„Kas rehvijälgi on?”
Pearce raputas pead. „Auto võidi jätta tee äärde.”
„Kuidas tema abikaasaga on?” See küsimus kerkib alati esimesena üles, mõtles Markby tahtmatult.
„Hetkel on raske temalt midagi mõistlikku kuulda. Ta on endast väga väljas, nagu võis oodata. Ta räägib, et naine läks eile õhtul välja ega tulnud tagasi. Ta ei teatanud naise kadumisest, mis on kummaline ja antud olukorras üsna kahtlustäratav. Ma räägin temaga homme uuesti, ehk õnnestub siis saada paremini kontakti.”
„Hästi, lõpeta tänaseks, Dave. Praegu siin ringi kolamine teeb rohkem kahju kui kasu.” Markby vaatas käekella helendavat numbrilauda.
Pearce keeras termosele kaane peale ja ulatas omanikule tagasi. „Aitäh, see kulus ära. Mind kutsuti välja just siis, kui me sööma istusime. Tessa oli üsna nördinud.”
Tessa peaks taoliste asjadega harjuma, mõtles Markby tusaselt. Ta abiellus politseinikuga. Paljud politsei-abielud jooksid karile. Tema oma oli jooksnud. Ta lootis, et Pearce’iga seda ei juhtu. Markby arutles endamisi, kas see huvide lahkuminek oli üks põhjustest, miks Meredith talle ei ütles.
Ta istus autosse ja sulges ukse. Mõne hetke istus ta pimedas ja seedis infot. Tähtsal kohal oli koolnukangestus, mis lubas oletada surmaaega. Kui naine oleks olnud surnud kauem enne laiba leidmist, siis kerkiks üles rida võimalusi. Aga kui ta suri eelmisel õhtul, hakkab tunduma, et tegemist on tavalise koduvägivallaga.
Ei, jäta praegu, sõitles Markby ennast. Jäta see homseks.
Ta pööras süütevõtit. Arvatavasti on juba hilja helistada Meredithile ja küsida, kas ta tahab välja napsi võtma tulla. Homme on reede. Ta helistab Meredithile tööle ja lepib õhtuks midagi kokku.
Muidugi juhul, kui Meredith tahab tulla, sest ta ise oli rikkunud kõik ära oma puhtsüdamliku, ent ilmselt valel ajal ja valesti sõnastatud abieluettepanekuga.
Ta ohkas väsinult: „Oh kuradi kurat!”
kolm
„See pole sinu süü, Hugh, jäta!” Simon Franklin raputas köögitoolil konutavat meest õlast. Hugh ei lasknud ennast lohutada ja jätkas edasi-tagasi kõikumist, käed keha ümber, pea longus. Iga liigutusega kriiksusid toolijalad plaatpõrandal.
”On küll, on jah! Kõik on minu süü!” Sõnad lausuti pominal, ent need olid täis meeleheidet.
Simon ajas ennast sirgu ja silmitses kössis, hirmunud ja ahastuses meest. See polnud enam Hugh. Kes oleks võinud arvata, et ta taoliselt murdub? Kas Sonia oli talle tõepoolest nii palju tähendanud?
Ta jätkas ettevaatlikult ja vaikselt, nagu teise inimese rahustamisel ikka tehakse: „On loomulik, et sa niimoodi tunned. Ja ka leinamine on loomulik, isegi hea.”
Ta jäi vait ja kahetses mõttetuid sõnu, mida oli öelnud, sest need kõlasid otsekui mõne nutunaise suust. Ent Simon polnud osanud midagi seesugust oletada, ta polnud selleks ette valmistatud. Ta oli oodanud, et Hugh on ahastuses, kuid mitte nii ülekeevat tundetulva. Simon polnud teda kunagi sellisena näinud, isegi mitte siis, kui Penny suri. Tundes teda terve elu, oli isegi võimatu kujutleda, et Hugh võiks taoliselt murduda. Juba lapsena oli ta olnud flegmaatiline, endassetõmbunud, nagu Tammy praegu. See tegi raske olukorra veelgi raskemaks. Kui Simon uuesti rääkima hakkas, oli ta hääletoon elavam.
„See ei saa kuidagi olla sinu süü, Hugh,” kordas ta. „Sa pead seda uskuma. Ma ei valetaks ju sulle, ega ju? Mina?” Ta sirutas käe ja patsutas Hugh’ õlga. „Millal ma olen sulle peale ilustamata tõe midagi rääkinud?”
Hugh Franklin tõstis pilgu, nägu valust moondunud. Ta noogutas ja lausus vaevaliselt: „Jah, ma tean, et sa räägid mulle tõtt, nagu sa seda arvad olevat, Simon. Aga seekord sa eksid. See on minu süü. Peab olema.”
