Õhtul kell seitse koputas Fabio ta uksele, et kutsuda ta hotelli väiksesse restorani sööma. Juba ammusest ajast oli kombeks trükkida menüü ülemisse serva restorani kategooria. Kat 1 või kat 2 olid luksuslikumad, kat 4 kõige odavam – seda soovitati turistidel vältida, kui nad just ei tundnud, et sel päeval veab neil erakordselt hästi.
Kaks põlvkonda läänemaiseid toiduajakirjanikke olid siiski kaasa toonud mõningase muutuse. Neil päevil oli Poola üle külvatud Michelini tärnide ning Les Routiers’i ja AA soovitustega. Nii et menüü serval olev kiri kat 3 tekitas Ruudis mõningat pessimismi. Katsetamise mõttes tellis ta kotlet schabowy5 ja placki ziemniaczne6 ning leidis meeldiva üllatusena, et toit oli oskuslikult valmistatud ja meeldivalt serveeritud. Võib-olla see kat 3 oli petteks.
„Miks sina midagi niisugust ei valmista?” küsis Fabio entusiastlikult goła˛bki’sid7 mugides.
„Oleksin valmistanud, kui ma oleksin teadnud, et sulle meeldivad täidetud kapsalehed,” ütles Ruudi.
Fabio viipas kahvliga. „Mis see on?”
Ruudi vaatas oma taldrikut. „Sealihakotlett ja kartulipannkook.”
„On maitsev?”
„Kastmes on paprikat pisut liiga palju.”
„Ma vihkan peakokkasid,” ütles Fabio goła˛bki’t suhu pistes.
„Ma tean.”
„Närvilised väikesed primadonnad.” Fabio koputas noa käepidemega vastu lauda. „Iga poolenistigi arukas inimene suudab kokaraamatust järge pidada ja valmistada toitu, mis oleks vähemalt niisama hea kui see siin.”
„Aga kas ta teeks seda õhtu õhtu kõrval seitsmekümne lauaga restoranis?”
Fabio rüüpas veini. „See on lihtsalt töökorraldus, eks ole? Iga loll saab sellega hakkama.”
Ruudi torkas kahvli salatikaussi. „Kas mul on lubatud teada, milles see õppus seisneb?” küsis ta.
„Me korraldame ühe Paki väljatoomise Liini konsulaadist,” ütles Fabio, katkestamata oma armulugu restoranitoiduga. „Kuidas sa seda teeksid?”
„Pole aimugi.”
„Noh, õnneks on see üks nendest harjutustest, kus õpilane ei pea tegema muud kui jälgima ja õppima. See vein on tõesti hea. Mis see on?”
Ruudi uuris menüüd. „Punane majavein.”
„Tõsi? Sa peaksid siinsete töötajatega rääkima, eks ole, nagu üks toitlustaja teisega. Võib-olla sul õnnestuks mõned pudelid kaasa saada. See on parem kui kusi, mida sina mulle pakud.”
TransEuroopa raudteeliin oli Euroopa ajastu viimane suur projekt: katkematu raudtee Lissabonist kaugel Ida-Siberis asuva Tšukotkani, mille harud ühendasid kõiki Euroopa pealinnu.
Või vähemalt plaan oli selline. Kui jõuti raudtee ehitamiseni, algasid erinevates riikides aastaid kestvad nääklused finantseerimise, kasutatavate vedurite ja vagunite, rööpavahe ja konduktorite vormirõivaste üle. TransEuroopa Raudteekompanii muutus järjest pahuramaks minevas Euroopa Parlamendis omaette mikrokosmoseks koos hääle- ja vetoõiguse, lobitöö, korruptsiooni ja kõigi muude asjadega, mida demokraatiad nii väga armastavad. Kompanii vankus neli korda pankroti äärel veel enne, kui maha pandi meetri jagugi rööpaid või telliti esimene vedur, ent toibus iga kord. Liikusid kuulujutud maffia osalusest, fašistide osalusest, kommunistide osalusest, revisjonidest, komisjonidest, järelepärimistest, vallandamistest, enesetappudest, mõrvadest, inimröövidest.
Lõpuks hakkas kompanii väga paljude üllatuseks Portugalis rööpaid maha panema. Plaan oli alustada üheaegselt mõlemast otsast, nii Lissabonist kui ka Tšukotkalt, kuni need pooled siis kusagil Ukraina-Poola piiril kokku saaksid, aga täpsemalt sõnastamata jäänud probleemid peatasid töö Siberis täpsemalt määratlemata jäänud ajavahemikuks, mis, nagu hiljem selgus, osutus alaliseks.
