neli
Alan Markby asetas käe Tudor Lodge’i aiaväravale ja kõhkles. Eesseisev stseen ei olnud tundmatu. Tegelikult oli see liigagi tuttav. Elamu aknakatted ja kardinad, vähemalt tänavapoolsed, olid traditsioonilise märgina majas viibivast surmast ette tõmmatud. Praegusel uudistejanusel ajal oli see ühtlasi vihje privaatsusesoovile, et säästa end uudistefotograafi pealetükkivast objektiivist ja märkmiku või magnetofoniga vehkiva reporteri grimassitavast näost.
Mõni neist oligi platsis ja jõlkus tänaval ringi, oli Markby oma pahameeleks juba märganud. Nad tegid seda kogenud uudisteküttide kombel. Issand üksi teadis, kuidas nad uudisest nii kiiresti teada said. Arvatavasti mõni kohalik korrespondent helistas. Nad olid kobaras väikestes salkades, rüüpasid termospudelitest kuuma jooki, mugisid pakse võileibu ja peksid keelt, kõik see aeg vähimagi uudiseväärilise arengu suhtes silmi lahti hoides. Igaühel neist oli sundus siit lugu kaasa võtta. Inimlik vaatenurk. Pentsik detail. Eelkõige aga jubedus. Rahvale meeldib, kui judinad mööda selga jooksevad.
Paari-kolme maja juures natuke maad mööda teed edasi ootas diskreetselt erakiirabiauto.
Üks või kaks üleliia optimistlikku hinge ootavate ajakirjanike hulgast oli söandanud Markbyt hõigata, kui too väljus autost. Ta oli tegelenud nendega vilunud moel kindlalt ja viisakalt. Nad aktsepteerisid tema rääkimisest keeldumist ilma liigse kärata. Igal juhul olid nad teadlikud sellest, et olles just saabunud, ei teadnud ta palju rohkem kui nemad. Aeg tema varitsemiseks tuleb hiljem, siis kui ta ära läheb. Markby oli tundnud ära neist vähemalt ühe, kes oli suure tiraažiga päevalehe juurest. See tähendab siis poliitilist vaatenurka. Ülejäänud liigitas ta tabloidimeesteks. Nemad olid siin sellepärast, et haistsid skandaali.
Markby ohkas ja lükkas värava lahti. See kriuksus nii, et käis hammastest läbi – just nagu tema meeleolu jagades. Kell oli natuke pärast kümmet hommikul. Päike paistis puhuti kiiresti liikuvate pilvede tagant. Nendest võib pärastpoole natuke vihma tulla. Vihma oligi vaja. Aiad olid kuivad. Ta lasi pilgul üle siinse aia käia. Maapind oli kivikõva, mis tähendas, et võimalus jalajälgi leida oli väike. Muidu jättis aed küllaldaselt hoolitsetud mulje. Muru kummalgi pool kitsast jalgrada oli kenasti pöetud. Aias olid mõned madalakasvulised põõsad. Maja juures, kummalgi pool välisust, olid puust istutuskastid, mis seejärel, oletas ta, kui öökülmade oht möödas, potililledega täidetakse.
Kogu selle kenaduse rikkusid ära jäljed, mis vaatamata kõvale pinnasele olid tekkinud jalgade ja seadmete edasi-tagasi liikumisest varavalgest saati. Murukamar, mis polnud veel talvest toibunudki, oli nüüd muserdatud ja armistatud silmaga nähtavast, ümber majakülje viivast teerajast. Markby läks mööda rada, pugedes läbi sini-valge kilelindi alt, mis oli seotud maja nurga juures maasse löödud posti külge ja veetud üle muru tänavapoolse metallist varbaiani, andes märku, et selle taga asuv on politsei rida ning rahval tuleb eemale hoida.
Kui ta läks ümber maja tagaaeda, kuulis ta hääli. Siingi oli muruplats, mis ulatus kaugele ja mida ümbritses kõrge vana kivimüür. Ülekasvanud põõsad kobardusid tumedate ämblikuvõrgutaoliste kämpudena müüri jalamil. Kolm või neli hästi kasvanud ploomipuud – Markby arvamuse kohaselt arvatavasti ilmatu vanad – sirutasid oksi üle valge telgi ümber kogunenud salga. Markby elas läbi nostalgiaviivu, tuletades meelde, kuidas tal lubati lapsena suveööl sugulase viljapuuaias telkida. Kruusi hoidev vormiriietuses konstaabel nägi teda tulemas ja sahmis otsustusvõimetult oma kohviga, enne kui kruusi ühe puu alla maha pani ning talle vastu tuli.
„Tere hommikust,” tervitas Markby töötõendit näidates. Ta ei tundnud seda noormeest ja nagu näha, ei tundnud noor politseiametnik nägupidi ka teda, kuigi arvatavasti küll nimepidi.
