees õhinaga ja läks joostes mööda treppi alla.
Koch jäi paigale, puudutas veel kord tasakesi kella, nii et see ainult tuksatas, ja hakkas seejärel vaikselt, nagu mõttes ja silmitsedes, ukse käerauda liigutama, teda tõmmates ja langeda lastes, nagu tahaks ta veel kord veenduda, et uks on ainult riivis. Siis kummardus ta ähkides ja hakkas lukuaugust sisse vahtima; kuid sinna oli seestpoolt võti pistetud, mispärast ta arvatavasti midagi sisse ei näinud.
Raskolnikov seisis ja pigistas kirvest. Ta nagu jampsis. Ta oli valmis isegi nendega võitlusse astuma, kui nad uksest sisse tulevad. Kui nad koputasid ja kokku rääkisid, tuli tal mitu korda mõte kõik korraga lõpetada ja ukse tagant neile hüüda.Ajuti tõusis tahtmine nendega sõimlema hakata, neid õrritada, enne kui nad ukse avavad! «Kui ometi rutem!» välgatas tal peas.
«Siiski, tema, kurat…»
Aeg kulus, minut minuti järel, – kedagi ei tulnud. Koch hakkas liigutama.
«Siiski, kurat!..» hüüdis ta äkki kärsitult ja oma vahikohta maha jättes hakkas ta alla minema, läks tõtates ja saabastega mööda treppi kolistades. Sammud vaikisid.
«Issand! Mis teha?»
Raskolnikov tõmbas riivi eest, tegi ukse praokile – mitte midagi polnud kuulda ja äkki, juba ilma mõtlemata, läks ta välja, pani ukse võimalikult hästi enda järel kinni ja hakkas mööda treppi alla minema.
Juba oli ta kolm treppi ära käinud, kui äkki hakkas alt suur müra kostma, – kuhu minna! Polnud kuhugi end peita! Ta pidi tagasi jooksma, jällegi korterisse.
«Hei, tont, kurat! Võta kinni!»
Keegi kargas madalamal mingisugusest korterist välja ja läks mööda treppi alla, mitte joostes, vaid peaaegu nagu kukkudes, kuna ta ise kõigest kõrist karjus:
«Mitka! Mitka! Mitka! Mitka! Mitka! Pagan võtku sind!»
Karjumine lõppes kiunumisega; viimased helid kostsid juba hoovilt; kõik vaikis. Kuid samal ajal hakkas mitu inimest mööda treppi kolinal üles tulema, isekeskis valjusti ja palju kõneldes. Neid oli kolm või neli. Ta kuulis noormehe heledat häält. «Nemad!»
Meeleheitel läks ta neile vastu, tulgu, mis tuleb! Peavad nad kinni, siis on kõik kadunud, lasevad läbi – on ka kõik kadunud: peavad ju meeles. Nad jõudsid juba peaaegu kokku; nende vahel oli veel üks trepp, – ning äkki päästetud! Mõni aste temast eemal, paremat kätt, seisab tühi ja pärani lahti ustega korter, sama teise korra korter, kus maalrid värvisid, kuna nad selleks silmapilguks nagu meelega olid ära läinud. Nemad vististi olidki need, kes jooksid hiljuti niisuguse kisaga alla. Põrandad on aga just üle värvitud, keset tuba seisab nõu värvi ja pintsliga. Silmapilkselt lipsas Raskolnikov avatud uksest sisse ja puges seina taha varju; oligi viimane aeg: tulijad olid juba trepi lõpul. Pöördusid üles ja läksid mööda, neljandale korrale, ajades valjusti juttu. Ta ootas pisut, tuli siis kikivarvul välja ja jooksis mööda treppi alla.
Trepil polnud kedagi! Väravas ka mitte. Ruttu läks ta võlvi alt läbi ja pöördus vasemat kätt tänavale.
Ta teadis väga hästi, et nad on sel silmapilgul juba korteris ja et nad on väga imestunud, leides ukse nüüd avatuna, kuna see alles hiljuti oli kinni; et nad vaatavad juba laipu ning et ei kulu minutitki, kui nad juba taipavad, et siin oli veidi aja eest mõrtsukas ise, kes on jõudnud kuhugi peitu pugeda, neist mööda lipsata, põgeneda; aimavad võib-olla ka seda, et tema oli sel ajal tühjas korteris, kui nemad sealt mööda tulid.Aga ometi ei söandanud ta eriliselt tõtata, ehk küll lähima nurgani oli sammu sada. «Kas ei peaks mõnest väravast sisse lipsama ja kusagil võõras tänavas ära ootama? Ei, kardetav! Aga kas ei peaks kirvest kuhugi viskama? Kui võtaks õige voorimehe? Häda! Häda!»
