Välja arvatud vastuseis Nanny onupojale, Sir Thomasel muid vastuväiteid ei olnud, ning kui kohtumiskohaks valiti küll kallim, aga korralikum paik, näis kõik lahendatud olevat ja nad nautisid juba meeldivat tunnet, et saadavad korda nii hea teo. Rangelt võttes ei olnud küll kõigil juuresolijatel võrdset õigust sellele tundele, sest kui Sir Thomas oli otsustanud hakata väljavalitud lapsele tõeliseks ja järjekindlaks kaitsjaks ja tema eest hoolitsejaks, siis Mrs Norrisel ei olnud vähimatki kavatsust selle kõige eest midagi maksta. Nii kaua kui oli tegemist rääkimise ja plaanide sepitsemisega, oli tema heatahtlikkus piiritu, ning keegi ei osanud temast paremini teisi heldusele õhutada; talle meeldis kõiki juhtida, aga sugugi vähem ei meeldinud talle raha, millega ta oskas niisama kokkuhoidlikult ümber käia kui oma sõprade raha suurejooneliselt välja anda. Olles abiellunud kitsamatesse oludesse kui ta oli oma lootustes ette näinud, oli ta algusest peale pidanud vajalikuks ranget kokkuhoidu; aga see, mis oli tulenenud ettevaatlikkusest, muutus peagi vajaduseks, pidevaks murelikuks hoolitsuseks, mis tavaliselt oli suunatud lastele, keda temal ei olnud. Kui Mrs Norrisel oleks olnud suurem perekond, kelle eest hoolt kanda, poleks säästmine kõne allagi tulnud; aga kuna tal niisugust muret ei olnud, siis ei takistanud miski tema kokkuhoidlikkust, ning ta ei saanud keelata endale rõõmu lisada igal aastal summakese kõrvalepandud rahale, mida nad mehega kunagi ära ei kasutanud. Selle sõgeda põhimõtte kütkes olles ja tõelist armastust oma õe vastu tundmata oli tal võimatu taotleda midagi muud kui tunnustust selle eest, et on välja mõelnud ja organiseerinud nii kuluka heateo; võib-olla tundis ta ennast nii vähe, et läks pärast seda jututajamist koju pastoraati rõõmsas usus, et ta on maailma suuremeelseim õde ja tädi.
Kui see plaan jälle jutuks tuli, selgitas ta täpsemalt oma vaateid. Leedi Bertrami rahuliku küsimuse peale „Kuhu laps kõigepealt tuleb, õde, kas sinu või meie juurde?” kuulis Sir Thomas üllatunult, et Mrs Norrisel polnud vähimatki võimalust lapse eest isiklikult hoolitseda. Sir Thomas oli pidanud seda last pastoraadis elava pere teretulnud täienduseks, soovitud kaaslaseks tädile, kellel endal lapsi ei olnud; nüüd aga taipas ta, kui väga ta oli eksinud. Mrs Norris mainis kahetsusega, et väikese tüdruku elamine nende juures ei tule kõne allagi, vähemalt asjaolude praeguse seisu juures. Vaese Mr Norrise kehva tervise tõttu olevat see võimatu: lapse tekitatud lärmi suutvat ta niisama vähe välja kannatada kui lennata; kui ta aga kunagi peaks oma podagrast terveks saama, siis on teine asi, siis hakkab Mrs Norris omakorda rõõmuga lapse eest hoolitsema ega pane sellega kaasnevat tüli tähelegi; aga praegu võtab Mr Norris iga minuti tema ajast endale ning Mrs Norris oli kindel, et ainuüksi niisuguse kavatsuse mainimine ajaks abikaasa väga närvi.
„Nii et tal oleks parem hoopis meie juurde tulla?” küsis leedi Bertram väga rahulikult. Pärast hetkelist pausi lisas Sir Thomas väärikalt: „Jah, sellest majast peab saama tema kodu. Püüame tema kasvatamisega oma kohust täita ning siin saab ta nautida vähemalt seda eelist, et siin on tal olemas omaealised kaaslased ning ta saab regulaarset õpetust.”
„Väga õige!” hüüatas Mrs Norris. „Need mõlemad on väga õiged kaalutlused, ja miss Leele on ju ükskõik, kas ta õpetab kolme tüdrukut või ainult kahte – vahet pole. Soovin ainult, et saaksin kasulikum olla; aga ma teen siiski kõik, mis mu võimuses. Ma ei ole inimene, kes vaeva kardab; Nanny toob ta ära, kuigi see on mulle küllalt ebamugav, kui mu kõige tähtsam abiline kolm päeva ära on. Ma mõtlen, õde, et sa võiksid panna lapse elama väiksesse valgesse katusekambrisse, vanade lastetubade kõrvale. See on talle kõige parem koht, miss Lee on seal nii lähedal ja ka tüdrukud pole kaugel, samuti on seal läheduses ka teenijad, kellest igaüks saab teda riietumisel aidata ja tema riiete eest hoolt kanda, sest ma oletan, et sa ei pea õigeks, kui Ellis hakkaks hoolitsema teiste tüdrukute kõrval ka tema eest. Ma ei kujuta ette, et sa ta kuhugi mujale elama paneksid.”
