Kuigi kaugus mõlema maja vahel oli vaevalt pool miili, ei olnud kiriklat härrastemajast näha; aga Fannyl tarvitses ainult viiskümmend sammu paraaduksest kaugemale minna, kui ta nägi suurelt alleelt pastoraati ja rohumaad selle ümber, mis teisel pool külateed laugjalt esile kerkis. Ja dr. Grantile kuuluval niidul oligi terve seltskond koos – Edmund ja miss Crawford kõrvuti hobuste seljas ning Mrs Grant ja dr. Grant koos kahe või kolme ratsasulasega seisid seal lähedal ja vaatasid seda ratsutamistundi pealt. Fannyle paistis, et nad kõik on rõõmsas tujus, kõiki ühendas huvi ühe ja sama asja vastu ning nende lõbus naer ja hüüded kostsid isegi Fanny kõrvu. Aga teda need hääled ei rõõmustanud; ta imestas, et Edmund oli ta unustanud, ning tundis valukihvatust rinnus. Ta ei suutnud pöörata pilku niidult, ta pidi nägema kõike, mis seal toimus. Kõigepealt ratsutasid miss Crawford ja tema kaaslane sammu ümber niidu, seejärel alustasid nad, ilmselt miss Crawfordi pealekäimisel, kerget galoppi, ja loomult kartlikule Fannyle tundus imeline, kui kindlalt miss Crawford hobuse seljas istus. Mõne minuti pärast nad peatusid, Edmund oli daamile päris lähedal, ta ütles talle midagi, ilmselt näitas, kuidas ratsuteid hoida, võttis daami käe enda omasse; Fanny nägi seda, või lisas tema ettekujutus sellele pildile detaile, mida silmaga ei olnud võimalik märgata. Ta ütles endale, et siin pole midagi imestada, mis võis olla veel loomulikum, kui see, et Edmund oma heasüdamlikkuses aitab teda nagu kõiki teisigi? Aga ta ei suutnud loobuda mõttest, et Mr Crawford võiks ju Edmundit sellest vaevast säästa, et tegelikult oleks ju venna ülesanne õde aidata. Aga kogu oma kiidetud heatahtlikkuse ja ratsutamisoskuste juures, millega ta kiitles, ei teadnud Mr Crawford sellest arvatavasti midagi ning temal puudus ka tõeline lahkus Edmundiga võrreldes. Ja Fannyl tekkis mõte, et märal on ju raske niisugust kahekordset koormat kanda; kui nad tema, Fanny, ära unustasid, siis oleksid nad pidanud hobusele mõtlema.
Fanny kaastunne märale – ja ka endale – vähenes, kui ta peagi nägi, et niidul viibinud grupp laiali läks ja miss Crawford, ikka veel hobuse seljas, Edmund jala tema kõrval, ratsutas väravast sisse alleele ja parki ning suundus sinnapoole, kus Fanny seisis. Fannyl hakkas hirm, et teda võidakse ebaviisakaks ja kannatamatuks pidada, ning ta jalutas neile vastu, püüdes seda kahtlust hajutada.
„Kulla miss Price!” hüüdis miss Crawford kuuldekaugusse jõudes. „Tulin ise siia, et vabandada teie ees, et lasin teil oodata, aga mul ei ole enda kaitseks midagi öelda. Teadsin, et on juba hilja ja ma käitun vastikult, aga palun siiski: andke mulle andeks! Teate, isekus tuleb alati andeks anda, sest pole mingit lootust sellest lahti saada.”
Fanny vastas väga viisakalt ja Edmund kinnitas omalt poolt tema sõnu, et Fannyl pole kuhugi kiiret. „Tal on veel küllalt aega, et ratsutada maha kaks korda pikem maa, kui ta tavaliselt harjunud on,” lausus Edmund, „ja te tegite talle isegi heateo, et ta ei läinud ratsutama pool tundi varem, nüüd hakkab taevas pilve tõmbuma ja kuumus ei tee enam liiga, nagu see oleks varem juhtunud. Ma loodan ainult, et te ennast liiga ära ei väsitanud. Soovin, et te oleksite säästnud ennast jalgsi kojuminekust.”
„Ainus asi, mis mind ratsutamisel väsitab, on hobuse seljast mahatulemine,” vastas miss Crawford, tehes seda nüüd Edmundi abiga. „Ma olen väga tugev ja mind ei väsita miski peale selle, mida ma meelsasti ei tee. Miss Price, ma loovutan teile oma koha väga vastumeelselt, aga ma soovin teile siiralt head ratsasõitu ja loodan selle kalli, vaimustava ja ilusa hobuse kohta ainult head kuulda.”
Vana kutsar, kes oli oma hobusega eemal oodanud, astus nüüd nende juurde, tõstis Fanny hobuse selga ja nad hakkasid koos pargi teise kanti minema. Fanny ebamugav tunne ei vähenenud, kui ta pilku tagasi heites nägi, kuidas nood kahekesi künkast alla küla poole tagasi läksid. Ka ei rõõmustanud teda abilise sõnad miss Crawfordi kui hea ratsutaja oskuste kohta, mida mees oli jälginud peaaegu niisama suure huviga nagu Fannygi.