Nii et aasta aastalt roomas Liin mööda Euroopa silmnägu edasi ning samal ajal Euroopa murenes selle ümber. Euroopa Liit lagunes ja Liin läks edasi. Euroopa majandus vajus kokku ja Liin läks edasi. Tekkisid esimesed riigikesed, Liin läks edasi, ja kui see läbis värskeid suveräänseid territooriume, pidas raudteekompanii nendega läbirääkimisi transiidiõiguste üle. Liin näis hävimatuna. Ajaks, mil see jõudis Prantsusmaa-Saksamaa piirini, oli see kogunud kummalise inertsi ning veeres kõigist äpardustest hoolimata ida poole. Enam ei teadnud keegi, kust pärines raha Liini ehitamiseks; see tuli nagu läbipõimunud harudega jõedeltast, mille moodustasid maksuvabades piirkondades asuvad fondid, firmad ja erainvestorid, ning kuigi mõnedest riiklikest kõrvalharudest oli loobutud, oli ometi võimatu mõista, kuidas kogu see ettevõtmine polnud vaikselt laostunud.
Üheksa aastaga jõudis Liin Ukraina piirini, kus see kunagise plaani kohaselt oleks pidanud kohtuma lääne suunas reisiva hõimlasega. Sündmuse tähistamiseks peeti lühike tseremoonia ning Liin veeres edasi – kannatlikult, ühtlaselt, peatamatult. Läbi sõdade ja piiritülide, põudade ja poliitiliste kriiside, mööda küngastest ja orgudest, läbi metsade ja üle jõgede, piki järvekaldaid ja mägede alt. See veeres läbi Xiani gripi. See näis seletamatu ja mõttetuna.
Raudteekompaniil oli olnud juba seitsekümmend kaks esimeest; kolm korda oli välja vahetatud kogu juhatus. See tekitas peaaegu niisama mahukat ja kohmakat bürokraatiat kui kunagine Euroopa Liit. Tõeliselt kolossaalsed rahasummad läksid kaotsi, leiti üles, kadusid uuesti.
Viimaks jõudis Liin keset vanatestamentlike mõõtmetega lumetormi Tšukotka poolsaarele. Virilamad kommentaatorid pakkusid, et järgmine samm on ilmselt hakata Alaska poole tunnelit uuristama.
Selle asemel saatis raudteekompanii neljakümne vaguniga TransEuroopa Ekspressi pidulikult teele, Portugalist Siberisse ja tagasi, reisijateks ajakirjanikud, nende riikide ja riigikeste juhid, mida Liin läbis, ja mõned silmatorkamatu välimusega mehed, kelle päritolu ei seletatud kunagi kellelegi. Seejärel kuulutas Liin end suveräänseks territooriumiks ja andis kõigile oma töötajatele kodakondsuse.
Mis võiski olla kogu selle ettevõtmise eesmärk.
Väideti, et mida rohkem oli riigis Liini jaamu, seda tähtsam see oli. Loomulikult oli see jama, aga ometi ärritas poolakaid, et kuigi Liin läbis nende maad läänest itta, oli neil ainult üks jaam. Enamasti oli riikidel kaks või kolm, isegi mõnel vürstiriigil oli kaks.
Poola valitsus otsustas teeselda, et ei märka sellist ilmselgelt kaalutletud torget. Muidugi, kui Poola valitsus otsustas midagi mitte märgata, siis järgnesid sellele usaldamatusavaldused; kui need midagi ei muutnud, esitasid paljud lahkumispalve. Kui ka see ei aidanud, lagunes koost kogu valitsus. Peaminister esitas lahkumispalve, Seim keeldus seda vastu võtmast, asjad liikusid longates vähehaaval edasi ja siis võitsid kommunistid – vabandust, sotsiaaldemokraadid – järgmised valimised. Nii oli see kestnud juba aastakümneid. Poolakaid ei pannud selline asjade käik enam ammu imestama, kuid iga kord kutsus see esile hämmeldunud artikleid sellistes ajakirjades nagu Time/Stone.
Silmanähtavaks solvanguks võis pidada ka tõsiasja, et Liini ainus peatus Poolas ei asunud isegi mitte pealinnas. Poznan´ile lisas Liini konsulaat tublisti uhkust. Linn oli sajandeid olnud peamiseks kindluseks Poola läänepiiril ning Pariis-Berliin-Moskva raudtee läks nagunii juba sealtkaudu. Poznan´lastele tundus igati mõistlikuna, et ka Liin nende juurde tuleb, ja nad nõustusid entusiastlikult suure hulga kinnisvara lammutamisega, et harutee lähemale tuua.
Valitsust oli see niivõrd vihastanud, et oli hakatud rääkima Poznan´i eraldumisest Poola Vabariigist ja iseseisva riigi loomisest, aga mingil hetkel sekkusid targemad pead, leides, et transiidilepinguga kaasnevate hüvede paremaks kättesaamiseks on kasulikum Liini konsulaat Poola koosseisu kuuluvas Poznan´is; keskvalitsuse ministrid käisid Poznan´i linnaisasid pikalt moosimas ja olukord rahunes.