Leedi Bertram ei vaielnud talle vastu.
„Ma loodan, et ta on hästikasvatatud tüdruk,” jätkas Mrs Norris, „ning oskab hinnata erakordset õnne, et tal on nii head sõbrad.”
„Kui ta peaks tõesti halva iseloomuga olema,” ütles Sir Thomas, „siis ei hakka me teda, juba meie endi laste pärast, meie perekonnas pidama; aga pole ju mingit põhjust midagi nii halba oodata. Tõenäoliselt näeme temas paljugi, mida soovime muuta, ning peame olema valmis selleks, et tal ei ole mingeid teadmisi, et tema vaated on üsna madalal tasemel ja kombed kurvastavalt vulgaarsed, aga need vead ei ole parandamatud ega ohusta, nagu ma usun, ka tema kaaslasi. Kui mu tütred oleksid temast nooremad, kaaluksin ma väga tõsiselt, kas nendele niisugune kaaslane majja tuua. Aga nii nagu olukord praegu on, pole meil nende pärast põhjus midagi karta, temal on aga meie lastega koosolemisest nii mõndagi loota.”
„Täpselt minu mõte!” hüüdis Mrs Norris. „Sedasama ütlesin ma täna hommikul ka oma abikaasale. Ütlesin, et lapse haridusele on see väga hea, kui ta oma tädilastega koos on. Isegi kui miss Lee talle midagi ei õpetaks, õpiks ta juba nendelt headust ja nutikust.”
„Ma loodan, et ta ei hakka mu vaesele mopsile liiga tegema,” sõnas leedi Bertram. „Ma sain just Julia nii kaugele, et ta mopsi rahule jättis.”
„Ma näen siiski teatud raskust, kulla missis Norris,” märkis Sir Thomas, „ja nimelt selles, kuidas tüdrukutele, kui nad suuremaks kasvavad, õigel viisil selgeks teha vahet nende vahel, kuidas säilitada minu tütardes arusaama, kes nad on, ilma et nad oma täditütrest liiga vähe peaksid, ja kuidas lasta temal ilma liigse julgusekaotuseta pidevalt meeles pidada, et ta ei ole siiski miss Bertram. Ma soovin, et nendest saaksid head sõbrad, ning ma ei tahaks ühelgi juhul õhutada oma tütardes mingit kõrkust nende sugulase suhtes, aga ometi ei saa nad olla võrdsed. Nende ühiskondlik seisund, varandus, õigused ja lootused jäävad alati erinevaks. See on delikaatne asi ja te peate aitama meil õiget käitumisviisi leida.”
Mrs Norris lubas olla täiesti Sir Thomase teenistuses ning kuigi ta oli temaga ühel nõul, et see kõik on äärmiselt raske, julgustas ta teda lootma, et ühiste jõududega saavad nad sellest kõigest kergesti jagu.
Võib juba arvata, et Mrs Norris ei kirjutanud õele asjata. Mrs Price paistis olevat küll pisut üllatunud, et välja valiti just tüdruk, kuigi tal oli nii palju toredaid poisse, aga ta võttis pakkumise väga tänulikult vastu, kinnitades, et tema tütar on heatahtlik ja heatujuline laps ega anna nendele kunagi põhjust teda nende juurest ära saata. Ta kirjeldas teda kui habrast ja nõrgukest, avaldades aga kindlat lootust, et õhuvahetus mõjub talle väga hästi. Vaene naine! Küllap ta mõtles, et õhuvahetus mõjuks hästi kõigile tema lastele.
2. peatükk
Väike tüdruk jättis pika reisi õnnelikult seljataha; Northamptonis võttis teda vastu Mrs Norris, kes võis seetõttu nautida tunnustust olla esimene, kes lapsele tere tulemast ütles, ta sugulaste juurde viis ja nende lahkuse hoolde jättis.
Selleks ajaks oli Fanny Price saanud just kümneaastaseks, ja kuigi esmapilgul ei olnud temas midagi niisugust, mis oleks tema sugulasi köitnud, ei olnud temas ka midagi eemaletõukavat. Oma vanuse kohta oli ta väikest kasvu, jume ilma särata ja välimus üldse ilma mingite märkideta silmapaistvast ilust. Ta oli väga arglik ja kartlik ning tähelepanust kohkunud, aga tema kohmetu ilme ei olnud labane, hääl oli meeldiv ja kui ta rääkis, oli tema nägu ilus. Sir Thomas ja leedi Bertram võtsid ta väga lahkelt vastu ning Sir Thomas, nähes, kui väga ta julgustust vajab, püüdis teda igati lahkelt aidata, aga teda takistas seejuures väga tema range, väärikas olek; seevastu leedi Bertram, kes ei näinud üldse nii palju vaeva ning ütles ühe sõna mehe kümne sõna kohta, paistis tänu oma heatahtlikule naeratusele tüdrukule kohe neist kahest vähem hirmuäratavana.
Noored olid kõik kodus