Enda õnneks loen ka seda, et ma erakordselt ohvriterikkast Teisest maailmasõjast eluga tagasi tulin. Minu aastakäigu meestest suurem osa langes lahingutes, ükskõik kummal poolel nad siis sõdisid. Eluga pääsemine oli minu jaoks kahtlemata suur üllatus ja õnn.
Õnn oli ka võimalus olla Eesti Olümpiakomitee taastamise juures. Hetk, mil Eesti Olümpiakomitee võeti tagasi rahvusvahelisse olümpiaperre, vääris neid jõupingutusi, mis sel keerulisel teel tuli teha, ja on parim tänu tehtu eest.
Mind on rahustanud teadmine, et mu tegevus on toimunud rahva silme all. Südametunnistus on selles mõttes puhas, et ma pole teinud midagi ühe või teise inimese vastu. Ka ühiskonna vastu mitte, kui silmas pidada rahvuse olemasolu, kultuuri säilimist, sportliku mõttelaadi süvendamist. Nii olen elanud ja püüdnud alati võimaluste piires inimesi aidata. Usun, et midagi on ka tehtud, ja selle eest võlgnen tänu paljudele oma lähedastele, kes mind aastate jooksul ümbritsenud. On nad siis seotud spordi või kultuuriga.
Lapsepõlv vanaemaga
Elu seadis nii, et minu lapsepõlv möödus sisuliselt ema-isata. Mind kasvatas ja minu eest hoolitses peamiselt vanaema Ann.
Olen sündinud Riias. Minu ema Amalie Seeger oli pärit Virumaalt, Rakverest. Isa Karlis Grens oli rahvuselt lätlane. Mu vanemad kohtusid Esimese maailmasõja päevil. Isa teenis siis tsaariarmees sundaega ja sattus oma väeosaga Rakveresse. Seal nad ka abiellusid.
1919. aastal sõitsid vanemad elama Riiga, kus siis mina järgmisel suvel sündisin.
Isa oli aga enne seda rindel sakslaste kätte langenud ja nii oli ta minu sündimise ajal sakslaste käes sõjavangis.
Pärast minu sündimist jäi ema raskelt haigeks. Ja et olime kahekesi ning haige ema üksi minu kasvatamisega hakkama ei saanud, sõitis tädi meile Riiga järele ja tõi Eestisse. See oli veel samal, 1920. aastal.
Elasime koos emaga Rakveres, kuni mõned aastad hiljem lahutas isa emast ära, sest üks elas Eestis, teine Lätis. Juhtus nii, et nägin oma isa esimest korda alles 1938. aastal. Sõitsime siis emaga Riiga, sest kuna olin isa rahvuse tõttu Läti kodakondne, oleksin pidanud minema aega teenima Läti sõjaväkke. Selleks, et saada Eesti kodakondsust ja Läti sõjaväest pääseda, otsisime isa üles. Vaja oli isa nõusolekut kodakondsuse muutmiseks. Riia raudteejaamas me esmakordselt kohtusime. Isa tuli rongile vastu ja tõi mulle tahvli šokolaadi. Olin temast siis pool pead pikem. Isa vaatas mulle otsa ja ütles:
“Jah, ma oleks pidanud sulle piibu tooma, aga tõin šokolaadi”.
Sain temalt nõusoleku Eesti kodakondsusse astumiseks ja sedaviisi endale ka uue perekonnanime: Grensi asemel Green.
Teist ja viimast korda elusana nägin isa pärast sõda Riias, see oli vist 1946. aastal. Siis oli ta juba ka oma teisest abikaasast lahutanud. Kohtusime juhuslikult, kui olin Riias ringsõidul.
Üks kohtumine oli veel. 1950ndatel, täpselt ei mäleta, käisin Riias veel ka isa matustel.
Spordi sees ja juures
Sport on minu elus olnud kogu aeg tähtsal kohal. Juba lapsepõlvest peale. Nooruses oli määravaks see, et kasvasin vanaema juures ning mul oli piisavalt aega, et ümbruskonna poistega sporti teha – palli taga ajada või lihtsalt omavahel jooksuvõistlusi korraldada. Olulise jälje minu kujunemisse jättis onu Albert Heindrich Seeger, kes oma sportliku ellusuhtumisega ka mind nakatas.
Ta mängis Rakvere Töölisspordiühingus jalgpalli. Tegeles veel ka raskejõustikuga ning tõi vahel isegi poksikindad koju. Tema ärgitaski mind sportima, organiseerima noortevahelisi jooksuvõistlusi ja teisi mõõduvõtmisi. Kasvasin spordiga kokku.
Määravaks teguriks minu sporditeel sai aga eelkõige see, et Rakvere gümnaasiumisse tuli tööle selline mees nagu Hugo Pauskar. Ta asus võimlemisõpetajaks nii linna gümnaasiumis kui Rakvere 1. algkoolis, kus mina 1928. aastal kooliteed alustasin.
Tema pani koolides käima erinevad spordiringid. Korraldas võistlusi igasugustel spordialadel. Ka n-ö mitteametlikel, nagu näiteks kartulijooksus. Suurt rõhku pani ta seejuures võimlemisele. Pauskar oli selline õpetaja, kes tegi kõike poistega koos, mängis nendega võrk- ja korvpalli, jooksis ja tegi suusaharjutusi.