Viimaks ometi põiktänav; poolsurnuna pöördus ta sinna; siin oli ta juba pooleldi päästetud ja sellest sai ta aru: vähem kahtlust, pealegi liikus siin palju rahvast ja tema kadus siia kui liivaterake. Ent kõik need piinad tegid ta nii jõuetuks, et ta vaevalt suutis liikuda. Ta tilkus higist; kael oli üleni märg. «See on alles enda täis tõmmanud!» hüüdis keegi tema kohta, kui ta kanali äärde jõudis.
Ta ei pannud praegu mitte midagi tähele, mis tema ümber sünnib, ja mida kaugemale ta jõudis, seda rohkem ta enesest välja läks. Ometi mäletas ta, kuidas ta kanali äärde jõudes äkki sellepärast ehmus, et siin oli vähem rahvast, mille tõttu ta rohkem silma paistab, ja ta oleks tahtnud põiktänavale tagasi minna. Selle peale vaatamata, et ta vaevalt jalul seisis, tegi ta ometi ringi ja tuli koju hoopis teisest küljest.
Poolsegaselt astus ta ka oma väravast sisse; alles trepil tuli tal kirves meelde. Kuid lahendada oli väga tähtis ülesanne: kirves tagasi panna ja võimalikult tähelepandamatult. Muidugi, tal polnud enam jõudu mõista, et võib-olla on palju parem, kui üldse mitte kirvest endisele paigale panna, vaid ennem ta kas või kuhugi võõrale hoovile visata.
Kuid kõik läks õnnelikult. Kojamehe korteri uks oli kinni, kuid mitte lukus, tähendab, kõigi eelduste kohaselt kojamees on kodus. Kuid ta oli niivõrd mõtlemisvõime kaotanud, et läks otseteed kojamehe korteri ukse juurde ja avas selle. Oleks kojamees temalt küsinud: «Mis teil vaja?», siis oleks ta võib-olla talle lihtsalt kirve kätte ulatanud. Kuid majahoidjat polnud ka nüüd kodus ja Raskolnikov pani kirve pingi alla endisele paigale tagasi, isegi puuhalu pani ta temale nagu ennegi varjuks. Mitte kedagi, mitte ainustki hinge ei kohanud ta teel oma tuppa; perenaise uks oli kinni. Tuppa sisse astudes viskus ta sohvale pikali, nagu ta oli. Ta ei maganud, vaid viibis mingisuguses meelemärkuseta olekus. Kui sel silmapilgul keegi oleks tema tuppa astunud, siis oleks ta vististi üles karanud ja karjuma pistnud. Mingisuguste mõtete tükid ja räbalad kihisesid ta peas; aga ühtegi neist ei suutnud ta tabada, ühelgi ei suutnud ta peatuda, isegi jõupingutustest hoolimata…
Teine osa
I
Nõnda lamas ta väga kaua.Vahel juhtus, et ta nagu virgus, ja neil silmapilkudel märkas ta, et on juba ammugi öö, kuid üles tõusta – see ei tulnud tal pähe. Viimaks pani ta tähele, et on juba päevavalge. Ta lamas sohval selili ja oli hiljutisest uimastusest alles tardunud.Teravalt tungis tänavalt ta kõrva hirmus, meeleheitlik hädakisa, mida ta iga öösi oma akna all kella kolme paiku oli kuulnud. See kisa ärataski ta praegu. «A-aa! Juba tulevad kõrtsist joobnud välja,» mõtles ta. «Kell on kolm! Ja äkki kargas ta sohvalt üles, nagu oleks keegi ta sealt välja kiskunud. «Kuidas! Kell on juba kolm!» Ta istus sohvale – ja nüüd tuli tal kõik meelde! Äkki, ühe silmapilguga tuli tal kõik meelde.
Esimesel hetkel arvas ta, et läheb hulluks. Teda valdas hirmus külm; kuid tal oli külm ka palaviku tõttu, mis