Isegi võõra pilguga vaadates oleks võinud kahte meest vendadeks pidada. Aknast kraanikausi kohal paistis sisse lahja hommikupäike ja langes kahele samasuguse punase varjundiga juustega kaetud peale. Mõlemal olid hallid silmad, liivakarva ripsmed ja kulmud, samasugused korrapärased näojooned. Erinevus seisnes kehaehituses ja näovärvis. Isegi istuvas asendis Hugh’s võis näha meest, kes teeb palju füüsilist tööd ja seda enamjagu värskes õhus. Tema nahk oli tuulest parkunud, käsivarred musklilised ja käed karedad. Ta polnud sel hommikul habet ajanud ja tema lõuga kattis kuldkollane tüügas.
Simoni nägu oli kahvatu nagu inimesel, kes veedab suurema osa ajast nelja seina vahel ning tal olid laua taga konutaja längus õlad. Seda muljet rõhutasid laubale lükatud prillid, ja nüüd ta ohkas ning asetas need õigele kohale. Prillid olid natuke vanamoodsad, paksude mustade raamidega. Ühte sanga oli kõrva juurest teibiga kohmakalt parandatud.
„Aeg on küll varajane,” ütles ta, „aga sulle kulub üks naps ära, vanapoiss.”
„Ei, kui ma hakkan kanget pruukima, on minuga lõpp.” Hugh’l õnnestus isegi virilalt naeratada.
„Ei ole ühti. Ainult üks pits. Oota, ma toon.”
Simon läks köögist elutuppa. Ta jäi lävele seisma ja silmitses alumist huult närides tuttavat tuba. See polnud suurt muutunud ajast, mil Hugh ja Simon olid poisikesed. See oli maja vanim osa, millest andsid tunnistust paksud laetalad. Maja oli sajandite jooksul küll laiendatud, ümber ehitatud, osaliselt lammutatud ja osa restaureeritud. Ent Simon oli veendunud, et see tuba siin pärineb kuueteistkümnenda sajandi keskpaigast. See oli korratu mugav ruum vana mööbliga, millest suurem osa oli kuulunud nende vanematele ja osa vanavanematele. Soniale see ei meeldinud ja ta oli tuba tasapisi muutma hakanud. Ta oli ilmestanud seda ilusate kardinate ja uue tapeediga. Ta oli ostnud isegi väikese Prantsuse konsoollaua, mis nägi koduste toolide ja kappide hulgas välja nagu kitsikuses aristokraat. Just nagu õnnetu Sonia isegi siin oma eluajal.
Praegu istus sohval keras Simoni vennatütar, raamat käes. Raamat oli õpiku moodi. Kui palju kordi oli kolmkümmend aastat tagasi leitud teda ennast siit toast samas asendis, sama tegevuse juurest? Aga mitte kunagi Hugh’d. Hugh oli alailma väljas põldudel. Tõsine talupoeg, mõtles Simon nukralt.
Tammy kõrval sohval tukkus vana spanjel. Kui Simon tuppa astus, avas ta oma punetavad silmad ning sulges taas, kui tulija ära tundis. Ka Tam on šokis, ent tema jaoks pole kellelgi aega. Hugh’l polnud, vähemalt taolises seisundis, nagu ta praegu on. Aga mitte ainult nüüd, nagu Simon meenutas. See ei tulenenud Hugh’ ükskõiksusest, vaid pikkadest päevadest, raskest tööst, esimese naise haigusest ja paljudest muredest.
„Kas oled kombes, Tam?” küsis Simon, läks sohva juurde ja asetas käe tüdruku õlale. Ta tundis, kuidas too kangeks tõmbub ja ta võttis pärast hetkelist kõhklust käe ära. Tammy oli kummaline väike olevus. Simon tundis ennast ebamugavalt ja kortsutas kulmu. „Tammy?”
Tammy vaatas talle korraks otsa ja suunas siis pilgu tagasi raamatule. „Kõik on korras.”
„Mida sa loed? Ajalugu?” Simon oli siiralt huvitatud, kuna oli ise ajaloolane.
„Ma jäin kodutööga hiljaks, preili Brady oli pahane. Ma ei pidanud täna kooli minema, kuna Sonia on surnud, ja seega saan ma selle praegu ära teha.”
Vaatamata kõigele vapustas Simonit Tammy rahulik hääletoon ja see, kui lihtsalt ta ütles „Sonia on surnud”.
„Noh, ära sunni ennast, kui sa ei taha seda teha. Keegi ei pahanda, ei preili Brady ega keegi teine.” Ta rääkis hellalt, kuna oli tüdrukusse kiindunud ja talle tundus, et ka tüdruk temasse. Kui Tammy oli veel pisike, oli Simon rääkinud talle ajaloolisi jutte raudrüüs rüütlite seiklustest võõrastes maades, suurtest armeedest, kes muutusid kõrbetes põrmuks. Tammy oli huviga kuulanud. Simon oli veeretanud isegi mõtet, et ka temast võib saada kunagi ajaloolane.