„Hommikust, söör!” Noormees ajas end sirgu. „Inspektor Pearce on seal.” Ta osutas eneseteadlikult telgile. Tema kogemused olid piiratud ja ta oli küll olnud enne mõne saatusliku õnnetusjuhtumi sündmuspaigas, kuid mitte kunagi ehtsas mõrvapaigas. Ta tundis reglementi, seda muidugi, kuid ei suutnud oma elevust päris alla suruda. Tema telgi suunas tehtud liigutus oli liialt dramaatiline ja selles oli midagi televisioonimaigulist.
„Arst käis ja läks juba ära,” lisas ta.
„Kas mõrvarühm on siin?”
„Jah-söör, ja detektiiv-seersant Prescott.”
Ja onu Tom Cobbleigh8 ja kõik teised. Ei tohi olla nipsakas, mõtles Markby. Kuid ta ei teinudki nalja. Ta tegi oma südant kõvaks. See lugu läheb vastikuks.
Markby läks telgi juurde, lükkas uksekatte kõrvale, langetas pea ja astus sisse.
„Tervist, söör,” teretas teda Pearce. „Ootame just operatiivrühma saabumist, et krunt läbi otsida. Paistab siiski, et ta suri siin, kus ta kukkus. Tömp ese. Relvast pole seni veel märkigi.”
Telgis oli natuke kitsas. Enamiku põrandapinnast võttis enda alla laip, mis oli nüüd sündsalt linaga kaetud. Seersant Prescott, kolmas juuresolev isik, oli suurt kasvu noormees ja Dave Pearce samuti kaunis turske. Markby saabudes riskeeris üks neist surnu jalge alla sõtkumisega. Prescott köhatas kurgu taktitundeliselt puhtaks.
„Hommikust, söör. Ma ootan õige väljas, eks ole?”
Telk õõtsus ja rappus ning ähvardas nende ja laiba ümber kokku variseda. Pearce tõstis poolenisti käe, just nagu tõrjuks kukkuvat presenti tagasi. Õnneks sai Prescott ilma hävingut tekitamata välja. Niipea kui ta oli läinud, nihkusid teised kaks paigast ja seadsid end küünevõrra mugavamalt sisse.
„Surnu on Andrew Penhallow, selle maja omanik,” alustas Pearce. „Proua Penhallow kannatab ilmselt migreeni all. Eile õhtul oli tal hoog ja ta läks varakult voodisse, silmini unerohutablette täis tuubitud. Magas öö otsa nagu nott ega saanud arugi, et abikaasa polnud magama tulnudki, kuni täna hommikul üles ärkas. See oli umbes poole kaheksa paiku. Ta tõusis üles ja otsis teda mööda maja taga. Tuli siis välja aeda ja leidis ta niimoodi. Ta ei kuulnud midagi, kuid poleks saanudki kuulda, nagu ta räägib. Rohtudest oimetu. Tõeline nuhtlus.”
Markby mõtiskles, et mõrvari jaoks oli see küll ülimalt mugav.
„Viskame siis pilgu peale.” Ta kummardus ja käänas lina serva tagasi. See oli tõepoolest Andrew Penhallow. Ta lamas näoli. Üks käsivars oli tema all konksus. Teine lebas kergelt välja sirutatuna. Seljas oli tal froteehommikumantel ja jalas olid olnud toatuhvlid, kuid need olid jalast ära tulnud ning lebasid natuke maad kaugemal. Tema paljastel valgetel jalgadel oli näha paari konnasilma ja pahkluudel purunenud veene. Jalad, käed, küünarnukid… need paljastavad alati inimese vanuse, mõtles Markby nukralt.
Juuksed surnud mehe kuklas olid hüübinud verest pulstunud. Suurem hulk kuivanud verd ja luud oli juba moodustanud kleepuva kooriku teisele haavale oimukohal. Väike must põrnikas oli lipsanud kattelina alla ja ronis tundlaid viibutades parajasti niiske korba poole. Markby sirutas käe ja nipsas putuka sõrmeküünega minema. Selleks kummardudes lähenes ta laibale ja talle lõi ninna seisnud uriini terav hais. Surm ei näita üles mingit lugupidamist, mõtles ta. Ta asetas lina tagasi.
„Paistab, nagu olnuks ta magama minemas, kui miski sundis teda siia välja tulema,” ütles Pearce. „Me leidsime siitsamast täis kuumaveepudeli, just nagu hoidnuks ta seda käes, kui teda rünnati. Leidmise ajaks oli vesi selles küll jääkülm. Ma pakun, et tegemist oli kolme või nelja löögiga.”
Politseiülem ainult uratas ärataotud pead pinevalt silmitsedes. „Peame lahanguaruande ära ootama, et teada saada,