Ta oli võrdlemisi hea sportvõimleja ja pani poisid tegema harjutusi nii rööbaspuudel kui kangil. Sealjuures oli ta väga nõudlik. Kui poiss ei saanud näiteks kitsest üle hüpatud, pidi ta nii kaua hüppama, kuni lõpuks sai üle.
Mäletan, et ükskord rööbaspuudele minekul kukkus õpetaja Pauskar ise alla, aga tõusis püsti, raputas pead ja tegi harjutuse ära. Tema nõue oli, et hoolimata esialgsest saamatusest, pidi numbri läbi tegema.
Hiljem, kui ma õppisin juba Rakvere gümnaasiumis, kuulusin koos Pauskariga linna võrkpalli esindusmeeskonda. Mina olin meeskonnas tõstja ehk tänapäevases keeles sidemängija. Ja Rakvere meeskonnas tõstsin palle ette just Pauskarile. Tol ajal oli kombeks võrkpalli mängida kolme suruja ja kolme tõstjaga.
Meil oli piirkonnas päris tugev meeskond, nii et käisime võistlemas Virumaal paljudes kohtades, ka Narvas.
Sel ajal tegeles Pauskar lisaks sportmängudele võrdlemisi palju ka kergejõustikuga. Ka kergejõustikustaadionil oli ta küllaltki võimekas sportlane, kes suutis isegi tänavakingades hüpata kaugust kuus meetrit ning õhutas poisse seda järele tegema. Unikaalne mees oli.
Sportlik innustaja Hugo Pauskar
Legendaarne spordipedagoog Hugo Pauskar (15. aprill 1906 Pangodi vald Tartumaa – 21. detsember 1950 Tallinn) lõpetas 1926. aastal Otepää gümnaasiumi ja viis aastat hiljem Tartu Ülikooli kehalise kasvatuse instituudi.
Aastatel 1944 – 1950 oli TRÜ KKT kateedri õppejõud. Lisaks tegutses võimlemistreenerina. Kuulus enne Teist maailmasõda Kaitseliitu ja 1941. aasta sügisel oli Omakaitses. Kõik see saigi hinnatud spordiõpetajale saatuslikuks. Tartus elanud ja ülikoolis õppejõuna töötanud Pauskar arreteeriti 1950. aasta 10. märtsil, kuigi esimene ülekuulamine toimus KGB poolt juba kaks päeva varem. 23. septembril 1950 oli sõjatribunalis arutlusel tema kohtuasi, kus teda süüdistati 1941. aasta septembris Nõukogude aktivistide mahalaskmisel osalemises. Pauskar tunnistas end osaliselt süüdi ja kahetses. Sõjatribunal mõistis Pauskari surma mahalaskmise läbi koos kogu vara konfiskeerimisega. Kaks päeva hiljem kirjutas Pauskar armuandmispalve, mis jäeti 3. novembri istungil rahuldamata. Arhiividokumendid viitavad, et tõenäoliselt lasti Hugo Pauskar sõjaväeosas nr. 10727 maha 29. novembril, kuigi hilisemad andmed kinnitavad surma kuupäevaks 21. detsembri.
Mulle sobisidki lühimaajooksud ja hüpped. Eelkõige kaugushüpe. Koolis olin siis esinumber nii jooksudes kui kaugushüppes. Siis ilmuski ühes pealinna lehes, see oli vist Vaba Maa, uudis, et üks Rakvere koolipoiss hüppas kaugust 6.05.
See poiss olin mina ja loo kirjutaja oli muide toonane Eesti esisprinter ja kaugushüppaja Ruudi Toomsalu. Olin sel ajal viieteist- või kuueteistaastane ning kuuemeetrine tagajärg oli siis iseenesest minuvanuse poisi kohta väga kõva tulemus.
Spordiharrastus levis Rakveres noorte seas paljugi just tänu Eesti Noorsoo Spordiliidu poolt korraldatud laagritele. Neid viisid läbi Eesti toonased kõige paremad spetsialistid, näiteks kergejõustikus Aleksander Kolmpere, poksis Nigul Maatsoo, jalgpallis Elmar Saar, ujumises Herbert Rahman ja teised. Sealt saime algteadmised spordialadest. Laagrid toimusid koos Soome Noorsoo Spordiliiduga, nemad käisid siin ja meie seal.
17-aastaselt tulin Virumaa meistriks 400 m jooksus ja võistlesin 1938. aastal Virumaa koondises kaasa Pärnus toimunud Eesti maakondadevahelistel meistrivõistlustel. Need olid siis väga populaarsed kergejõustikuvõistlused, kus maakonnad, Tallinn ja Tartu kord aastas üksteiselt mõõtu võtsid.
Olin seal 400 meetris kuues. Hallik ja Arvo, kes võitsid, olid sel hetkel Eesti kõvemad veerandmailerid. Kaotasin neile seal selgelt. Kuid 17-aastase poisi kohta oli see ikkagi päris kõva koht.
1. A.