„Lausa lust on vaadata daami, kes nii julgelt ratsutab,” ütles mees. „Ma pole näinud veel kedagi, kes paremini hobuse seljas istuks. Ta ei karda mitte midagi. Hoopis teisiti kui teie, miss, kui te alustasite – järgmistel lihavõttepühadel saab sellest kuus aastat. Armas taevas, kuidas te värisesite, kui Sir Thomas teid esimest korda hobuse selga tõstis!”
Ka elutoas kiideti miss Crawfordi. Tema teened seisid selles, et loodus oli kinkinud talle jõu ja julguse, ning seda tunnustasid ka mõlemad miss Bertramid; ka miss Crawford tundis ratsutamisest suurt rõõmu nagu nemadki ja ilmutas sel alal kohe niisama suurt andekust nagu nemad; neile pakkus lõbu tema kaudu ka ennast kiita.
„Ma olin kindel, et ta hakkab hästi ratsutama,” ütles Julia. „Ta on nagu loodud selleks ja niisama hea kehaehitusega nagu tema vend.”
„Jah, ja niisama julge ja energiline,” lisas Maria. „Ma olen alati arvanud, et see oleneb iseloomust, kuidas keegi ratsutab.”
Kui nad õhtul lahku läksid, küsis Edmund Fannylt, kas ta kavatseb ka homme ratsutama minna.
„Ei, ma ei tea, mitte siis, kui sul hobust vaja on…” sai ta vastuseks.
„Minul isiklikult ei ole teda üldse vaja,” sõnas Edmund, „aga kui sa mingil ajal tahad koju jääda, siis ma arvan, et miss Crawfordil oleks hea meel, kui ta saaks hobust natuke kauem, kas või terve ennelõuna kasutada. Ta soovib ratsutada Mansfieldi kogukonnaniiduni. Mrs Grant on talle jutustanud, kui ilusad vaated sealt avanevad, ja ma olen kindel, et ta suudab selle ratsasõidu juba ette võtta. Selleks sobib ükskõik missugune hommik. Ta ei soovi ühelgi juhul sinu kavatsusi segada, ja see oleks ka väga ebaõiglane. Tema ratsutab ainult lõbu pärast, sina oma tervise huvides.”
„Homme ma ratsutama ei lähe, see on kindel,” sõnas Fanny. „Ma olen viimasel ajal väga tihti väljas käinud ning jääksin heameelega koju. Sa tead, et ma olen küllalt tugev ja võin ka jalutama minna.”
Edmund nägi rõõmus välja ja sellega pidi Fanny ennast lohutama. Ratsasõit Mansfieldi kogukonnamaale toimus järgmisel hommikul. Sellest võtsid osa kõik noored peale Fanny ning tundsid suurt mõnu selle toimumise ajal ja veelgi enam õhtul seda arutades. Sedalaadi õnnestunud ettevõtmine ergutab uuesti kuhugi minema, ja kui nad olid koos kogukonnamaal käinud, tekkis neil tahtmine järgmisel päeval jälle kuhugi minna. Oli palju teisigi ilusate vaadetega paiku, mida võõrastele näidata, ja kuigi ilm oli kuum, leidus kõikjal varjulisi alleesid, kust võis igal ajal leevendust otsida. Noored leiavad alati varjulisi teid. Nii veedeti edukalt neli toredat hommikut, tutvustati Crawfordidele ümbrust ja näidati neile külalislahkelt selle kaunimaid kohti. Kõik läks väga hästi, kõik olid lõbusad ja heas tujus ja kuumus vaevas neid ainult nii palju, et andis meeldiva võimaluse sellest rääkida – nii oli see kuni neljanda päevani, kui seltskonna ühe liikme meeleolu sai väga rikutud. See üks oli vanem miss Bertram. Edmund ja Julia olid pastoraati lõunale kutsutud, aga tema oli kõrvale jäetud. Nii oli seda kõige paremate kavatsustega korraldanud Mrs Grant ning just Mr Rushworthile mõeldes, keda oli selleks päevaks Mansfield Parki oodata. Aga Maria pidas seda rängaks solvamiseks ning tema heale kasvatusele oli see raske katsumus, sest ta pidi oma meelehärmi ja viha varjama, kuni ta koju jõudis. Kuna Mr Rushworth siiski ei tulnud, tundis Maria ennast veelgi enam solvatuna, sest tal puudus isegi võimalus oma võimu mehe üle näidata; tal ei jäänud muud üle kui oma pahameelt emale, tädile ja täditütrele demonstreerida ja muuta nende õhtusöök ja dessert nii süngeks kui võimalik.
Kella kümne ja üheteistkümne vahel astusid elutuppa Julia ja Edmund õhtuõhust värsketena ja õhetavatena ning väga heas tujus, otse vastupidiselt meeleolule, milles nad need kolm daami siin eest leidsid, sest Maria ei suvatsenud peaaegu üldse pilku raamatult tõsta ja leedi Bertram oli parajasti unne vajumas. Isegi Mrs Norris, kes ärritatuna õetütre halvast tujust oli ilmselt otsustanud solvatud vaikimisse tõmbuda pärast seda, kui ta oli esitanud paar küsimust õhtusöögi kohta, millele ta ei saanud kohe vastust. Õde ja vend olid mõne minuti liiga ametis meeldiva õhtu ja tähistaeva kiitmisega, et millelegi muule mõelda, aga esimese vaikusehetke