Ärata surnud. Ann Granger

mind, sest ta magas sageli teises toas, kui mul oli migreen. Mäletan, et vaatasin äratuskella.” Ta noogutas, veendes end, et ta mälu töötab korralikult. „Mõtlesin, et proua Flack peaks varsti tulema. Läksin koridori ja vaatasin Luke’i tuppa, sest arvasin, et Andrew on võib-olla sinna pikali visanud. Voodi oli valmis tehtud, kuid keegi polnud seal maganud. See on…” Ta pidas pausi. „See tundus kummaline. Ma ei arvanud, et miski on korrast ära, aga ma olin hämmeldunud. Mõtlesin, et vahest jäi ta siin all sohva peal magama.” Ta osutas juures olevale sohvale. „Tulin trepist alla, vaatasin siia sisse ning siis, kui nägin, et teda polnud siin, läksin kööki.”

      Markby kallutas end ettepoole. „Oskad sa kööki kirjeldada?”

      „Kirjeldada? See oli täpselt samasugune nagu alati.” Ta pilgutas närviliselt silmi. „Mida sa tahad, et ma ütleksin, Alan?”

      „Ma ei taha, et sa ütleksid midagi muud peale selle, mida mäletad!” Ta naeratas julgustavalt. „Ma ei taha sulle mõtteid pähe panna, Carla. Aga noh – tagauks, oli see lahti või kinni? Elektrivalgus – sisse või välja lülitatud?”

      Carla kibrutas keskendudes nägu, üritades tükikestest pilti kokku seada.

      „Tagauks oli kinni ja valgus kustutatud,” lausus ta tuhmilt. „Mina panin selle põlema. Avasin tagaukse. Olin taibanud, et Andrew’d polnud majas, ja mõtlesin, et võib-olla on ta juba välja läinud, piima ära tooma või midagi sellist. Mõtlesin, et lähen garaaži ja vaatan, kas auto on läinud… Kuid nii kaugele ma ei jõudnudki…”

      Tema hääl vaibus ning Markby ütles kaastundlikult: „Mul on tõesti väga kahju, Carla.”

      Ta ohkas vaikselt. „See on nii kohutav, et sel ei tohiks olla võimalik veel hullemaks minna. Kuid asjad võivad alati hullemaks minna, eks ole? Väljas on ajakirjanikud, Irene Flack ütles. Kõik täpselt nagu hallvaresed, kes tee kohal hõljuvad, kui auto on mõne küüliku lömaks sõitnud.”

      Markby kallutas end ettepoole ja puudutas naise käsivart. „Ära end üles kruti, Carla. Puhka natuke. Las meie hoolitseme pressi eest. Inspektor Pearce tuleb ja kohtub sinuga võib-olla täna õhtul või isegi homme, kui sa selleks valmis pole. Kui sulle miski meenub, ükskõik mis, siis räägi talle, isegi kui see pole midagi sellist, mida sa vandega kinnitada võiksid, kuna sa olid võtnud unerohutabletti. Ja iseäranis midagi, mida sa mäletad, et Andrew oleks ütelnud või teinud, mis oli kas või natukene tavatu.”

      Carla, taas rahulik, võttis käed näo eest. „Jah, muidugi. Tänan sind, Alan.”

      Tagasi köögis, avastas Markby, et proua Flack oli teda oodanud. Tema sisse astudes hüppas naine külmiku tagant talle ette. „Ega te teda nüüd ometi täiesti endast välja ei ajanud?” süüdistas ta.

      „Ei,” kinnitas Markby ja sai vastutasuks umbuskliku pilgu. Ta vaatas ringi. Köögis oli kaks lülitit, üks esikusse viiva ukse kõrval, teine tagaukse juures. Äkitselt ta küsis: „Kas teil on võti, seks puhuks, kui te hommikul saabute?”

      „Muidugi,” ütles proua Flack jäigalt.

      „Kas te siis mitte ei lülita ka vargaalarmi välja?”

      „Tavaliselt on keegi perekonnast selle juba välja lülitanud, aga kui peaks vaja olema, siis tean ma numbrikombinatsiooni,” ütles ta. „Ainult et täna hommikul polnud seda muidugi vaja.”

      Sest Andrew Penhallow’l polnud eile õhtul võimalustki seda sisse lülitada, mõtles Markby. See oli miski, mis võis olla osa tema ründaja arvestustest.

      „Oleksin tänulik,” ütles Markby, „kui te kontrolliksite maja veel kord üle, iga toa tõesti põhjalikult, et teha kindlaks, ega miski pole korrast ära või puudu. Proua Penhallow pole tõepoolest hetkel võimeline seda tegema.”

      „Ma tean seda,” nähvas proua Flack. „Mõnikord ma ikka imestan, mida teie, politseinikud, küll omast arust teete, tülitades inimesi kõigest mõni tund pärast seda, kui härra P sugune vaene hing on oma Looja juurde kutsutud. Esitate hulga küsimusi ja ootate arukaid vastuseid. Ma tean, et teil on töö teha,” lõpetas ta, andes talle sellega õiguse üleüldse seal olla, „aga on olemas viisakus, kas teate, isegi sellisel puhul nagu see siin.”

      Ta ei hakanud vaidlema, sest see oli mõttetu. Kuid proua Flack eksis. Viisakus oli juurdluses üks esimesi ohvreid.

      Ootamatu vaba päev kodus tähendab, et sa võid tegemata töödega järje peale jõuda. Külmikut sulatada. Köögikappe puhastada. Magamistoa kardinad maha võtta ja läbi pesta. Autoga linnast välja hulgilattu sõita ja tagavarasid täiendada. Majatagust aialapikest korrastada.

      Meredith istus oma köögilaua taga, süües puhkepäeva hilist hommikueinet ja mõtiskledes, et kõik need auväärsed majapidamistööd jäävad tõenäoliselt küll käsile võtmata. Paljas mõtegi ükskõik millisele neist põhjustas tema juba niigi viletsa tuju märgatavat alanemist. See polnud just see, kuidas ta oli eelseisvat nädalavahetust ette kujutanud.

      Ta oli hellitanud meeldivat kujutluspilti, et tema ja Alan võiksid paariks päevaks ära minna. Mitte küll kaugele, sest aeg oli piiratud. Vahest ehk mõnda hea restoraniga maaklubisse ning soojendusega basseini ja saunaga tervisekeskusse. Rahulik, kosutav puhkepaus seaks nad mõlemad joonde. Meredithi kursuselt minemalipsamise tõeliseks põhjuseks oli olnud soov veeta aega koos Alaniga. Eile õhtul Kreeka restoranis paistis tema plaan isegi toimivat. Alan oli nõustunud, et nädalalõpp kodust eemal on hea mõte. Ta pidi täna hommikul tööle jõudes esimese asjana järele uurima ja Meredithile teada andma, kas see on teostatav. Ta polnud helistanud ja ta polnud talle teada andnud. Meredith kahtlustas halvimat.

      Kuid ta oleks pidanud helistama, isegi kas või ainult selleks, et öelda talle, et see ei tule kõne allagi. Meredith tõusis köögilaua tagant püsti ja läks sihikindlalt telefoni juurde.

      Kuid piirkondlikust peakorterist öeldi talle, et politseiülem Markby pole kättesaadav.

      „Kas te peate silmas, et ta on küll seal, aga hõivatud, või polegi teda majas?” Kogemused olid teda õpetanud seda küsimust esitama.